Andropov. Leonid Mletšin

valitsust ikkagi toetada ning väed Budapestist välja viia. Kõik presiidiumi liikmed – peale marssal Vorošilovi, kes nõudis äärmuslike abinõude kasutamist – olid nõus, et väed tuleb Budapestist välja viia, sest vastasel korral tuleks okupeerida kogu riik.

      „Suursaadik tahab ajalukku pääseda”

      Juri Andropov sõitis Nõukogude vägede staapi – ohvitserid olid paigutatud Ungari kaitseministeeriumi hoonesse, sest seal oli valitsussideaparatuur.

      Andropov seletas:

      „Relvastatud väljaastumine on selgelt nõukogudevastane. Selles osalevad peamiselt endised Horthy pooldajad, kontrrevolutsionäärid, deklasseerunud ja mässulised elemendid, kes on Läänest siia saadetud.”

      Kindral Jevgeni Malašenko on öelnud, et tema meelest kirjeldas Andropov sündmusi ühekülgselt, kasutades paljudest faktidest vaid neid, milles võis näha sotsialismivastast suunitlust.

      Andropov küsis sõjaväelastelt:

      „Kuidas tuleks reageerida ungarlaste nõudmisele meie väed välja viia?”

      Kindral Laštšenko vastas lühidalt:

      „Kujunenud olukorras tuleb meie väed siit välja viia.”

      „Ja jätame rahvavõimu ja kommunistid lõhkikiskumiseks?” küsis Andropov.

      Laštšenko vastas:

      „Las nad kaitsevad ennast ise. Ega meie ei pea nende eest sõdima. Kes tahab, võib koos meiega lahkuda.”

      „Kui Nõukogude väed lahkuvad,” sõnas Andropov tähendusrikkalt, „siis on Ameerika Ühendriigid ja nende liitlased juba homme siin. Mässajate relvastatud salgad tuleb puruks lüüa.”

      Seejärel Andropov lahkus.

      Kindral Laštšenko kommenteeris:

      „Suursaadik Andropov tahab ajalukku pääseda.”

      30. oktoobril algas keskkomitee presiidiumi istung Moskvas sellega, et loeti ette Mikojani ja KGB esimehe Serovi šifreeritud teade Ungarist. Marssal Žukov ajas õhkkonna teravamaks, öeldes, et Austria lennuväljadele on koondunud hulk sõjaväe transpordilennukeid. Seda võeti kui kinnitust, et Lääs on valmis Ungari sündmustesse sekkuma.

      Praegu pole enam võimalik kindlaks teha, kas Žukov oli ise desinformatsiooni ohver või püüdis ta teadlikult keskkomitee presiidiumi liikmeid hirmutada. Tegelikult jõudis neil päevil Viini kaudu kohale Ungarile mõeldud humanitaarabi. See jõudis Austria pealinna paljude lennukitega, sealhulgas ka sõjaväe transpordilennukitega. Kuid see toimus täiesti avalikult, ajakirjanike ja avalikkuse silme all, iga lennuki laadung oli täpselt teada. Lääs ei kavatsenudki Ungari sündmustesse sekkuda. Mis aga Austriasse puutub, siis Austria oli välja kuulutanud alalise neutraliteedi, täitis piinliku täpsusega kõiki kohustusi ega lasknud enda territooriumile ühegi riigi sõjaväge.

      Hruštšovi huvitas vastus peamistele küsimustele, mis ta presiidiumi liikmetele ka esitas:

      „Ega Ungari äkki meie leerist ei lahku? Kes see Nagy üldse on? Kas teda võib usaldada?”

      Samal ajal kui Moskvas kestis koosolek, teatas Imre Nagy raadios, et kuna Ungaris likvideeritakse üheparteisüsteem, moodustab ta kommunistide, väikeettevõtjate ja talurahvapartei esindajatest koalitsioonivalitsuse.

      „Poliitiline olukord on nüüd selge,” sõnas Molotov kahjurõõmsalt. „Ungaris on moodustatud revolutsioonivastane valitsus.”

      Kuid sellest hoolimata oli keskkomitee presiidium valmis alustama Nagy’i uue valitsusega läbirääkimisi vägede väljaviimise üle. Enamgi veel, oldi valmis viima väed välja kõigist rahvademokraatiamaadest, kui need seda soovivad.

      Välisminister Dmitri Šepilov arvas:

      „Sündmuste käik näitab sügavat kriisi meie suhetes rahvademokraatia maadega ja üsna ulatuslikke nõukogudevastaseid meeleolusid. Tuleb avada nende nähtuste sügavamad põhjused ja kõrvaldada käsutamise elemendid meie suhetes rahvademokraatia maadega.”

      Žukov nõustus temaga täielikult:

      „Sündmused Ungaris on meile õppetund välispoliitilise suhtlemise alal. Väed tuleb Budapestist välja viia, ja kui vaja, siis ka kogu Ungarist.”

      Sel päeval kostsid keskkomitee presiidiumi istungil sõnad, mida enam niipea ei korratud.

      Oma seisukoha lisas ka valitsusjuhi esimene asetäitja Maksim Saburov:

      „20. kongressil tegime head tööd, kuid ei asunud seejärel masside vallandunud initsiatiivi juhtima. Rahva tahte vastaselt ei saa juhtida.”

      Poolas oli Hruštšov riskeerinud usaldada Gomułkat: las ta olla Moskva suhtes pigem veidi allumatum, kuid hoidku oma riik ise ohjes. Nikita Sergejevitš otsustas samamoodi talitada ka Ungaris – toetada Imre Nagy’i valitsust ja tuua väed Budapestist välja.

      Hruštšov mõistis, et suhetes sotsialismimaadega on saabunud kriis, seniseid põhimõtteid tuleb muuta. Ta ütles, et me ei ela enam Kominterni ajal, me ei saa vennasparteisid käsutada ega kasutada Ungaris oma vägesid.

      Kuid kõige tähtsam oli see, et NLKP Keskkomitee presiidiumi liikmed olid Ungari ülestõusu ulatusest vapustatud.

      Vladimir Krjutškov on tänini veendunud, et kõige hukatuslikumalt mõjus Mikojani tegevus, kes soovitas Hruštšovil Nagy’it toetada.

      Krjutškov on kirjutanud:

      „Kolm päeva oli Andropov tegelikult NSV Liidu suursaadiku ülesannete täitmisest kõrvaldatud. Tal keelati asjadesse sekkuda ja kästi oodata korraldusi. Tekkis otsene oht, et tema poliitiline karjäär katkeb.”

      Ungarist hakati otsekohe ära saatma ohvitseride perekondi. Kindral Malašenko meenutab:

      „Nagu alati, püüti esimestena evakueerida eriosakonna ohvitseride, sõjaväe prokuratuuri ja poliittöötajate perekonnad.”

      Hruštšov ja Malenkov soovivad kohtuda inkognito

      Niipea kui Nõukogude väed olid Ungari pealinnast lahkunud, voolas Budapestis jälle veri. Need sündmused polnud omavahel seotud, kuid karmi joone pooldajad väitsid: näete nüüd, tarvitses meie sõduritel vaid linnast lahkuda, kui seal algavad tapatalgud.

      Juhtus aga vaat mis. Vabariigi väljakul, partei linnakomitee hoone ees, õiendas rahvahulk arveid julgeoleku- ja partei linnakomitee töötajatega. Ei suudetudki selgeks teha, kuidas kõik alguse sai. Ajaloolaste arvates avasid esimestena tule ungari julgeolekutöötajad, kes hoonet valvasid. Vastuseks korraldas inimhulk verise kättemaksu, hukkus paarkümmend inimest eesotsas linnakomitee sekretäri Imre Mezöga.

      Rahva poolt vihatud julgeolekuohvitserid tunti ära ühesuguste kollaste kingade järgi, mis neile varustusosakonnast oli antud. Nad poodi jalgupidi puuokste külge.

      Kättemaks Vabariigi väljakul vaid sümboliseeris vana režiimi langemist. Valitsev partei oli eksisteerimise ametlikult juba lõpetanud – Ungari Töörahvapartei oli end ise laiali saatnud. Imre Nagy ja János Kádár tegid ettepaneku luua uus partei – Ungari Sotsialistlik Töölispartei.

      Kultuuriminister György Lukács, üks uue partei loomise initsiaatoreid, rääkis vaimustusega Ungari väljavaadetest,7 stalinismist loobumisest:

      „Meie partei ei saa loota kiiret edu: kommunism on ennast Ungaris põhjalikult kompromiteerinud. Töölisklass liitub ilmselt sotsiaaldemokraatidega. Vabadel valimistel saavad kommunistid ehk viis, maksimaalselt kümme protsenti. Võib-olla nad ei saagi valitsusse ja jäävad opositsiooni. Kuid partei jääb alles, säilitab oma ideed, sellest saab intellektuaalne keskus, aastate pärast aga – kes teab…”

      Nõukogude juhtidele selline perspektiiv ei meeldinud. Neid ei huvitanud marksismi säilimine ja võidukäik, vaid Ungari hoidmine oma kontrolli all.

      Ja just neil päevil algas sõda Lähis-Idas. Inglismaa, Prantsusmaa ja Iisrael ründasid Egiptust, mis alles hiljuti oli kehtestanud tihedamad suhted Nõukogude Liiduga.

7

А.С Стыкалин, Дьердь Лукач – мыслитель и политик. Moskva, 2001.