Paul Erikson. Adolf Kraan

Kui täiskasvanuile polnud Ažil muud kui tavaline jõesusla, siis Paulile oli ta omaette terve maailm, mõistetamatu ja salapärane pealegi. Üksnes seegi, et laev nähtamatul jõul edasi liigub ja rauatükina põhja ei vaju, oli juba Paulile mõistatuseks. Aga kui Paul tahtis kord hakata veetünnis ujutama rauatükki, siis vajus see kohe põhja!

      Ka seda suurt reisiaurikut, mis kaks-kolm korda päevas sadamasillas teispool jõge peatus, oli huvitav vaadata. Räägiti, et sellega saavat sõita Jõesuhu ja sealt jälle linna tagasi.

      Isa lubas Pauli ka kord Jõesuhu viia. Kui siis seal ära käidud ja meri nähtud –, tulgu Peeter veel kiitlema, et tema on üle raudsilla linnas käinud – õite asi nüüd!

      Vedurlaev möödus, tema tugev podin vaibus. Poisike jätkas mängu, olles ihu-hingega selle juures. Nii võis kesta tunde, kui ei häiritud.

      Koridoris kostsid vanaema sammud. Lukuaugus lõgises võti paar korda. Anne tõi õuest tsipake kevadet endaga kaasa, mis igast tema riidevoldikesest värske õhuna toas laiali valgus.

      „Oli sul ka igav?” küsis Anne Paulilt, hernekotti käest lauale pannes.

      „Ei olnud… Ma mängisin ja vaatasin Uudapit.”

      „Tahaksid nüüd natukeseks ajaks välja minna?”

      „Tahaksin küll.”

      Ning tublisti sissepakitud Paul läks õue.

      Oli ilus päikesepaisteline ilm. Sirelid onu aias tegid juba pungi, mullused kolletanud rohututid olid hakanud end ehtima värske rohelisega. Hele päike pimestas harjumatuid silmi, laugel oli valus. Paul tõstis käe serviti laubale, heites pilgu kaugemale. Kitsast laudteed mööda lähenes Peeter ja vilistas mõnusalt omaette. Seljas oli tal midagi pintsakutaolist halli, mille varrukasuud läikisid kahtlaselt. Ülahuul näis tal küll sedapuhku puhas olevat, kuid mida lähemale ta tuli, seda tugevamalt lörises tal nina peas nagu pasun.

      „Sa memmepoeg, hirmutad suve ära,” nöökas Peeter vattides olevat Pauli. Esmalt Paul haavus, kuid leidis siis, et Peetril võib ka õigus olla, kes nüüd enam palituga väljas käib! See vanaema on ka naljakas! Ning Paul võttis palitu ült, mida Peeter kiitva pilguga pealt vaatas.

      Nad jäid samasse aia äärde mängima, kus mõlemal läks kibedaks majaehitamiseks. Kõik väiksemad kivid ja puupulgad said kokku korjatud. Siit viis tee hoovi, sealt, pulgaga tõmmatud joont mööda jooksis jõgi, siin asusid puukuurid.

      Peetri ehitus tuli Pauli omast kuidagi nigelam. „See ka kellegi maja sul,” hakkas ta laitma Pauli tööd, „just nagu mõni vabrik!”

      Paul hakkas arvustava pilguga vaatama mõlemat ehitust. Kuid enne veel, kui ta mingile otsusele jõudis, hävitas Peeter ainsa jalalöögiga kogu ta töövaeva. Unustades vanaema keelu, et ta õues Peetriga tülli ei läheks, tungis Paul Peetrile kallale. Peeter äigas talle rusikaga rindu, Paul kukkus pikali. Tõusis aga sedamaid jälle maast üles ja kordas kallaletungi. Ta jagas küll vastasele rohkesti lööke, mis siiski mõjusid Peetrile kui kerge kahurituli tugeva kindluse pihta. Peeter ootas kõik need löögid ära ja asus siis omakorda Pauli nüpeldama.

      Igaüks võib juba ette arvata, millega üks lööming lõpeb siis, kui teine lööjaist tugevam on. Et toores jõud tallab maha õiguse, selles veendus Paul pea. Pidi ta siis üldse minema mängima kurbnaljakat õiguserüütli osa, kui polnud tugevaid rusikaid!

      Vanaema ilmus majauksele. Nähes kahte noort kukke kaklemas, ruttas ta vahele. Pragades tublisti enda omaga, jättis Anne peasüüdlase koguni tähele panemata. Kuid eks Peeter olnud ju selle riiu põhjustaja. Haavunud Paul vaatas nutusilmi, kui tema vaenlane aia äärest eemaldus. „Ega ma seda talle ei jäta,” tõotas Paul. „Mingu aega nii palju kui tahes, kord ikkagi tasun selle eest.”

      „Või selleks ma sind välja lasingi, et kohe teisega riidu minna,” pragas Anne tütrepojaga veel toaski.

      „Ega mina, Peeter hakkas ennem,” püüdis poiss end vabandada.

      „Pea suu! Eks tulnud siis ära, mis sa enam sinna vahtima jäid ja lasid end sellest tattninast peksta! Ise tead küll, et oled teisest noorem ja nõrgem.”

      Hea ütelda: eks tulnud ära, mõtles Paul. Kas ta siis oleks pidanud Peetrile alla andma?

      Aeg möödus pikkamööda. Päike oli vajumas juba vallimüüri taha, õhtutaevas punetas. Seda puna helkis vastu toa vaheseinalt ja osalt ka valgetelt põrandalaudadelt, kuid ülejäänud osa toast valdasid juba varjud, hakkas tekkima hämarus. Paul istus sooja ahjumüüri ääres ja mõtiskles. Tema lapseaju läbis rida pilte, üks erinevam ja katkendlikum teisest. Oma vasema kõrva taga, kuhu Peetri rusikas teda päeval oli tabanud, tundis ta tuima valu. Minna kurtma seda vanaemale oleks mõttetu, siis algaks pragamine taas otsast peale. Ei, parem juba vaikib, vast siis ehk vanaema unustab ja tal pole õhtul enam karta midagi.

      Toauks avanes, tööinimesed olid koju jõudnud. Esimestena tulid onu ja onunaine, siis varsti nende järel ka Pauli isa ja ema.

      Väsinuina, tuimadena ja ükskõiksetena istuti lauda. Valminud hernesupp pliidil lõhnas isuäratavalt. Anne kiirustas toidu lauale toomisega. Ka Paul sai oma osa väikeses puukausis tabureti peale. Ta jonnis ega hakanud sööma enne, kui tema tuline plekklusikas sai vahetatud lilledega kaunistatud ilusa puulusika vastu.

      Markiis volksas aegsasti ahjult, hakkas oma pehme kollase kasukaga liibuma vastu poisikese paljaid sääri, lüües mõnusalt nurru.

      Tükil ajal valitses toas täieline vaikus. Siis katkestas vaikuse Tõnis, käskides Paulil tuua tagatoast laualt tubaka- ja hülsikarbi. Mehed suitsetasid, ema Maali ja vanaema vahetasid omavahel paar tähtsusetut sõna. Tööinimeste luid-liikmeid valutas väsimus, oli aeg mõelda magamisele. Pidid nad ju hommikul jälle vara tõusma, et õigeaegselt vabrikusse jõuda.

      Pärast pikka väsitavat tööd saabus uni peagi. Ainult Paul ei tulnud sellega kuidagi toime. Ta vähkres ja väherdas voodis, äratades niiviisi mitmel korral ka vanemaid. Ja ega täna õhtul esimest korda, see oli tal pea igaõhtune nähe. Vanaema lähedalolekuta ei mõelnudki poiss unele. Juhtus aga mõnikord, et tal silmad siiski nagu kogemata kinni vajusid, oli ta pärast lühikest unerammestust kohe jälle üleval. Leides end vanemate juurest voodist – Paulile ebasobivast kohast –, ta põgenes.

      Nii ka täna õhtul. Erk uni katkes. Hetk arusaamatust. Pärani aetud silmad vaatasid korraks lakke. Nüüd oli Paulile kõik selge. Ta ronis kähku voodist maha ja põgenes. Tema paljad jalad tatsasid külmal põrandal, viies teda kiiruga ukse poole.

      Toas jäi kõik endiselt vaikseks, isa-ema magasid raskelt, nad ei kuulnud ega näinud midagi. Poolpaljas Paul jõudis vanaema toa ukse taha, haaras käepidemest kinni ja hakkas lõgistama. Anne, kuuldes seda, tõusis voodist, tuli ja lasi oma lemmiku sisse. Alles koosu selja taga, tema soojas ja pehmes pesas Paul uinus ega ärganud enam enne hommikut.

      Kuid säärane põgenemine ei õnnestunud tal iga kord. Tuli ette ka sissekukkumisi, siis läks Paulil õige räbalasti. Muidugi, kõik olenes isa-ema vastavast meeleolust antud juhul. Tuli ette ka seda, et poisike toodi veel vanaema selja tagant ära ja anti talle veel plaksu pealegi.

      See halb komme ei võõrdunud tast niipea. Kogu oma olemusega oli Paul kiindunud vanaemasse, temata ta ei saanud läbi isegi öösel. Vanematel tuli varuda kannatust, oodata senikaua, kuni ta suuremaks kasvab, ehk siis võõrdub see komme iseenesest.

2. Pilk minevikku

      Ainsa lapsena majas sai Paul täisealiste rohkete tähelepanekute ja hellituste osaliseks. Eriti hoidis teda onu Juhan, kes ise ka alles võrdlemisi noor mees oli, kuigi juba teises abielus, kuid siiski lasteta. Juhani esimene naine Liisi suri koolerasse. Läinud hommikul tervena tööle, toodi lõuna paiku Juhanile vabrikusse töö juurde teade, et tema naise laip olevat surnukambris, tulgu ja matku ta maha. Surnuna naist talle enam ei näidatud, öeldi vaid, et selles tõrvatud sargas puhkab Kase Liisi, ja see sark tuleb kiiremas korras koristada siit, sest kardeti väga tõve nakkavust. Ja tõepoolest, koolera nakkusoht oli suur. Sellesse taudi suri inimesi nagu kärbseid.

      Kaua leinas Juhan oma armast abikaasat, kellega ta sai olla abielus vaid mõned kuud. Teist korda ei mõelnud ta niipea