Andropov. Leonid Mletšin

partei keskkomitee osakonnajuhataja ja seejärel välisministri asetäitja.

      Puškin ei jäänud Ungarisse kuigi kauaks. Tema vahetas välja Jevgeni Kisseljov, kes sõja lõppemise järel oli Nõukogude Liidu poliitiline esindaja Austrias, mis oli taas saanud iseseisvaks riigiks. Seejärel sai temast välisministeeriumi Balkanimaade osakonna juhataja. Kisseljov töötas Budapestis viis aastat. 1954. aasta 6. juulil vabastati ta keskkomitee sekretariaadi otsusega suursaadiku ametist. Mõne aja pärast määrati ta tööle Egiptusesse ja ta kvalifitseerus ümber Lähis-Ida regioonile.

      Kisseljovi asemel saigi suursaadikuks Andropov.

      Kolm aastat töötamist suursaadikuna andis Andropovile palju silmaringi laiendamise mõttes. Ta nägi, et elu võib olla hoopis teistsugune, kui see oli Jaroslavlis ja Petrozavodskis. Budapest oli sajandeid olnud euroopalik linn. Ja tegelikult pakkus saadiku elu isegi neil aastail teatavat rahuldust.

      Ka teistes Ida-Euroopa riikides olid saadikuteks parteitöötajad. Rumeenias oli saadikuks Aleksei Jepišev, endine Ukraina kompartei keskkomitee sekretär ja julgeolekuministri asetäitja kaadri alal. Poolas töötas endine keskkomitee sekretär ja Moskva linnakomitee esimene sekretär Georgi Popov.

      Popov oli tuntud põikpea ning pidas end Poolas üleval nagu komissar anarhistide seltskonnas, igal võimalusel tegi ta peapesu Poola valitsuse ja partei juhile Bolesław Bierutile – isegi selle eest, et poola talupojad ei oskavat õigesti künda ega külvata.

      Lõpuks ütles saadik Bierutile, et ei võtaks teda isegi Moskva oblastisse mõne rajoonikomitee sekretäriks. Nördinud Bierut ei kannatanud enam välja ning helistas Hruštšovile, öeldes, et kui ta ei kõlba isegi rajoonikomitee sekretäriks, siis tuleb tal küll tõstatada küsimus enda ametist vabastamisest. Hruštšov rahustas ta maha. Popov, kes polnud Varssavis aastatki vastu pidanud, kutsuti tagasi; tükk aega kanditi teda ühelt ametikohalt teisele, lõpuks saadeti Vladimiri lennukiseadmete tehase direktoriks.

      Suursaadik Andropovi iseloom ja temperament olid teistsugused ning ta käitus palju arukamalt. Kuid temagi oli Ungaris teatavas mõttes Moskva asevalitseja.

      Juri Andropov taheti Abrassimovi vastu välja vahetada

      Tõsiste teadlaste ja arhiivindustöötajate koostatud mahukas kogumik „Nõukogude Liit ja 1956. aasta kriis Ungaris” võimaldab täpsemalt hinnata Nõukogude suursaadiku rolli nendes traagilistes sündmustes.

      Andropov määrati saadikuks sel hetkel, kui Ungari majanduslik olukord hakkas ülemäära kiire industrialiseerimise tagajärjel halvenema, talupojad aga olid nördinud kollektiviseerimise ja riigimajandite loomise pärast. 1951. aastal võeti jälle kasutusele toidukaardid, viiekümnendate aastate keskel pidi agraarmaana tuntud Ungari esmakordselt oma ajaloos importima teravilja.4

      Ungarlased polnud rahul sellega, et pärast NLKP XX kongressi ei toimunud neil sellist puhastumist stalinlikust pärandist nagu Nõukogude Liidus. Intelligents nõudis juhtkonna väljavahetamist, ennekõike riigi peremehe Mátyás Rákosi asendamist, ja kõigi represseeritute rehabiliteerimist. Stalini käsul kohale komandeeritud julgeolekuministeeriumi töötajad olid aidanud ungari kolleegidel korraldada riigis verise puhastuse…

      Kuna ilma Moskva heakskiiduta ei tehtud riigis nüüd midagi, oli Nõukogude suursaadik Budapestis määrava tähtsusega tegelane. Ungari juhtidel polnud Andropovi ees saladusi. Üksteise võidu kandsid nad temale ette oma poliitbüroo ja valitsuse istungitel toimunust ja omavahelistest usalduslikest vestlustest valitseva eliidi kitsamas ringis. Ja juhust kasutades kaebasid püüdlikult oma poliitiliste vastaste peale.

      Tundus, et Nõukogude saatkond teab riigis toimuvast kõike. Kui aga Ungari ühiskonnas tärkas sügav rahulolematus valitseva ladvikuga, siis olukord muutus. Rahulolematutega Nõukogude diplomaadid ei suhelnud. Opositsioon muutus kiiresti üha mõjukamaks, saatkond aga suhtles kitsa tegelaste ringiga, kes lähtusid dogmaatilistest seisukohtadest, ja neilt saadud informatsiooni põhjal tehti järeldusi, mida ka Moskvasse teatati.

      Kui lugeda Andropovi šifreeritud teateid Budapestist, jääb mulje, et Ungari ainus probleem on selles, et käputäis mingeid „parempoolseid” segab riigi normaalset toimimist. Järelikult piisab sellest, et seesugused „välja sõeluda” ja saavutada ühtsus poliitbüroos. Siis selgus aga äkki, et võimu vastu on tõusnud üles rahvas.

      Sama ebaselgeks jääb, miks šifreeritud teadetes kerkib kogu aeg esile Imre Nagy’i nimi, miks kõik küll kardavad tema naasmist poliitikasse, aga ta naaseb ikkagi. Alles hiljem sai selgeks, et Nagy on riigi kõige populaarsem poliitik ja inimesed tahavad näha võimu juures just teda.

      Imre Nagy oli silmapaistev isiksus. 1916. aastal, Esimese maailmasõja ajal, sattus ta Venemaal vangi, ta tervitas oktoobrirevolutsiooni ja liitus bolševikega. Pärast Kodusõda saadeti Nagy põrandaalusele tööle Ungarisse.

      1930. aastal tuli ta tagasi Moskvasse, kus elas järgmised viisteist aastat, töötas Kominterni rahvusvahelises agraarinstituudis ja NSV Liidu statistika keskvalitsuses.

      1989. aasta suvel andis toonane KGB esimees Vladimir Krjutškov oma asutuse arhiivist Gorbatšovile paki dokumentidega, millest selgus, et enne sõda oli Imre Nagy olnud NKVD informaator. Ta oli värvatud 1933. aastal ja andis organitele informatsiooni nende ungarlastest kaasmaalaste kohta, kes olid Nõukogude Liidus varjupaiga leidnud.

      Võib-olla päästis see tookord Nagy’i enda elu. 1938. aasta märtsis arreteerisid NKVD Moskva valitsuse tšekistid Nagy’i, kuid tal tuli kongis istuda vaid neli päeva. Tema kaitseks astus välja NKVD julgeoleku peavalitsuse 4. (salajane poliitiline) osakond, ja tulevane Ungari peaminister lasti vabaks.

      Miks Krjutškov need dokumendid arhiivist välja otsis? Sellest kirjutas ta koos dokumentidega Gorbatšovile saadetud kaaskirjas:

      „Nagy’i ümber luuakse märtri ja õilishinge, erakordselt ausa ja põhimõttekindla inimese oreooli. Tema nime ümber puhkenud käras asetatakse eriline rõhk sellele, et ta oli järjekindel stalinismi vastu võitleja ning demokraatia ja sotsialismi uuendamise pooldaja. Mitmetes Ungari ajakirjanduse materjalides antakse mõista, et Nõukogude Liidu survel süüdistati teda kontrrevolutsioonilises tegevuses, mõisteti surma ja hukati.”

      Krjutškov, kes töötas 1950. aastatel koos Andropoviga NSV Liidu saatkonnas Ungaris ja Imre Nagy´it ilmselt kogu südamest vihkas, rikkus salateenistuse kõige pühamat reeglit – avaldas salajase kaastöölise nime (luureameteis on reegel, et sellistes asjades aegumistähtaega ei eksisteerigi – agendi nimi peab jääma igavesti saladuseks). Krjutškov tundus olevat tuimavõitu inimene, kuid temagi ei suutnud hoiduda ungarlastele näitamast, et vaadake, milline see teie rahvuskangelane tegelikult oli!

      Saanud need dokumendid enda kätte, olid Ungari ajaloolased nördinud: tegemist olevat võltsitud dokumentidega! Ilmselt olid dokumendid siiski ehtsad – kõiki Kominterni töötajaid sunniti võimudele „vaenlastest” teatama. Mis kommunist sa oled, kui sa ei aita „rahvavaenlasi” välja selgitada? Mis bolševik sa oled, kui sa NKVDd ei abista?

      Juba partei 14. kongressil, 1926. aastal, ütles Keskkontrollkomisjoni presiidiumi liige Sergei Gussev, aimamata, et satub ka ise sellesse hakklihamasinasse:

      „Kunagi õpetas Lenin meile, et iga partei liige peab olema Tšekaa agent, see tähendab, et ta peab jälgima ja ette kandma. Kui me millegi tõttu kannatame, siis mitte pealekaebamise, vaid selle puudumise tõttu…”

      Pärast 1945. aastat naasis Imre Nagy Budapesti, oli mitmetes valitsusametites ja kuulus ka partei poliitbüroosse.

      Pärast Stalini surma soovitas Nõukogude Liidu uus Ministrite Nõukogu esimees Georgi Malenkov ungarlastele lahutada partei ja valitsuse juhtivad ametikohad. Nõuannet võetigi kuulda. Mátyás Rákosi jäi Ungari Töörahvapartei Keskkomitee esimeseks sekretäriks. Imre Nagy’ist sai aga valitsusjuht. Nõukogude juhtkonnale meeldis ta veel ka seetõttu, et Moskva arvates oli Ungari partei poliitbüroos liiga palju juute, eesotsas Rákosi endaga. Nagy oli aga puhastverd ungarlane. Nii tehtigi Moskvas panus just temale.

      Nagy püüdis hakata majandust liberaliseerima, ennekõike parandada olukorda maal, ja loobuda üliindustrialiseerimise programmist.

4

А. С Стыкалин, Прерванная революция: венгерский кризис 1956 года и политика Москвы. Moskva, 2003.