Püramiid. Henning Mankell

kui Skagenis oleme. Siis on meil aega. Liivarannal pole hilinemist karta.

      Ta vaatas kella. Pool kaheksa. Ta pani teleka käima. Nagu tavaliselt, oli kuskil lennuk alla kukkunud. Või oli hoopis rong rööbastelt maha sõitnud? Ta läks kööki ja kuulas hajameelselt uudiseid. Otsis asjatult külmkapist õlut. Kuid seal oli ainult poolik limonaad. Tal tekkis järsku kange tahtmine midagi teravamat juua. Mõte minna linna tagasi ja astuda sisse kuhugi baari tundus ahvatlev. Kuid raha oli peaaegu otsas, niisiis loobus ta sellest plaanist. Ehkki oli alles kuu algus.

      Ta tegi selle asemel kannus olnud kohvi soojaks ja mõtles Hembergi peale. Hembergi ja tema kapis olevate lahendamata juhtumite peale. Kas temagi muutub samasuguseks? Või suudab ta ennast harjutada töömõtteid kõrvale jätma, kui koju jõuab? Mona pärast pean ma seda tegema, mõtles ta. Muidu ajan ma ta hulluks.

      Püksitaskus olnud võtmekimp jäi istumise alla. Ta võttis selle välja ja pani äraolevalt lauale. Siis tuli talle järsku üks mõte. See oli seotud Håléniga.

      Lisalukk, mille ta alles hiljuti paigaldada oli lasknud. Kuidas seda tõlgendada? See võis viidata hirmule. Ja miks oli uks olnud irvakil, kui Wallander surnukeha leidis?

      Vastuolusid oli liiga palju. Ehkki Hemberg oli kindla sõnaga öelnud, et see oli enesetapp, näris Wallanderit kahtlus.

      Ta kaldus üha rohkem arvama, et Håléni enesetapu taga oli peidus ka midagi muud, mida nad riivamisigi polnud veel puudutanud. Enesetapp või mitte, seal taga oli veel midagi.

      Wallander otsis köögisahtlist kirjaploki, et kirjutada punkthaaval üles, mis tal meeles mõlkus. Lisalukk. Ennustusvõistluse kupong. Miks oli uks irvakil? Kes käis öösel korteris kalliskive otsimas? Miks tekkis tulekahju?

      Siis püüdis ta meenutada meremehepasse. Rio de Janeiro, tuli talle meelde. Aga kas see oli laeva või linna nimi? Göteborgi oli ta samuti näinud, ja Bergenit. Siis meenus talle Saint Luis. Kus see asub? Ta tõusis püsti ja läks tuppa. Riidekapi põhjast leidis ta oma vana kooliaegse atlase. Kuid järsku hakkas ta kirjaviisis kahtlema. Kas Saint Louis või Saint Luis? USA või Brasiilia? Atlase registrit lehitsedes sattus ta järsku São Luisi peale ja ta oli kohemaid kindel, et see oligi otsitav koht.

      Ta vaatas oma nimekirja uuesti üle. Kas ma näen siin midagi, mida ma siiski ei märka? mõtles ta. Seost, seletust või seda, millest Hemberg rääkis – keskpunkti?

      Ta ei leidnud midagi.

      Kohv oli ära jahtunud. Kärsitult kobis ta diivanile tagasi. Televiisorist tuli järjekordne vestlussaade. Seekord arutlesid pikajuukselised inimesed Inglise uue popmuusika teemadel. Ta lülitas teleka välja ja pani selle asemel grammofoni käima. Linnea Almqvist hakkas otsekohe vastu põrandat koputama. Kõige meelsamini oleks ta hääle kõige valjemaks keeranud. Selle asemel pani ta grammofoni hoopis kinni.

      Samal hetkel helises telefon. Helistajaks oli Mona.

      „Ma olen Helsingborgis,” ütles ta. „Helistan sadama juurest telefoniputkast.”

      „Vabandust, et ma liiga hilja koju jõudsin,” ütles Wallander.

      „Sind kutsuti muidugi tööle?”

      „Jah, nad helistasid mulle. Kriminaalpolitseist. Ehkki ma ei tööta veel seal, kutsusid nad mu välja.”

      Ta lootis, et see avaldab ehk Monale natuke muljet, kuid kuulis hääletoonist, et tüdruk ei usu teda. Tekkis vaikus.

      „Kas sa ei võiks siia tulla?” küsis Wallander.

      „Ma arvan, et kõige parem on, kui me oma suhtes aja maha võtame,” lausus Mona. „Vähemalt mõneks nädalaks.”

      Wallander tõmbus üleni külmaks. Kas Mona tahab teda maha jätta?

      „Ma arvan, et nii on kõige parem,” kordas tüdruk uuesti.

      „Ma mõtlesin, et me läheme koos puhkusele.”

      „Lähemegi. Kui sa selles osas meelt pole muutnud?”

      „Loomulikult ei ole!”

      „Sa ei pea karjuma. Võid mulle nädala pärast helistada. Aga mitte varem!”

      Ta püüdis telefonikõnet venitada. Kuid Mona oli toru juba hargile pannud.

      Ülejäänud õhtu Wallander lihtsalt istus, tundes samal ajal kasvavat paanikat. Ta ei kartnud midagi nii palju kui mahajätmist. Ainult äärmise pingutusega sundis ta end loobuma mõttest pärast südaööd Monale helistada. Ta heitis magama, kuid tõusis otsemaid jälle üles. Hele suveöine taevas tundus järsku ähvardav. Ta praadis mõned munad, kuid ära neid ei söönud.

      Alles kella viie paiku õnnestus tal uinuda. Kuid peaaegu otsekohe kargas ta voodist uuesti välja.

      Üks mõte ajas ta üles.

      Ennustusvõistluse kupong.

      Hålén pidi ju oma kupongid kuhugi andma. Arvatavasti igal nädalal, samasse kohta. Kuna ta enamasti liikus ainult kodu ümbruses, pidi ta kupongid andma mõnda läheduses asuvasse kioskisse.

      Ta ei teadnud, mis siis õieti juhtuma peaks, kui ta õige koha üles leiab. Tõenäoliselt mitte midagi.

      Ometi otsustas ta oma mõtte teoks teha. Vähemalt nii palju oli sellest kasu, et hoiab Monaga seotud mõtetest tekkiva paanika eemal.

      Ta suikus mõneks tunniks rahutusse unne.

      Järgmine päev oli pühapäev. Wallander ei teinud sel päeval mitte midagi mõistlikku.

*

      Esmaspäeval, 9. juunil, tegi ta midagi sellist, mida ta kunagi varem polnud teinud. Ta helistas tööle ja ütles, et on haige. Põhjuseks nimetas ta kõhugripi. Mona oli seda nädal tagasi põdenud. Oma üllatuseks ei tekitanud valetamine talle üldse mingit süümepiina.

      Kui ta veidi pärast kella üheksat majast välja astus, oli ilm pilves, kuid kuiv. Puhus tugev tuul ja õhk oli läinud jahedamaks. Suvi polnud veel päriselt alanud.

      Läheduses oli kaks müügikioskit, mis ennustusvõistluse kuponge vastu võtsid. Üks neist asus üsna lähedal, põiktänavas. Uksest sisse astudes mõtles Wallander, et ta oleks pidanud Håléni foto kaasa võtma. Mees leti taga oli ungarlane. Ehkki ta oli Rootsis elanud juba 1956. aastast saadik, rääkis ta rootsi keelt väga kehvasti. Kuid ta tundis Wallanderi ära, kuna too käis tema juures tavaliselt sigarette ostmas. Wallander ostis seegi kord kaks pakki.

      „Võtad sa ennustusvõistluse kuponge vastu?” küsis Wallander.

      „Ma arvasin, et sa ostad ainult loteriipileteid.”

      „Kas Artur Hålén andis oma kuponge sinu juures sisse?”

      „Kes?”

      „See mees, kelle korter mõni päev tagasi põles.”

      „Kas kuskil oli tulekahju?”

      Wallander rääkis pikemalt. Kuid kui ta Håléni välimust kirjeldas, raputas ungarlane pead.

      „Siin ta ei käinud. Arvatavasti käis kuskil mujal.”

      Wallander maksis ja tänas. Väljas oli tibutama hakanud. Ta kiirendas sammu. Kogu see aeg mõtles ta Mona peale. Ka järgmine müüja ei teadnud Hålénist midagi. Wallander jäi ühe rõdu alla vihma eest varju seisma ja mõtles, millega ta õieti tegeleb. Hemberg arvaks, et ma olen lolliks läinud, mõtles ta.

      Siis läks ta edasi. Järgmise tubakapoeni oli peaaegu kilomeeter maad minna. Wallander kahetses, et polnud vihmajopet selga pannud. Väikse söögipoe kõrval olevasse kioskisse jõudes tuli tal järjekorras oodata. Müüjaks oli Wallanderiealine tüdruk. Tüdruk oli ilus. Wallander ei pööranud temalt pilku, kui neiu otsis mingi mootorrattaajakirja vana numbrit, mida Wallanderi ees järjekorras seisnud mees osta tahtis. Wallanderil oli väga raske tema teele sattunud ilusasse naisesse mitte paugupealt ära armuda. Alles siis võis mõtted ja mure Mona pärast hetkeks unustada. Ehkki ta oli ostnud juba kaks pakki sigarette, ostis ta ühe veel. Samal ajal püüdis ta selgusele jõuda, kas müüja suhtumine muutuks tõrjuvaks, kui ta ütleb, et on politseinik. Või kuulus tüdruk enamuse hulka, kelle meelest politseinikud olid endiselt