Püramiid. Henning Mankell

mõte on. Enesetapjaid ei saa iialgi mingite kindlate mallide järgi lahtritesse jagada.

      Ta leidis värvilise põrnika ja läks sellega akna alla. Karbi alla oli tema arvates trükitud „Brasil”. Suveniir, mille Hålén oli mõnelt oma reisilt ostnud. Wallander jätkas sahtlite läbivaatamist. Võtmed, erinevate riikide metallraha, ei midagi sellist, mis oleks tähelepanu äratanud. Kõige alumises sahtlis, poolenisti põhja katva kulunud ja katkise paberi all oli pruun ümbrik. Kui Wallander selle lahti tegi, leidis ta vana foto. Pildil oli pruutpaar. Tagaküljel oli fotoateljee nimi ja kuupäev. 15. mai 1884. Ateljee asus Härnösandis. Lisaks oli keegi sinna kirjutanud: Manda ja mina meie pulmapäeval. Vanemate pulmapilt, mõtles Wallander. Neli aastat hiljem sündis poeg.

      Kummutiga ühele poole saanud, läks ta raamaturiiuli juurde. Tema üllatuseks oli seal mitmeid saksakeelseid raamatuid. Välimuse järgi otsustades oli neid palju lehitsetud ja põhjalikult loetud. Lisaks olid seal mõned Vilhelm Mobergi raamatud, Hispaania kokaraamat ja mõned mudellennundusele pühendatud ajakirja numbrid. Wallander raputas imestusega pead. Pilt Hålénist oli tunduvalt keerukam, kui ta aimatagi oskas. Ta jättis raamaturiiuli sinnapaika ja vaatas voodi alla. Tühi. Siis läks ta kapi juurde. Riided olid korralikult puu peale riputatud, kolm paari kingi hoolikalt viksitud. Ainult tegemata voodi, mõtles Wallander uuesti. See häirib üldpilti.

      Ta pani parajasti riidekapi ust kinni, kui helises uksekell. Wallander võpatas. Ootas. Helistati uuesti. Wallanderil tekkis tunne, et ta viibib keelatud alal. Ta ootas veel silmapilgu. Kuid kui kell kolmas kord helises, läks ta esikusse ja avas ukse.

      Trepikojas seisis hallis mantlis mees. Ta vaatas hämmastunult Wallanderile otsa.

      „Kas ma eksisin uksega?” küsis ta. „Ma otsin härra Håléni.”

      Wallander püüdis rääkida sobivama, ametliku tooniga.

      „Tohin ma küsida, kes te olete?” küsis ta tarbetult järsult.

      Mees kortsutas kulmu.

      „Kes te ise olete?” küsis ta.

      „Ma olen politseinik,” ütles Wallander. „Kriminaalassistent Kurt Wallander. Kas oleksite nüüd kena ja vastaksite minu küsimusele, kes te olete ja mida te tahate?”

      „Ma müün ühte teatmeteost,” vastas mees leplikult. „Käisin siin eelmisel nädalal raamatuid esitlemas. Artur Hålén palus mul täna tagasi tulla. Lepingu ja esimese sissemakse saatis ta juba ära. Ma pidin üle andma esimese köite ja veel ühe raamatu, mille iga uus ostja kingituseks saab.”

      Ta võttis portfellist kaks raamatut, nagu tahaks ta Wallanderile oma jutu tõelevastavust kinnitada.

      Wallander kuulas teda üha kasvava imestusega. Tunne, et miski pole nii, nagu peaks, muutus järsku tugevamaks. Ta astus kõrvale ja noogutas raamatutega mehele, et see sisse astuks.

      „Kas midagi on juhtunud?” küsis too.

      Wallander juhatas ta küsimusele vastamata kööki ja andis märku laua äärde istuda.

      Siis taipas Wallander, et tal tuleb nüüd esimest korda surmasõnum edasi anda. See oli temas alati pelgust tekitanud. Kuid ta mõtles ka, et tema ees pole kadunukese lähedane, vaid kõigest raamatumüüja.

      „Artur Hålén on surnud,” ütles ta.

      Mees teisel pool lauda ei saanud nähtavasti aru.

      „Aga ma ju rääkisin temaga täna!”

      „Minu meelest te ütlesite, et kohtusite eelmisel nädalal.”

      „Ma helistasin täna hommikupoolikul ja küsisin, kas talle sobib, kui ma täna õhtul siit läbi tulen.”

      „Mis ta teile ütles?”

      „Et sobib küll. Miks ma muidu oleksin tulnud? Ma pole selline inimene, kes ennast peale pressiks. Inimestel on ukselt uksele käivate raamatumüüjate suhtes nii kummalised eelarvamused.”

      Wallanderi meelest mees ei valetanud.

      „Võtame nüüd algusest peale,” ütles Wallander.

      „Mis on juhtunud?” katkestas teda mees.

      „Artur Hålén on surnud,” vastas Wallander. „Esialgu on see kõik, mis ma saan öelda.”

      „Aga kui politsei on asjasse segatud, siis on ju midagi juhtunud. Kas ta jäi auto alla?”

      „Esialgu on see kõik, mis ma öelda saan,” kordas Wallander ja mõtles ise, miks ta küll olukorra nii tarbetult dramaatiliseks teeb.

      Siis palus ta, et mees kõik algusest peale ära räägiks.

      „Minu nimi on Emil Holmberg,” alustas mees. „Ma olen tegelikult bioloogiaõpetaja. Aga ma püüan teatmeteoste müümisega saada kokku nii palju raha, et saaksin Borneole sõita.”

      „Borneole?”

      „Mind huvitavad troopikataimed.”

      Wallander noogutas, andes märku jätkata.

      „Ma käisin eelmisel nädalal siin ümbruskonnas ringi ja andsin uste taga kella. Artur Hålén oli huvitatud ja kutsus mind sisse. Istusime siinsamas köögis. Ma rääkisin teatmeteosest, kui palju see maksab, ja näitasin talle proovieksemplari. Umbes poole tunni pärast kirjutas ta lepingule alla. Täna hommikul ma helistasin ja ta ütles, et talle sobib, kui ma täna õhtul tulen.”

      „Mis päeval te eelmisel nädalal siin käisite?”

      „Teisipäeval. Umbes kella nelja ja kuue vahel.”

      Wallander tuletas meelde, ta oli sel ajal tööl. Kuid ta ei näinud mingit põhjust öelda, et elab ise samas majas. Eriti arvestades seda, et ta oli ennast tutvustanud kriminaalpolitseinikuna.

      „Hålén oli ainus, kes raamatute vastu huvi tundis,” jätkas Holmberg. „Ülemisel korrusel hakkas üks daam pahandama, et ma segan inimesi. Seda juhtub ikka, kuigi mitte väga tihti. Mul on meeles, et siin kõrvalkorteris polnud kedagi kodus.”

      „Te ütlesite, et Hålén tegi esimese sissemaksu juba ära.”

      Mees avas oma raamatuportfelli ja näitas Wallanderile kviitungit. Sellel oli eelmise nädala reede kuupäev.

      Wallander püüdis mõelda.

      „Kui kaua ta pidi selle entsüklopeedia eest veel maksma?”

      „Kaks aastat. Seni, kuni kõik kakskümmend osa on ära makstud.”

      See ei klapi, mõtles Wallander. Mitte miski ei klapi. Mees, kes kavatseb end tappa, kirjutaks küll vaevalt alla järgmiseks kaheks aastaks siduvale ostulepingule.

      „Mis mulje teil Hålénist jäi?” küsis Wallander.

      „Ma ei saa teie küsimusest vist päris hästi aru.”

      „Milline ta oli? Rahulik? Heas tujus? Kas ta tundus murelikuna?”

      „Ta ei rääkinud kuigi palju. Kuid ta oli entsüklopeediast tõsiselt huvitatud. Selles olen ma kindel.”

      Wallanderil polnud hetkel rohkem küsimusi. Köögi aknalaual oli harilik pliiats. Ta otsis taskust paberit. Ainsana jäi talle pihku ostunimekiri. Ta keeras selle teistpidi ja palus Holmbergil kirjutada sinna oma telefoninumber.

      „Tõenäoliselt me teile rohkem ei helista,” ütles ta. „Kuid ma tahaksin siiski teie telefoninumbrit saada.”

      „Hålén paistis täiesti terve,” ütles Holmberg. „Mis õieti juhtunud on? Ja mis nüüd lepingust saab?”

      „Kui tal ei ole just mõnda sugulast, kes tellimuse üle võtaks, siis ma ei usu, et te selle eest raha saate. Võin teile kinnitada, et Artur Hålén on surnud.”

      „Ja te ei saa öelda, mis on juhtunud?”

      „Kahjuks mitte.”

      „Päris kõhe lugu.”

      Wallander tõusis püsti, andes märku, et jutuajamine on lõppenud.

      Holmberg jäi seisma, portfell käes.

      „Kriminaalkonstaabel,