Püramiid. Henning Mankell

Siis helistas ta taksofirmasse. Seekord vastas dispetšer kohe. Ta kinnitas sedeli knopkaga välisuksele ja sõitis politseimajja. Hemberg istus oma kabinetis, jalad laua peal.

      Ta andis Wallanderile noogutusega märku istet võtta.

      „Me eksisime,” ütles ta. „On veel üks võimalus, mille peale me ei mõelnud. Sjunnesson ei eksinud. Ta ütles, nagu asi on. Håléni korteris polnud midagi. Ja see on tõsi. Aga seal on midagi olnud.”

      Wallander ei saanud aru, mida Hemberg mõtles.

      „Ma tunnistan, et ka mind veeti ninapidi,” ütles Hemberg. „Kuid Hålén võttis korteris olnu endaga kaasa.”

      „Aga ta on ju surnud!”

      Hemberg noogutas.

      „Kohtuarst helistas,” ütles ta. „Lahkamine on lõpetatud. Ja ta leidis Håléni maost midagi väga huvitavat.”

      Hemberg tõstis jalad põrandale. Siis võttis ta sahtlist väikese kokku volditud riidetüki ja tegi selle ettevaatlikult lahti.

      Riide peal olid kivid. Kalliskivid. Wallander ei teadnud täpselt, mis kivid.

      „Just enne sinu tulekut käis mul siin juveliir,” ütles Hemberg. „Ta andis kiire hinnangu. Need on briljandid. Arvatavasti pärit Lõuna-Aafrika kaevandusest. Ta ütles, et need maksavad korraliku varanduse. Ja Hålén neelas need niisiis alla.”

      „Kas need olid tema maos?”

      Hemberg noogutas.

      „Pole mingi ime, et me neid ei leidnud.”

      „Aga miks ta need alla neelas? Ja millal ta seda tegi?”

      „Viimane küsimus on võib-olla kõige tähtsam. Kohtuarsti arvamuse kohaselt neelas ta need alla kõigest mõni tund enne seda, kui ta end maha lasi. Enne kui soolestik ja magu funktsioneerimise lõpetasid. Millele see sinu arvates võib viidata?”

      „Et tal oli hirm.”

      „Õigus.”

      Hemberg lükkas riidetüki briljantidega eemale ja tõstis jalad uuesti lauale. Wallander tundis higihaisu.

      „Tee nüüd sellest loost kokkuvõte,” ütles Hemberg.

      „Ma ei tea, kas ma oskan.”

      „Proovi!”

      „Hålén neelas briljandid alla, sest ta kartis, et keegi varastab need ära. Ja seejärel lasi ta end maha. Öösel seal käinud inimene otsis briljante. Aga tulekahju ei oska ma seletada.”

      „Kas seda ei võiks ka teisest küljest näha?” küsis Hemberg. „Kui sa muudad veidi Håléni motiivi. Mis siis juhtub?”

      Wallander taipas järsku, kuhu Hemberg sihtis.

      „Tal võib-olla polnudki hirm,” ütles Wallander. „Ta võib-olla lihtsalt otsustas, et ei lahku oma briljantidest mitte iialgi.”

      Hemberg noogutas.

      „Ühe järelduse võib veel teha. Keegi teadis, et Hålénil olid need briljandid.”

      „Ja Hålén teadis, et keegi teadis.”

      Hemberg noogutas tunnustavalt.

      „Sinust saab asja,” ütles ta. „Ehkki aega kulub selleks väga palju.”

      „Tulekahju see ometigi ei seleta.”

      „Alati tuleb endalt küsida, mis on kõige tähtsam,” ütles Hemberg. „Kus on keskpunkt? Mis on asja tuum? Tulekahju võib olla pettemanööver. Või on keegi teinud seda lihtsalt viha pärast.”

      „Aga kes?”

      Hemberg kehitas õlgu.

      „Seda me vaevalt teada saame. Hålén on surnud. Kuidas briljandid tema kätte sattusid, seda me ei tea. Kui ma selle jutuga prokuröri juurde lähen, naerab ta mind välja.”

      „Mis briljantidest saab?”

      „Lähevad riigivara hulka. Ning meie võime lüüa oma paberitele templi peale ja saata Håléni surma puudutava raporti võimalikult sügavale keldriarhiivi.”

      „Kas see tähendab, et süütamist ei hakata uurima?”

      „Mul on kahtlus, et väga põhjalikult seda küll ei tehta,” ütles Hemberg. „Selleks pole ju ka mingit põhjust.”

      Hemberg tõusis püsti ja läks seina ääres seisva kapi juurde. Ta võttis taskust võtme ja keeras ukse lahti. Siis noogutas ta Wallanderile, et too lähemale astuks. Ta osutas paarile toimikule, mis olid omavahel kokku seotud.

      „Need on mu alalised saatjad,” ütles Hemberg. „Kolm tapmist, need pole lahendatud ega ka aegunud. Mina ei uurinud neid. Üks kord aastas vaatame materjalid uuesti läbi. Või siis, kui ilmneb mingeid uusi asjaolusid. Need pole originaalid, vaid koopiad. Vahel ma vaatan neid. Mõnikord näen isegi unes. Enamik politseinikke pole niisugused. Nad teevad oma tööd ja koju minnes unustavad. Aga on ka teistsuguseid, selliseid nagu mina. Ma ei saa lahendamata asju lihtsalt ära unustada. Ma võtan need toimikud tavaliselt koguni puhkusele kaasa. Kolm tapmisasja. Üks üheksateistkümneaastane tüdruk, 1963. Ann-Louise Franzén. Surnuks kägistatud, laip leiti linnast põhja pool maantee ääres põõsastest. Leonard Johansson, samuti 1963. Kõigest seitsmeteistkümneaastane. Keegi oli ta pea kiviga puruks löönud. Me leidsime ta linnast lõuna pool rannast.”

      „Teda ma mäletan,” ütles Wallander. „Kas tookord ei kahtlustatud, et tegemist oli mingi tüdruku pärast puhkenud kaklusega, mis üle piiri läks?”

      „Nad kaklesid ühe tüdruku pärast,” ütles Hemberg. „Me kuulasime tema rivaali mitu aastat üle. Aga kinni hakata polnud millestki. Ja ma ei usu, et tema oli tapja.”

      Hemberg osutas kõige alumisele toimikule.

      „Veel üks tüdruk. Lena Moscho, 20 aastat vana. 1959. See oli samal aastal, kui ma Malmösse tulin. Tal olid käed küljest ära raiutud, surnukeha oli maetud Svedala tee äärde. Üks koer nuuskis ta välja. Tüdrukut oli vägistatud. Ta elas oma vanematega Jägersro kandis. Korralik tüdruk, õppis veel arstiks. See oli aprillis. Ta läks lehte ostma ega tulnud enam kunagi tagasi. Meil kulus viis kuud, enne kui ta üles leidsime.”

      Hemberg vangutas pead.

      „Eks see ole näha, kumba tüüpi sina oled,” ütles ta ja pani kapi kinni. „Selline, kes unustab, või selline, kes ei unusta.”

      „Ma ei teagi ju veel, kas ma kõlban uurijaks,” ütles Wallander.

      „Vähemalt tahtmine on sul olemas,” vastas Hemberg. „Ja alustuseks on seegi juba hea.”

      Hemberg hakkas pintsakut selga panema. Wallander vaatas kella – viie minuti pärast seitse.

      „Ma pean minema,” ütles ta.

      „Ma võin sind koju viia,” sõnas Hemberg. „Oota ainult natuke.”

      „Mul on kiire,” ütles Wallander.

      Hemberg kehitas õlgu.

      „Nüüd sa siis tead,” ütles ta, „mis Hålénil kõhus oli.”

      Wallanderil vedas ja tal õnnestus politseimaja eest takso saada. Kui ta Rosengårdi jõudis, oli kell üheksa minutit seitse läbi. Ta lootis, et Mona jääb hiljaks. Aga kui ta luges oma välisuksele kinnitatud sedelit, siis taipas ta, et oli eksinud.

      Kas nii hakkabki olema? oli tüdruku käekirjaga kirjutatud.

      Wallander võttis sedeli ära. Knopka kukkus trepile. Ta ei hakanud seda otsima. Kui hästi läheb, siis jääb see Linnea Almqvisti talla alla.

      Kas nii hakkabki olema? Wallander sai Mona kannatamatusest väga hästi aru. Tüdrukul polnud sääraseid tööalaseid ambitsioone nagu temal. Unistusel oma juuksurisalongist pole määratud veel mõnda aega täituda.

      Korterisse astudes ja diivanile istudes tundis ta süümepiinu. Ta peaks Monale rohkem aega pühendama. Mitte lihtsalt eeldama, et tüdruk ootab kannatlikult iga kord, kui ta hiljaks jääb. Helistamine