Andropov. Leonid Mletšin

esindused.

      Kohustada Karjala-Soome NSV K(b)P Keskkomiteed ja Ministrite Nõukogu viivitamatult likvideerima Ministrite Nõukogu ja ministeeriumide ning ametkondade Karjala-Soome NSV volinike kohad Leningradis.”

      Ent suuremad ebameeldivused ootasid Kuprijanovit alles ees.

      Orgbüroo otsuses öeldi:

      „Sm Kuprijanov ei saanud hakkama vabariigi parteiorganisatsiooni juhtimisega, ta tegi tõsiseid vigu oma töös ja käitumises…

      Pidada ebarahuldavaks sm Kuprijanovi antud selgitusi seoses kontrollimisel tuvastatud vigadega tema käitumises.

      Teha ÜK(b)P Keskkomitee Parteikontrolli Komisjonile ülesandeks vaadata läbi ÜK(b)P Keskkomitees olevad materjalid sm Kuprijanovi ebaõige käitumise kohta, kuulata täiendavalt ära tema seletused ja kanda tulemustest ette ÜK(b)P Keskkomiteele.”

      24. jaanuaril 1950. aastal tuli Petrozavodskis kokku Karjala-Soome NSV K(b)P Keskkomitee pleenum. Seda juhatas keskkomitee teine sekretär Juri Andropov. Ettekande tegi Moskvast kohale tulnud keskkomitee inspektor G. Kuznetsov.

      Pleenumil viidi ellu poliitbüroo tahe – esimene sekretär Gennadi Kuprijanov vabastati ametist.

      Ennast päästes kiirustas Andropov oma senisest soosijast lahti ütlema. Ta tunnistas ennast süüdi selles, et ei olnud õigeaegselt peatanud endist esimest sekretäri ega olnud tolle kuritegelikest vigadest Moskvasse teatanud. On säilinud tema esinemise stenogramm:

      „Ma tunnistan, et ei ilmutanud valvsust ja parteilist printsipiaalsust ega signaliseerinud õigeaegselt kõrgematesse instantsidesse seltsimees Kuprijanovi käitumisest, mis paljudel juhtudel oli täiesti lubamatu… Kuprijanov otsustas ainuisikuliselt vabariigi tähtsaid majandusküsimusi, ei pidanud kellegagi nõu ega kuulanud kellegi arvamust. Nüüd ma mõistan, et puudustega võitlemine meie vabariigis tähendab võitlemist Kuprijanoviga…”

      15. märtsil 1950. a. Kuprijanov arreteeriti ja toimetati Moskvasse. Juurdlus kestis peaaegu terve aasta. 1951. aasta 17. jaanuaril mõistis Ülemkohtu sõjaväekolleegium ta 25 aastaks parandusliku töö kolooniasse ja konfiskeeris kogu tema vara.

      Vangi pandi peaaegu kogu vabariigi juhtkond peale Andropovi. Arvatakse, et tema päästis Kuusinen.

      Andropovi endine abi Igor Sinitsõn on öelnud:

      „Minu andmetel tiris Kuusinen ta „Leningradi kohtuasjast” välja. Tema upitas Andropovit ka ülespoole, sest oli märganud tema perspektiivikust ja hindas seda, et Andropovis polnud märgata seda tavalist häbitut jultumust, mis iseloomustas paljusid tookordseid juhtivaid töötajaid.”

      Kui Kuusinen tõepoolest ilmutas sellist üllust, siis vist küll esimest korda elus. Pole teada ühtki teist juhtumit, mil ta oleks kellegi kaitseks välja astunud.

      Arreteeritud „leningradlasi” peeti kinni Vladimiri erivanglas. Gennadi Kuprijanov on kirjutanud vanglaelust mälestusi, mida on kohutav lugeda:

      „Mind viidi kartserisse. Mille eest? Laulsin kambris, ei läinud ettenähtud ajal end korrastama (juukseid lõikama), solvasin vanemvalvurit, lugesin öösel raamatut.

      Jõuk rebis mul kisades ja huilates riided seljast. Jäin paljajalu aluspesu väele. Nad sidusid mu käed kinni, panid tropi suhu, tõukasid pikali ja hakkasid mind jalgadega taguma, siis pügasid mu juuksed maha, see, kes kinni hoidis, kolkis mu pead pügamise ajal vastu põrandat ja tänitas:

      „Kohe näha, mis lind sa oled. Noh meil sind ei hellitata.””

      Kuprijanovil ei vedanud kahekordselt. Ta käitus laagris väljakutsuvalt, seepärast tegi laagri juhtkond kõik, et teda võimalikult kaua trellide taga hoida.

      1954. aasta mais esines Hruštšov Leningradis oblasti aktiivi koosolekul ja rääkis „Leningradi kohtuasjast”. Muuhulgas meenutas ta, et kui oli juttu selles kohtuasjas ebaõiglaselt süüdi mõistetute rehabiliteerimisest, oli räägitud ka Kuprijanovist. Hruštšov pöördus NSV Liidu peaprokuröri Roman Rudenko poole:

      „Palun läbi vaadata ka Kuprijanovi süüdistus.”

      Paari päeva pärast ütles Rudenko:

      „Selle üle tuleks veel mõelda.”

      „Mis siin mõelda,” imestas Hruštšov. „Ma tean kindlalt, et ka tema arreteeriti „Leningradi kohtuasja” raames.”

      „Õigus,” vastas Rudenko, „kuid laagris hakkas ta semutsema kurjategijatega, valgekaartlastega. Ta kõnepruuk on nagu kriminaalidel, valgekaartlastel.”

      Milliseid valgekaartlasi suutis küll peaprokurör avastada veerand sajandit pärast Kodusõja lõppu? Kuid Hruštšov mäletas toonaseid aegu hästi, rohkem küsimusi ta ei esitanud.

      „Kui ta tõesti nii ruttu valgekaartlastega koostööd hakkas tegema,” lausus Hruštšov, „ja leidis ühise keele klassivaenlastega, siis on tema sisemus mäda. Ta oleks tulnud ammu „Leningradi kohtuasjast” eraldada. Ja kas meil pole ehk teisigi Kuprijanoveid? On ikka. Ja teil on neid ka. Seepärast, seltsimehed, olge valvsad.”

      Kuprijanov jäigi vanglasse veel kaheks aastaks.

      Ta vabastati alles 1956. aasta 23. märtsil, rehabiliteeriti 31. juulil 1957. aastal. Endine esimene sekretär elas Leningradi oblastis Puškinos, ta määrati Puškiniga seotud losside ja parkide direktoriks. Kuprijanov suri 1979. aasta veebruaris.

      Kuprijanov kirjutas mälestusi, milles süüdistas Andropovit karjerismis, laimus ja omakasupüüdlikkuses.

      Paljud Petrozavodski autorid leiavad, et puhastuse aegadel „uputas” Andropov oma seltsimehi, et ise terve nahaga pääseda.

      Andropovi eelkäija KGB esimehe ametis Vladimir Semitšastnõi rääkis ajakirjanik Nikolai Dobrjuhhale:

      „Oli ka Andropovi küsimus, tema „töö” Karjalas, kui „Leningradi kohtuasi” algas ja seal arreteeriti kõik leningradlased, ja Kuprijanov, tookordne oblastikomitee esimene sekretär (kellele anti kümme aastat, mille ta täies pikkuses ära istus), andis kirjaliku tunnistuse, et ta oli pöördunud nii Hruštšovi ja Brežnevi kui ka Parteikontrolli Komisjoni poole, et see kõik oli Andropovi kätetöö. Kuprijanov kirjutas kaks vihikutäit Andropovi tegude kohta, see materjal sattus hiljem Brežnevi kätte.”

      Semitšastnõi sõnul olevat Andropov selles loos paistnud üsna halvas valguses, kuigi tegelikult tema neid repressioone Karjalas muidugi ei organiseerinud.

      Aleksandr Šelepin on öelnud, et ajal, kui tema oli KGB esimees, olevat ta näinud Andropovi kirjutatud kaebust Kuprijanovi kohta. Juba Brežnevi võimu ajal rääkis Šelepin ise sellest ka Andropovile ja teatas, et oli sellest informeerinud ka Brežnevit.

      „Miks sa seda tegid?” küsis Andropov surmamineja ilmel.

      Kuid tema hirm oli asjatu. See lugu ei takistanud Brežnevil tegemast Andropovist KGB esimeest. Nagu paljud teisedki valitsejad, hoidis ka Brežnev tähtsates ametites inimesi, kes olid milleski süüdi. Nood teenisid teda ülipüüdlikult ja ustavalt.

      Kindralleitnant Vadim Kirpitšenko on kirjutanud, et Andropov ei olnud pika vihaga inimene. Olles juba KGB esimees, oli ta kindralilt küsinud, kuidas töötab see KGB ametnik, kes „Leningradi kohtuasja” fabritseerimise ajal oli tegelenud tema, Andropovi küsimusega ja oleks peaaegu saavutanud tema arreteerimise. Kuid ta ei üritanudki seda meest karistada, isegi ei saatnud teda pensionile…

      Mittekiuslikkus ja heatahtlikkus on kenad omadused. Kuid milleks hoida julgeolekuaparaadis uurijat, kes on fabritseerinud inetuid süüdistusi? Kui selline juhtum tõesti aset leidis, siis tuleb välja, et oma südames Andropov timukaid ja uurimismaterjalide võltsijaid hukka ei mõistnud.

      1943. aastal oli Karjala-Soome NSV julgeolekuminister polkovnik Andrei Kuznetsov. 1950. aastal vahetas tema välja polkovnik Nikolai Gussev, kes hiljem sai ka kindraliks. Kumbagi neist ei võetud Hruštšovi ajal vastutusele „Leningradi kohtuasjas” osalemise eest.

      Saabumine Moskvasse

      Moskva keskkomiteest saadeti Petrozavodskisse uus peremees.

      Kõrgharidust