Tulemüür. Henning Mankell

mina?”

      Wallander ei vastanud. Nende vahele oli tekkinud lõhe. Ta ei osanud järsku öelda, kui kaua see seal tegelikult oli juba olnud. Ilma, et nad seda ise märganudki oleks. Kunagi ammuses nooruses olid nad lähedased sõbrad olnud. Siis liikusid nad kumbki eri suunda. Mitu aastat hiljem kohtudes jätkasid nad vana sõprust. Aga nad ei märganud, et tingimused olid hoopis teised. Wallander taipas seda alles nüüd. Arvatavasti oli ka Sten Widén seda tähele pannud.

      „Ühel taksojuhi tapnud tüdrukutest on kasuisa,” ütles Wallander. „Erik Hökberg.”

      Sten Widén vaatas teda jahmatusega.

      „Tõsiselt räägid või?”

      „Tõsiselt. Ja arvatavasti on ka see tüdruk nüüd tapetud. Ma arvan, et mul pole aega kuhugi ära sõita. Isegi kui tahaksin.”

      Ta torkas viskipudeli kilekotti tagasi.

      „Kas sa võid mulle takso tellida?”

      „Tahad juba koju minna?”

      „Jah, ma arvan küll.”

      Üle Sten Widéni näo libises pettumuse vari. Ka Wallander tundis pettumust. Sõprus oli läbi. Või õigemini olid nad lõpuks avastanud, et see oli juba ammu otsa saanud.

      „Ma viin su autoga ära.”

      „Ei,” ütles Wallander. „Sa oled joonud.”

      Sten Widén ei öelnud midagi. Ta läks telefoni juurde ja tellis takso.

      „Kümne minuti pärast tuleb.”

      Nad läksid välja. Sügisene õhtu oli selge ja tuulevaikne.

      „Millesse tookord usuti?” sõnas Sten Widén järsku. „Noorena?”

      „Ma ei mäleta enam. Aga ma ei vaata eriti tihti tagasi. Mul on praegu toimuvagagi tegemist küll. Ja murega tuleviku pärast.”

      Takso jõudis kohale.

      „Kirjuta ja räägi,” ütles Wallander. „Mis sa lõpuks otsustasid.”

      „Kirjutan.”

      Wallander istus tagaistmele.

      Auto sõitis läbi pimeduse Ystadi poole.

      Wallander oli vaevalt koduuksest sisse astunud, kui telefon helises. See oli Ann-Britt.

      „Jõudsid koju? Ma olen mitu korda proovinud helistada. Miks su mobiil kunagi sees ei ole?”

      „Mis juhtunud on?”

      „Tegin Lundi kohtuarstidega uue katse. Rääkisin lahkajaga. Ta ei tahtnud mulle mingeid lubadusi anda. Aga ühe asja oli ta leidnud. Sonja Hökbergil oli kuklas mõra.”

      „Ta oli seega surnud, kui ta pinge kätte sattus?”

      „Võib-olla mitte. Aga ta oli teadvusetu.”

      „Kas on võimalik, et ta tegi endale ise viga?”

      „Arst oli päris kindel, et seda löögist tekkinud mõra pole ta ise endale tekitanud.”

      „Nüüd siis teame,” ütles Wallander. „Et ta tapeti.”

      „Kas me pole seda siis kogu aeg teadnud?”

      „Ei,” vastas Wallander. „Me kahtlustasime seda. Aga teada saime alles nüüd.”

      Oli kuulda lapse kisa. Ann-Britt kiirustas kõnet lõpetama. Nad leppisid kokku, et kohtuvad järgmisel hommikul kella kaheksa ajal.

      Wallander istus köögilaua äärde. Ta mõtles Sten Widéni peale. Ja Sonja Hökbergi peale. Kuid ennekõike Eva Perssoni peale.

      Ta peab teadma, mõtles ta. Ta peab teadma, kes Sonja Hökbergi tappis.

      10

      Wallanderi uni katkes järsult neljapäeva hommikul veidi pärast kella viit. Niipea, kui ta silmad pimeduses lahti lõi, teadis ta, mis teda äratas. Miski, mille ta oli ära unustanud: Ann-Britile antud lubadus. Ta pidi samal õhtul rääkima Ystadi kirjandushuviliste naisseltsile politseinikutööst.

      Ta lamas liikumatult pimeduses. See oli tal täiesti meelest läinud. Ta polnud mitte midagi ette valmistanud. Isegi mitte mingeid märksõnu kirja pannud.

      Ta tundis, kuidas rahutus kõhu keerama pani. Naised, kelle ees tal rääkida tuli, olid loomulikult Eva Perssoni pilti näinud. Ann-Britt oli kindlasti juba helistanud ja öelnud, et tema asemel tuleb ettekannet pidama Wallander.

      Ma ei saa sellega hakkama, mõtles ta. Nad näevad mind ainult jõhkra naisepeksjana. Mitte sellena, kes ma tegelikult olen. Kes iganes see siis ka ei oleks.

      Ta pikutas voodis ja püüdis väljapääsu leida. Ainus, kellel võis aega olla, oli Hansson. Aga see oli võimatu. Ann-Britt oli juba öelnud, miks. Hansson polnud võimeline rääkima millestki muust peale hobuste. Oma igapäevast elu elas ta pomisedes. Ainult need, kes teda tundsid, said aru, mida ta tegelikult öelda püüab.

      Pool kuus tõusis Wallander üles. Polnud mingit võimalust seda enda kaelast ära veeretada. Ta istus köögilaua äärde ja tõmbas märkmeploki lähemale. Lehekülje ülaserva kirjutas ta Ettekanne. Ta küsis endalt, mida räägiks oma tööst naiste seltskonnale Rydberg, kui ta elus oleks. Kuid tal olid tõsised kahtlused, et Rydberg ei oleks iialgi lasknud end ära rääkida ega nõustunud taolist ettekannet pidama.

      Kui kell sai kuus, oli paberil ikka ainult see üks sõna. Ta kavatses juba kogu üritusest loobuda, kui talle järsku torkas pähe lahendus. Ta räägib sellest, millega nad parajasti tegelevad. Taksojuhi tapmise uurimisest. Võib-olla alustada koguni Stefan Fredmani matusest? Jutustada mõnest päevast politseiniku elus? Nii nagu see välja näeb, ilma ilustamata. Ta kirjutas mõned punktid üles. Ka fotograafiga toimunud intsidenti ei hakka ta vältima. Võib-olla jätab see mulje kaitsekõnest. Mida see muidugi ka oli. Aga tema ju teadis, mis tegelikult juhtus.

      Veerand seitse pani ta pliiatsi käest.

      Ebamugavustunne eeloleva õhtu ees ei olnud vähenenud. Ent ta ei tundnud end enam päris kaitsetuna. Riidesse pannes jälgis ta, et võtab puhta särgi, mis sobiks ka õhtuks. Kappi jäi veel üks särk. Ülejäänud olid suures kuhjas põrandal. Pesupesemisest oli juba tükk aega möödas.

      Veidi enne seitset helistas ta töökotta ja päris oma auto järele. Jutuajamine oli masendav. Nagu ta aru sai, arutasid mehaanikud parajasti selle üle, et nähtavasti tuleb kogu mootor lahti võtta. Töödejuhataja lubas päeva jooksul helistada ja orienteeruva hinna öelda. Termomeeter näitas akna taga seitset soojakraadi. Nõrk tuul, pilves, kuid kuiv. Wallander jälgis pilguga vana meest, kes aeglaselt tänaval edasi kookas. Prügikasti juures jäi mees seisma, soris selle ühe käega läbi ega leidnud nähtavasti midagi huvipakkuvat. Wallander mõtles eelmisele õhtule. Kadedust ta enam ei tundnud. See oli nüüd asendunud teatud kurbusega. Sten Widén kaob tema elust. Kui palju on veel järel neid, kes seovad teda tema varasema eluga? Peagi pole enam kedagi alles.

      Ta mõtles Linda ema Mona peale. Ka Mona oli lahkunud. Wallander kaotas tookord täiesti pea, kui naine ütles, et kavatseb ta maha jätta. Ehkki ta oli niisugust asjakäiku sisimas aimanud. Mõni aasta tagasi oli naine uuesti abiellunud. Selleks ajaks oli Wallander mitu aastat ikka ja jälle püüdnud teda veenda tagasi tulema. Et üheskoos otsast alustada. Tagantjärele ei suutnud ta ennast mõista. Ta ei olnud tahtnud Monaga otsast alustada. Ta ei tulnud lihtsalt üksindusega toime. Ta poleks iialgi enam suutnud Monaga koos elada. Nende lahkuminek oli hädavajalik ja oli niigi hiljaks jäänud. Nüüd oli naine abielus golfi mängiva kindlustustegelasega. Wallander polnud meest kunagi näinud, ehkki nende hääled olid telefonis mõnikord kohtunud. Ka Linda ei olnud ema uuest mehest erilises vaimustuses. Kuid paistis, et Mona oli oma eluga rahul. Neil oli kuskil Hispaanias maja. Mehel oli nähtavasti raha, mida Wallanderil ei olnud iialgi olnud.

      Ta katkestas oma heietused ja astus korterist välja. Teel politseimajja mõtles ta edasi selle peale, mida ta peaks õhtul rääkima. Patrullauto sõitis ta kõrvale ja politseinik küsis, kas ta tahab peale tulla. Wallander keeldus siiski küüdist. Ta eelistas jala käia.

      Politseimaja