Paul Erikson. Adolf Kraan

ehitus, mille Juhan oli oksjonilt ostnud ja millel lasus veel mõningane pangavõlg, mida vähehaaval tasuti.

      Tõnise kroonuteenistuses olles elas Maali venna majas tasuta. Kuna Juhan oli ema ainus poeg, siis tal kroonuleiba süüa ei tulnud. Samas onu katuse all Paul suvatseski siia maailma tulla. Onu Juhanist sai tema esimene ristiisa. Teiseks ristiisaks hakkas talle Kenaski Kaarel, kes linnas voorimehe ametit pidas. Pauli vahekord oma lihase isaga jättis juba algusest peale soovida. Kui ta alles esimesi sõnu potrama õppis, hakati talle rääkima isast. Ja kui keegi juhtus talt küsima, kus ta isa on, sai küsija kohe vastuse, et kapsakausis. Jah, väikemees oli teadlik oma isa asukohast, ainult tal puudus temast selgem ettekujutus. Paul ootas kaua isa kojutulekut.

      Ja kui siis ühel külmal talvehommikul tuppa astus kolm meest pikis sineleis, ei võinud Paul aimatagi, et üks nendest ongi tema isa. Ta vaatas uudistavalt tulijaid ja võõrastas neid. Hoolimata Tõnise sõbralikkusest, puges Paul vanaema seeliku taha varjule.

      „Mu poeg!” ütles Tõnis liigutatult. „Miks sa mind pelgad? Parem tule ja ütle mulle tere.”

      Alles pärast pikemat kaalutlust usaldas Paul läheneda mehele, kes enda ta isaks nimetas. Tugevad mehekäed võtsid poisikese sülle, kallistasid teda. Tundes teravaid torkeid vastu põske, muutus Pauli olemine isa süles ebameeldivaks ja ta kippus maha. Ja kui ta seda kohe ei saanud, lõi pilli lahti. Pääsenuna põgenes ta tagatuppa, kust enam ei väljunud.

      Polnud parata, isal tuli poja juurdemeelitamiseks tõhusamad abinõud tarvitusele võtta. Tõstnud ukse tagant tuppa suure pruunika kasti, kutsus Tõnis Pauli vaatama, mis kasti sees on.

      Poisikese uudishimu võitis. Kui ilusad õunad olid isal! Kuid juba esimese hammustuse juures tõmbus Pauli nägu krimpsu, tema pettumus oli suur – ta polnud kordagi veel oma elus apelsini näinud, ei teadnud, kuidas seda tuleb süüa… Jäädes morni näoga isale otsa vaatama, puhkes poiss nutma ja põgenes tagatuppa, kust ükski Tõnise meelitus teda enam välja ei toonud.

      Siitpeale püsis Paulil usaldamatus isa vastu nagu lummutus veres, seda täiesti hajutada ei läinud isal korda enam kunagi.

      Eriksonid põlvnesid skandinaavlastest. Pärast suurt Põhjasõda jäi Pauli vana vaarisa Eestimaale elama ja kosis siin endale eesti piiga. Saanud tasuks sõjaliste teenete eest suurema maatüki, kujunes see tal aegamööda väikeseks karjamõisaks. Tema ainus poeg kasvas üles hellitatuna, õppis aegsasti jooma ja ulaelu elama. Töö kui niisugune säärasele noorhärrale ei sobinud ega olnud ka konti mööda. Küll aga sobis prassimine, lõbutsemine ja hobustega kihutamine mööda halbu maanteid, nii et loomad lõppesid ees. Niisugused prassimised ja lõbutsemised vältasid tal päevi, mõnikord isegi nädalaid. Joodi, mängiti maha viimased krossid, tehti suuremaid ja väiksemaid võlgu ilma isa teadmata. Polnud midagi parata, selline oli kord juba Eriksonide rahutu veri, mis teisiti ei leppinud.

      Pärast isa surma päris poeg karjamõisa, jäädes ühtlasi ka truuks oma noorpõlve eluviisidele. Kuid säärase tuiskamise juures ei jätkunud mõisast teab kui kauaks. Juba järgnevale sugupõlvele jäi sellest järele veel vaid „paruni” tiitel, sedagi purjuspäi ja pilkavas tähenduses.

      Orjanud esmalt moonakana mõisat, siirdus Kristjan pere suuremaks kasvades linna elama. Siin sai temast müürsepp ja kivitööline. Tema vanem poeg Jüri ja tütar Liispet läksid vabrikusse tööle, hakkasid elama omaette. Kuid noorim poeg Tõnis jäi kuni kaheksateistkümnenda eluaastani vanemate juurde, käies isaga koos müüritöödel. Siis katsetas temagi vabrikuga, kuid mitte kauaks, võttis taas kellu ja loodipuu kätte.

      Vabrikus tutvus Tõnis Kaskede perekonnaga ja sai nende sagedaseks külaliseks. Kaskede perekond koosnes neljast hingest: lesk ema, üks poeg ja kaks tütart. Kõik kolm last käisid vabrikus tööl. Sealt see siis algas. Esmalt mõned juhuslikud külaskäigud Juhani kutsel, siis aga sai tema energilise ema ettepanekul Tõnisest üks Anne söömamehi. Et Kased vabriku lähedal elasid, sobis see Tõnisele, kelle vanemad koguni teises linnaosas korteris olid.

      Kaskede noorim tütar Maali oli Tõnisega pea ühevanune. Pisut pikerguse näolaadiga, kehalt nõtke ja sale, ei jätnud ta endast midagi erilist soovida. Kuigi Anne kandis alles uhkelt oma musti juukseid, kus veel vanas easki ei leidunud ühtki halli karvakest, olid Maali juuksed valkjad. Üldse puudus kõigil lastel ema pigmendikus, nagu polekski nad temast sünnitatud. Siin võttis eestipärasus ilmselt ülekaalu isa kasuks, kuna Anne oli läti sepa otsene järeltulija.

      Abiellunud noorelt, jäi Anne noorelt ka leseks. See juhtus Peterburi–Tallinna raudtee ehituse aegu. Ühel hilisel laupäeva õhtul tuli Madis töölt koju, heitis voodisse, kust ta enam ei tõusnud.

      Suured olid raskused, millega Annel tuli võidelda, enne kui lapsed hakkasid kuidagi juba kaela kandma. Et mõisaväli ähvardas peret vägisi nälga jätta, tuli lisatoidust hankida merelt, millega iga naine kaugeltki hakkama ei saa.

      Noist suurtest eluraskustest oligi tingitud Anne vaga ja kasin meel. Tema väike onn asus lagedal merekaldal, kus tuuled ja tormid sageli pillerkaaritamas käisid. Ühel ööl, kui maru eriti vihaselt möllas, langes onni korsten alla. See õnnetus võinuks maksta rohkem kui Anne kaks ribikonti, mis paranedes talt hulk tööpäevi röövisid. Siitpeale ta merele enam ei kõlvanud. Nüüd jäi tal merest järele veel vaid rida õudseid mälestusi ja vast mõni üksik rõõmuhetk, kui majas valitses suur puudus ja äkki avas meri lesknaisele oma helde rüpe. Kuid seda juhtus harva. Enamik kordi tuli ikka leppida kasina saagiga, sedagi kas või elu hinna eest. Mõnikord, kui Jõesuu kalurid olid hoiatanud, et: „Utria mehed, ärge menge merele, tormi tulo,” ja nad siiski läksid ning tormi kätte jäid, ning viimaks läbi häda kuidagi ikka randa pääsesid, panid mehed seda ikka Anne arvele: kui Annet poleks paadis olnud, oleks küsitav, kas siis nemadki oleks eluga pääsenud. Anne oli saanud neile nagu mingiks kaitseingliks, mispärast teda meeleldi merele kaasa võetigi.

      Siis saabus lõpp virelemisele maal ilma maata ja leivata. Kõigepealt tuiskas linna Juhan. Ta käis juba kaheteistkümnendat eluaastat, oli kõigiti mees omaette. Või kauaks sa ikka maal konutad, kui linnas ootab vabrik avakäsi noort tööjõudu. Aga kas sellepärast linnas kõik nii suurepärane oli, nagu naiivne maapoiss endale ette kujutas? Kaugeltki mitte. Kuid polnud midagi parata, kõigega tuli leppida, raskustega elus aegsasti harjuda. Kuigi vabrik andis vast kõhtu natuke rohkem kui sünnipaik maal, ometi röövis ta lapse tervisest jälle samavõrra tagasi. Küllap see niimoodi pidigi vist olema, sest teisiti ei osatudki ette kujutada.

      Peagi järgnes Juhanile linna järele ta õde Juuli, varsti tuli sinna ka ema koos noorema tütre Maaliga.

      Siitpeale algas Kaskede elus uus peatükk uue pööratud leheküljega.

      Isegi pikk kurnav tööpäev vabrikus ei suutnud röövida Maalilt elurõõmu. Kuigi ka temal olid oma elumured ja murekesed olemas, ei hoolinud ta neist suuremat. Või milleks üldse muretseda noorelt, kui selleks vanemas eas küllalt aega? Noorena ei võinud Maali aimatagi, millise murekoorma elu ta õlgadele laob. Kuid murede ja raskustega elus näib olevat nii, et mida rohkem nad rõhuvad, seda enam kasvab ka vastupanujõud. Nähtus, mis tuleb ilmsiks tugevate iseloomude juures, kuna nõrgemad ja aremad sageli siiski murduvad.

      Mõned inimlapsed, kes nooruses väga lõbusad olnud, langevad hiljem nagu elu kättemaksu ohvriks. Sellega tahaks justkui loodus ise rõhutada, et elus ei pea kellelgi õnnestuma raskustest mööda hiilida.

      Kuid seda mõistis Maali alles siis, kui ta juba abielus oli. Seni aga valdas teda elulust nii võimsalt, et ta õde Juuli pidi sageli noomima: „Nutad veel oma silmad peast, pane tähele!” Maali aga ütles talle seepeale: „Nutan siis nutan, mis sul sest on! Sinusuguse õige koht oleks kusagil kloostris, aga mitte siin.”

      Või mida Maali sai parata, kui ta õel puudus kavaler ja pidi nii kõik pikad pühapäevaõhtud kodus istuma. Juuli vajanuks rohkem liikumist ja elu. Kahjuks ta ei mäletanudki, kunas ta viimati linnas käis. Kõik tantsu- ja näitemänguõhtud magas Juuli kodus ema selja taga maha, olles seega ema pailaps, keda seati ikka eeskujuks väljas jooksvale Maalile.

      Kuid vaatamata Juuli tagasihoidlikkusele sai ta siiski mehele. Teda kosis Partsi Joosep, lühikasvuline vanapoiss, kes töötas ketrajana vabrikus ja üsna head raha teenis, kuid kes