Andropov. Leonid Mletšin

jäi jälle peale karmim seisukoht, et vägesid Ungarist välja ei tooda. Vastupidi, väed tuleb uuesti Budapesti viia ja linnas kiiresti kord kehtestada.

      „Kui me lahkume Ungarist,” selgitas Hruštšov keskkomitee presiidiumi istungil, „siis innustab see ameeriklasi, inglasi ja prantslasi. Nad võtavad seda meie nõrkusena ja asuvad pealetungile. Siis anname neile lisaks Egiptusele ka Ungari. Meie partei ei saaks sellest aru. Meil pole muud valikut.”

      Hruštšov saatis šifreeritud telegrammi Nõukogude saadikule Belgradis, et too edastaks Jugoslaavia juhile Josip Broz Titole:

      „Et arutada koos teiega Ungaris kujunenud olukorda, sõidavad teie juurde Hruštšov ja Malenkov. Kui olete nõus, siis tuleb delegatsioon inkognito.”

      1. novembril kaitses Anastass Mikojan oma seisukohta keskkomitee presiidiumis:

      „Kogu Ungari nõuab meie vägede väljaviimist. Riiki on vallanud nõukogudevastased meeleolud. Praeguses olukorras oleks kõige parem toetada tegutsevat valitsust. Jõust ei ole kasu. Tuleb hakata pidama läbirääkimisi.”

      Suslov polnud temaga nõus, ta väljendas oma seisukohta väga täpselt:

      „Ainult okupatsiooni abil võib saada valitsuse, mis meid toetaks.”

      Mikojanil ei õnnestunud keskkomitee presiidiumit ümber veenda.

      Samal päeval, 1. novembril, esitas peaminister Imre Nagy Andropovile noodi nõudmisega alustada Nõukogude vägede väljaviimist. Kuna vastust ei saadud, tühistas Ungari Varssavi lepingu ja kuulutas välja Ungari neutraliteedi. Ka János Kádár hääletas selle poolt.

      Kádár laskis Nagy’i maha

      Moskvas tekkis idee moodustada Budapestis ustav valitsus, sest senine valitsus käitus „valesti”.

      Hruštšov tegi ettepaneku:

      „Tuleb moodustada ajutine revolutsiooniline valitsus. Selle etteotsa panna Münnich, tema peaks olema ka kaitse- ja siseminister. Tema asetäitjaks teha Kádár. Kui Nagy on nõus, võtta ka tema peaministri asetäitjaks. See valitsus tuleb kutsuda Moskvasse läbirääkimistele. Seejärel pöördub Münnich meie poole abipalvega, meie osutame abi ja kehtestame riigis korra.”

      János Kádár ja alles äsja siseministriks saanud Ferenc Münnich toimetati Nõukogude vägede asukohta ja sealt kiirkorras salaja edasi Moskvasse tutvumisvisiidile. Sellega tegeles KGB esimees Serov.

      Budapestis seletas saadik Andropov Ungari valitsusjuhile Nagy’ile nördinult, et temal pole Münnichi ja Kádári kadumisega mingit pistmist.

      Hruštšov oli Münnichiga tuttav. Münnich elas 1930. aastail Nõukogude Liidus, sõdis Teise maailmasõja ajal Punaarmee koosseisus, pärast sõda sai temast Ungari saadik Moskvas. Seepärast otsustaski Hruštšov teha panuse just temale.

      „Kui ma õppisin Tööstusakadeemias,” meenutas Hruštšov, „ja mind kutsuti sõjaväe kordusõppustele Moskva Proletaarsesse diviisi, elasime temaga ühes telgis, teenisime samas rühmas ja sõime samast katelokist. Ta oli lustlik mees, endine Austria-Ungari armee ohvitser, teadis palju soldatianekdoote ja oskas neid enne magamajäämist põnevalt rääkida. Minu meelest oli ta hea seltsimees. Rákosi Münnichit küll millegipärast ei usaldanud. Et teda Ungarist eemal hoida, saatis ta Münnichi pidevalt kusagile saadikuks. Nii ta sattuski uuesti Nõukogude Liitu. See oli omamoodi austusväärne asumiselesaatmine…”

      Kuid Ferenc Münnich oli juba seitsmekümneaastane ja tal puudusid tõsisema poliitilise töö kogemused. Ning minister oli ta olnud vaid paar päeva.

      Vestluse käigus hakkas János Kádár Nõukogude juhtidele järjest rohkem meeldima, kuigi saadik Andropov endiselt ei suhtunud Kádárisse kui võimalikku riigijuhti. Nõukogude diplomaadid polnud temaga peaaegu üldse suhelnud…

      2. novembril toimunud NLKP Keskkomitee presiidiumi istungil rääkis Kádár üksikasjalikult olukorrast oma riigis. Ta ütles avameelselt:

      „Ülestõusnud võitlesid rahvademokraatliku riigikorra eest. Esialgu teie seda ei märganud, pidasite seda kontrrevolutsiooniks ja pöörasite rahvahulgad sellega enda vastu. Kuid tuleb tunnistada, et nad kõik nõudsid Nõukogude vägede väljaviimist.”

      Kádár selgitas Hruštšovile, et Nõukogude sõjaväe teod ärritavad rahvast, kuid Nõukogude suursaadik vaid valetab Ungari valitsusele.

      „Meile teatati, et Nõukogude väed tungisid üle piiri. Ungari väed asusid kaitsepositsioonidele. Mida nüüd teha? Kas tulistada või mitte? Kutsuti välja Andropov. Tema aga ütles, et tegu on raudteelastega. Ungarlased teatasid piiri äärest, et need ei ole raudteelased, et seal on Nõukogude tankid. Taas kutsuti Andropov välja. Ta vastas, et tegu on vägede ümberpaiknemisega. Siis tuli uus teade, et tankid on sisse piiranud lennuväljad. Kutsuti kohale Andropov. Ta seletas, et veetakse välja haavatud sõdureid…”

      Pärast mõningaid kõhklusi nõustus Kádár asuma Ungari valitsuse etteotsa.

      Hruštšov kutsus välja marssal Konevi ja küsis, kui palju aega ta vajab, et Ungaris kord kehtestada. Marssal palus selleks kolm päeva. Talle öeldi:

      „Hakake valmistuma. Millal te alustama peate, seda öeldakse hiljem.”

      Otsus väed uuesti Budapesti viia polnud Hruštšovi jaoks kerge. Ungarist tagasi jõudnud Anastass Mikojan oli kategooriliselt vägede pealinna viimise vastu.

      Hruštšov seletas:

      „Otsus on juba tehtud. Mina hääletasin selle poolt!”

      „Kuid mind sellel istungil ei olnud.”

      „Me ei saanud teid oodata,” selgitas Hruštšov.

      „Ma nõuan, et korraldataks uus istung,” ütles Mikojan ägedalt.

      „Tähtajad on juba kindlaks määratud,” katkestas Hruštšov teda. „Enam ei saa midagi muuta, siis nurjub kogu meie plaan. Mina leian, et otsus oli õige ja sina eksid.”

      Mikojan püüdis ikka veel tõestada, et see oleks viga.

      Siis lausus Hruštšov ülirahulikult:

      „Ma usun sinu arukusse. Sa saad ka ise aru, et meie otsus oli õige.”

      Kádár, Münnich ja teised Ungari poliitikud, kes eelistasid Moskvas olles paluda Nõukogude Liidult abi, valmistasid ette pöördumise ungari rahva poole. Hruštšovi käsul kirjutasid nad ka pöördumise Nõukogude valitsuse poole, milles palusid osutada Ungarile sõjalist abi kontrrevolutsiooni mahasurumisel.

      Tööliste-talupoegade valitsus moodustatigi Moskvas ja saadeti seejärel Užgorodi. Seal pöördusid uued ministrid raadio teel ungari rahva poole. Sealt viidi nad edasi kodumaale.

      Nõukogude vägesid hakkas juhtima armeekindral Mihhail Kazakov, kes juhatas Varssavi Lepingu Organisatsiooni riikide ühisvägede lõunagruppi.

      Kogu operatsiooni juhtimiseks sõitis Budapesti Malenkov. Kuid näis, et ta pole küllalt sihikindel, ja kohale lendas ka Hruštšov.

      Hilisema salajase vestluse ajal Jugoslaavia juhi Josip Broz Titoga selgitas Hruštšov:

      „Me ei saa lubada kapitalismi taastamist Ungaris, sest siis ütleksid meie inimesed Nõukogude Liidus, et Stalini ajal selliseid asju ei juhtunud, kuid need, kes nüüd Stalinit süüdistavad, on lasknud asjad käest minna…”

      Avameelsetes omavahelistes vestlustes keskkomitee presiidiumis ei tulnud Hruštšovil ja tema kaaslastel pähegi rääkida, et Ungari sündmused on lääneriikide ja nende agentuuride tegu. Nad teadsid hästi, et nende vastu oli üles tõusnud rahvas, et Ungari kommunistlikku parteid enam ei eksisteeri. Ainukene, millele nad saavad toetuda, on sõjavägi ja käputäis ungarlasi eesotsas János Kádáriga.

      1. novembril sisenesid Ungari territooriumile marssal Konevi käsul uued Nõukogude väeosad. Selle maskeerimiseks algasid parlamendihoones läbirääkimised Nõukogude vägede väljaviimise kohta.

      Nõukogude delegatsiooni neil läbirääkimistel juhtis armeekindral Malinin, Ungari delegatsiooni juhtis peaministri asetäitja