Tulemüür. Henning Mankell

on meelt muutnud.”

      „Pole ju ometi võimalik, et ta Sonja Hökbergi surmast teab?”

      „See ongi just imelik.”

      Võttis hetke aega, enne kui Wallander Ann-Briti sõnu mõistis. Siis ta taipas. Ta vaatas naisele otsa.

      „Mida sa mõtled?”

      „Miks tunnistust muudetakse? Kellegi teisega koos toime pandud kuritegu tunnistatakse üles. Kõik detailid klapivad. Mõlema jutt langeb kokku. Miks siis järsku kõik tagasi võetakse?”

      „Täpselt. Miks? Aga ennekõike veel üks asi: millal?”

      „Sellepärast ma tulingi. Eva Persson ei võinud teada, et selleks ajaks, kui ma teda üle hakkasin kuulama, oli Sonja Hökberg juba surnud. Aga ta muutis kõiki oma ütlusi. Nüüd on tema jutu järgi Sonja Hökberg kõiges süüdi. Eva Persson on süütu. Neil polnud tegelikult mingit kavatsust taksojuhti röövida. Nad ei pidanud Rydsgårdi sõitma. Sonja oli teinud ettepaneku minna külla tema Bjäresjös elavale onule.”

      „Kas see onu on olemas?”

      „Ma helistasin talle. Ta ütleb, et pole Sonjat viis või kuus aastat näinud.”

      Wallander mõtles järele.

      „Siis on ainult üks seletus,” ütles ta. „Eva Persson poleks iialgi oma ütlusi tagasi võtnud ja valetama hakanud, kui ta poleks kindel olnud, et Sonja ei saa talle vastu vaielda.”

      „Ka mina ei oska seda mingit muud moodi seletada. Ma küsisin muidugi, miks ta varem hoopis teist juttu rääkis.”

      „Mis ta vastas?”

      „Ta polevat tahtnud, et Sonja üksi kõiges süüdi jääb.”

      „Sellepärast, et nad olid sõbrannad?”

      „Täpselt nii.”

      Mõlemad teadsid, mida see tähendab. Oli vaid üks seletus. Eva Persson teadis, et Sonja Hökberg on surnud.

      „Mis sa mõtled?” küsis Wallander.

      „Siin on kaks võimalust. Sonja võis pärast politseimajast põgenemist Evale helistada. Ta võis öelda, et kavatseb ennast ära tappa.”

      Wallander raputas pead.

      „See ei ole kuigi tõenäoline.”

      „Minu meelest ka mitte. Ma ei usu ka seda, et ta Eva Perssonile helistas. Ta helistas kellelegi teisele.”

      „Kes hiljem helistas Eva Perssonile ja ütles, et Sonja on surnud?”

      „Nii see võis olla.”

      „Sel juhul Eva Persson teab, kes tappis Sonja Hökbergi. Kui see ikka oli mõrv.”

      „Võis see midagi muud olla?”

      „Vaevalt küll. Aga meil tuleb kohtuarsti otsus ära oodata.”

      „Ma püüdsin esialgseid tulemusi teada saada. Aga söestunud kehade puhul võtab ekspertiis kuuldavasti kauem aega.”

      „Loodetavasti saavad nad aru, et asjaga on kiire?”

      „Alati on kõigega kiire.”

      Ann-Britt Höglund vaatas kella ja tõusis.

      „Ma pean koju laste juurde minema.”

      Wallander mõtles, et tal tuleks midagi öelda. Ta teadis omast kogemusest, kui raske on abielu lõpetamine.

      „Kuidas lahutus edeneb?”

      „Sa oled selle ise läbi teinud. Tead küll, et see on algusest lõpuni paras põrgu.”

      Wallander saatis ta ukseni.

      „Võta üks viski,” ütles Ann-Britt enne lahkumist. „Sulle kulub see ära.”

      „Ma olen juba võtnud,” vastas Wallander.

      Kell seitse kuulis Wallander, kuidas all tänaval signaali anti. Köögiaknast nägi ta Sten Widéni roostes kaubikut. Wallander pani viskipudeli kilekotti ja läks alla.

      Nad sõitsid tallu. Nagu tavaliselt, tahtis Wallander kõigepealt talli minna. Paljud latrid olid tühjad. Umbes seitsmeteistkümneaastane tüdruk riputas parajasti sadulat üles. Kui ta ära läks, jäid nad kahekesi. Wallander istus heinapalli peale. Sten Widén jäi vastu seina nõjatudes seisma.

      „Ma sõidan ära,” ütles ta. „Talu on müügis.”

      „Mis sa arvad, kes selle ostab?”

      „Keegi, kes on piisavalt hull ja usub, et tuleb siin ots otsaga kokku.”

      „Saad sa hea hinna?”

      „Ei, aga arvatavasti piisavalt palju. Kui ma odavalt läbi ajan, siis saan protsentidest elatud.”

      Wallander oleks tahtnud teada, kui suurest summast jutt käib. Aga ta ei tihanud küsida.

      „Kas sa oled otsustanud, kuhu sa sõidad?” küsis ta selle asemel.

      „Kõigepealt pean talu müüdud saama. Siis otsustan.”

      Wallander võttis viskipudeli välja. Sten jõi lonksu otse pudelist.

      „Sa ei saa ilma hobusteta elatud,” ütles Wallander. „Mis sa tegema hakkad?”

      „Ma ei tea.”

      „Jood ennast surnuks.”

      „Võib-olla hoopis vastupidi. Võib-olla jätan joomise siis lõplikult maha.”

      Nad läksid üle õue maja poole. Õhtu oli jahe. Wallander tundis taas närivat kadedust. Tema vana sõber, prokurör Per Åkeson oli juba mitu aastat Sudaanis. Wallander hakkas üha kindlamini uskuma, et ta ei tulegi enam tagasi. Ja nüüd kavatses Sten lahkuda. Minna vastu millelegi tundmatule ja teistsugusele. Ise oli ta sattunud õhtulehte neljateistkümneaastase tüdruku löömise eest.

      Rootsist on saanud riik, kust paljud inimesed põgenevad, mõtles ta. Need, kellel on selleks raha. Ja need, kellel raha pole, ajavad seda taga, et väljarändajatega liituda.

      Kuidas me nii kaugele oleme jõudnud? Mis on õieti juhtunud?

      Nad istusid segamini elutoas, mis oli kasutusel ka kontorina. Sten Widén valas omale klaasi konjakit.

      „Ma mõtlesin lavatööliseks hakata,” ütles ta.

      „Mis sa sellega mõtled?”

      „Täpselt seda mõtlengi. Võiksin Milanosse sõita ja La Scalas eesriidetõmbajana tööle hakata.”

      „Ega siis tänapäeval eesriiet enam käsitsi ei liigutata?”

      „Ju mõnda kulissi ikka käsitsi ümber tõstetakse. Mõtle, kui saad iga päev lava taga olla. Ja laulmist kuulata selle eest pennigi maksmata. Ma võiksin ennast sinna lausa tasuta tööle pakkuda.”

      „Kas oled selle juba ära otsustanud?”

      „Ei. Mul on muidki mõtteid. Vahel arutlen koguni, kas ma ei peaks põhja Norrlandi sõitma. Ja ennast seal mõnda külma ja suurde lumehange matma. Ma ei tea veel. Tean ainult, et talu läheb müüki ja ma sõidan ära. Aga millega sa ise tegeled?”

      Wallander kehitas õlgu ega öelnud midagi. Ta oli selleks hetkeks juba liiga palju joonud. Pea hakkas raskeks muutuma.

      „Ajad endiselt samakakeetjaid taga?”

      Sten Widéni hääl oli sapine. Wallander sai vihaseks.

      „Mõrtsukaid,” vastas ta. „Selliseid, kes teisi inimesi tapavad. Haamrilöögiga pähe. Ma oletan, et sa oled taksojuhi mõrvast kuulnud?”

      „Ei.”

      „Kaks tüdrukut lõid ja pussitasid üleeile taksojuhi surnuks. Neid ajan ma taga. Mitte samakategijaid.”

      „Ma ei saa aru, kuidas sa jaksad.”

      „Mina ka mitte. Aga keegi peab seda tegema ja arvatavasti teen ma seda paremini kui nii mõnigi teine.”

      Sten Widén vaatas talle naeratades