Varjude tuisk. Aleksei Pehhov

Lööge tal silmad peast!”

      Selleks ajaks oli haldjas eluka keha pealaest jalatallani nooli täis pikkinud. H’san’kor astus sammu tahapoole ning seejärel ründas uuesti müüri. Haldjatar oigas pingutusest, püüdes tõket püsti hoida. Ma lasin arbaleti metsalisse tühjaks, jäänooled lendasid kõlinal kildudeks, vaenlasele vähimatki kahju tegemata.

      „Võitlusmaagia ei mõju temale!” hüüdis Kli-Kli, saates lendu paar viskenuga. „Võta tavalised! Sihi silmadesse!”

      „Mul said nooled otsa!” karjus Egrassa.

      Jälle möire, hoop, müüri vuhvatus ja Miralissa summutatud oie.

      „Võta minu omad!” Haldjatar sosistas meeleheitlikult uut loitsu.

      Egrassa sööstis tema poole, Kli-Kli jättis veel ühe noaga hüvasti… H’san’kor näis inimkõnest suurepäraselt aru saavat. Ta nägi, et ma sihin tema kõige haavatavamasse kohta, jättis meid lahutava müüri ründamise katki ning samal hetkel, kui ma vajutasin mõlemale päästikule, kattis ta silmad käega.

      Laks! Laks! Mõlemad nooled tabasid käelaba. H’san’kor saatis minu poole kurjakuulutava pilgu, mis tõotas mulle tuhat aastat kannatusi niipea, kui ta mu kätte saab, ja lajatas nuiaga jälle müüri pihta. Müür tõi kuuldavale haleda oiatuse, kuid pidas vastu.

      Pliks! Plaks! Taas hakkas laulma haldja vibunöör. Üks nool tabas eluka suud, teine jäi peasse kinni, jättes silma imekombel puutumata. Järgmine nool, mille Egrassa lendu lasi, põles enne sihile jõudmist õhus ära. Sama saatus tabas ka minu raskenoolt.

      Kas see rajakas oskab veel ka nõiduda?

      „Tühi vaev!” Haldjas pani vibu ära ja võttis oma s’kaši.

      Kli-Kli ulgus ja keerles kui vurrkann. Miralissa lõpetas loitsimise ning kuupaiste ja päkapiku süüdatud lõkketule valgel tõusis rohi me ümbert õhku, kogunes ühte kohta, koondus hiiglaslikuks noateraks ja lõi flöödile rindu.

      Ei mõjunud. Nuga kukkus maha ja pudenes süütute rohulibledena laiali. Alistan Markauz vandus; koletis tõi kuuldavale võiduka möiratuse ja lajatas nuiaga vaevu püsiva müüri pihta.

      Pahh! Pahh! Kaks pistolilasku sulasid ühte, segades Kli-Kli loitsulausumist.

      Hallas mattus haisvasse püssirohupilve. Meie vaenlase vasak silm plahvatas ja kustus, h’san’kor möirgas valust ja raevust. Teine kuul tabas natuke allapoole, läbistades kaela. Eluka keha oli niigi kümnetest haavadest voolavast verest must ning nüüd lahkus elu tema kaelast jõuliste pursetena. Tubli Hallas, jagas ära, et flöödi loits takistab vaid nooli, ent mürsud või kuulid, nagu Hallas neid nimetab, võivad maagilisest tõkkest läbi murda. Ja murdsidki.

      Pahh!

      Päkapikk käsitses oma relva osavalt ning nüüd kustus ka koletise vasak silm. Ent vastupidi mu ootustele püsis h’san’kor ikka veel kindlalt jalgel. Pimedaks jäänuna ja röökides nagu sada pannil praetavat patust, viskus ta müürile.

      Müür lõkatas viimast korda ja plahvatas, paiskudes tuhandeks kiiskavroheliseks killuks. Mul oli tunne, et pea läheb kohe sellest kõlinast lõhki. Miralissa vajus hääletult maha. Kolm kuuske, mis kasvasid hävitatud müüri läheduses, lahvatasid rohelise leegiga põlema, juurtest latvadeni ulatuv tuli valgustas metsa rohelise valgusega.

      Deler kisendas ja veeretas end mööda maad – tema kuub oli tuld võtnud. Angerjas tormas härjapõlvlasele appi ja asus tema seljalt leeke maha lööma. Tuli undas ja õgis puid, h’san’kor kriiskas läbilõikavalt ja vehkis pimesi enda ees nuiaga, lootes kellelegi meist pihta saada.

      „Kõik tagasi! Minema siit, kähku!” lõugas Hallas.

      Angerjas aitas Deleri püsti ja nad jooksid metsa sügavusse. Alistan ja Egrassa tõstsid Miralissa maast üles ja vedasid koletisest eemale. Mina lidusin teistele järele, ei siin olnud mökutada midagi, päkapikul võis olla varuks järjekordne üllatus.

      „Pikali!” hüüdis Hallas ja kõik viskusid kuulekalt maha.

      „Siiapoole, värdjas! Tule siia!” Päkapikk paistis röökiva h’san’kori kõrval pisikese mutukana.

      Elukas tagus nuiaga huupi maad ja liikus hääle suunas.

      „Noh? Ma olen siin! Püüa mind kinni, sarvik!”

      H’san’kor urises midagi ning tema relv lõi lähima kuusekese miljoniks pilpaks. Kui flööt jõudis päkapiku läidetud lõkkega kohakuti, viskas Hallas miskit tulle ja punus nii kiiresti, kui tema lühikesed jalad võtsid, eemale.

      Ere sähvatus täitis metsa valgusega ja pimestas hetkeks mu silmad. Siis kärgatas kõrvulukustav põmakas, leegid paiskusid taevasse ning maa vappus tuntavalt.

      Kui eredad täpid silme eest kadusid, avanes mu pilgule pilt hävingust, mille oli toime pannud Hallase tundmatu relv. Kuused põlesid edasi ning valgust oli piisavalt nägemaks, mis oli ümberringi juhtunud. Päkapikk oli käpuli ja raputas ägedasti pead. Võidumehe nägu oli verine, kulmud põlenud. Sinna kohta, kus alles nüüdsama oli põlenud lõke, oli tekkinud auk. Selle kõrval lebas h’san’kor. Plahvatus oli tal mõlemad jalad küljest rebinud, kuid sellest hoolimata püüdis elukas nuiani küünituda.

      „No on sellel tõpral alles visa hing!” hüüatas Mumr, haarates mõõgapideme mugavamini pihku.

      „Raiuge tal pea otsast!” hüüdis Egrassa kusagilt tagantpoolt.

      „Garret, aita Hallast!” hõikas Deler, tõstes sõjakirve üles.

      Angerjas, Deler, Alistan Markauz ja Laternamees tormasid kõik h’san’kori juurde.

      „Oled sa terve?” küsisin päkapikku maast üles aidates.

      „Garret, ma ei kuule mitte nehkugi!” röökis päkapikk ja raputas pead. „Mitte nehkugi!”

      Milord Alistan kargas just sel hetkel koletise juurde ja lõi mõõga kõigest jõust talle rindu. Elajas möiratas ja virutas huupi käega. Löök tabas krahvi rinnaturvist ja lõi ta pikali.

      Mumr tõstis oma mõõga ja peatas käe, mis oli uuesti milordile langemas.

      Kahekäemõõk lõikas h’san’kori randme läbi, jättes käelaba nahatüki külge rippuma. Angerjas naelutas teise käe oma „venna ja õega” maa külge ning Deler lõi sirbikujulise tapritera h’san’kori otsmikusse.

      Metsaline röökis, ulgus ja vehkis verd purskava käeköndiga. Mumr lendas Angerja poolt liikumatuks tehtud käe juurde ja raius selle kolme hoobiga õla juurest maha.

      „Sure! Sure! Sure juba, värdjas!” Härjapõlvlane paiskas h’san’kori pähe löökide rahe.

      Raske relv hakkis ihu ja purustas luid. Flööt tõmbles… kuid oli endiselt elus. Koletise kurgust purskus korinat ja arusaamatuid lausekatkeid. Minu meelest kavatses ta meid kostitada järjekordse loitsuga. Ja ma polnud ainus, kes nõnda arvas.

      „Raiuge tal ometi peakolu otsast!” karjatas Kli-Kli.

      „Garret, kus mu kirka on?!” Hallas surus vasaku käe verd jooksvale kulmule ja püüdis paremaga mind eest lükata.

      „Rahune maha, nad saavad sinutagi hakkama!”

      „Saavad nad jah! Lööge tal pea maha, juhmakad!”

      „Deler, paremalt poolt!” käratas Mumr, keerutades kahekäemõõka pea kohal. „Angerjas! Milord! Raiuge könt küljest, et ta ei tõmbleks! Läksime! Hei-jah!”

      Kahekäemõõk langes koletise kaelale. Seejärel sõjakirves. Siis uuesti kahekäemõõk. Härjapõlvlane ja inimene töötasid nagu pühendunud metsalangetajad. Kui Deleri sõjakirves langes kolmandat korda, jäi h’san’kor lõpuks vait. Nüüd juba igaveseks.

      Deler vandus päkapikkude keeles ja pühkis käisega laubalt higi. „See töö ajas lausa naha märjaks! Hallas, kuidas sinuga on?”

      „Mida? Elus. Aga sinu selg?”

      „Kuub on hävinud,” vastas härjapõlvlane