Paul Erikson. Adolf Kraan

tundi hiljem müüs proua Ingliste ühele ostjale pildialbumi. Albumit pakkides vääratas kaup tal käes ja kukkus põrandale. Seda nähes ei suutnud Paul kuidagi hoiduda naeratamast, mispeale perenaine tigestus ja läks näost punaseks.

      „Mis sa naersid?” küsis proua Ingliste Paulilt, kui ostja oli lahkunud. Paul lõi silmad maha ega ütelnud midagi. Ta mõtles: „Kui sinugi käes juhtub pakkimisega äpardus, ära pane seda siis pahaks ka õpipoisile.”

      Kogu ülejäänud päeva oli perenaine mossis ega rääkinud Pauliga enam sõnagi. Nad olid mehega mõlemad lõunal juba ära käinud, ainult Paul ootas veel pikisilmi, kunas antakse talle luba ülesse sööma minna. Selle loa sai ta alles siis, kui vanaproua ärisse ilmus ja teatas, et ta lahkub paariks tunniks kodunt. Nüüd kästi Paulil kohe üles minna, sest toauks olevat lahti jäänud.

      Omavoliliselt toidu manu pääsenud näljane Paul hävitas laualt kõik söödava. Ta vaeseke ei võinud teadagi, et osa praetud ahvenaid oli mõeldud homseks jätta. Ka kõik pannkoogid pani ta viimseni hinge taha.

      Umbes kella viie paiku õhtul tuli vanaproua ülevalt alla ja teatas, millise teoga oli õpipoiss hakkama saanud.

      Mõlemad Inglisted otse jahmusid. Kust säärane näljakonn võis küll pärit olla? Ega ta pole elus vist varem üldse süüa saanud! Nad vaatasid Pauli põlastavalt. Ta tuleks minema kihutada, arvas proua Ingliste. Öelnud neid sõnu mehele rohkem suud mööda, ometi kuulis seda ka Paul ja tegi sellest oma järelduse. Nüüd ta teadis, tema tund on tulnud. Ta ei jää ootama, kuni teda siit näljase koerana ära aetakse, ta läheb ise! Halva enesetundega ootas Paul äri sulgemist.

      Õhtul söögilauas võeti tema tegu arutusele. Paul suutis vaevu hoiduda ütlemast oma leivavanematele häbematust.

      „No miks sa siis nüüd ei söö?” küsis talt härra Ingliste.

      „Kuhu see tal enam mahub, kui kolme päeva tagavarad juba sees,” solvas proua Ingliste teda omakorda.

      Paul, kes kogu aja oli tardunud pilguga maha vaadanud, tõstis nüüd pea, tõusis lauast üles ja ütles: „Võite võtta omale uue õpipoisi, mina lähen minema!”

      „Kuhugi sa ei lähe!” käratas talle proua Ingliste. „Mine parem vii solgiämber alla ja lõhu kuuris puid.”

      „Seda te võite ise samuti teha. Pealegi tuleks see teie tervisele ainult kasuks.” Ning Paul võttis ukse kõrvalt nagist oma mütsi ja läks. Laskudes kiiruga trepist alla, tundus talle, nagu trepp põlenuks tal jalgade all.

      Kui Paul Priksu väravalinki puudutas, lõi raekell parajasti üheksa lööki. Ja nagu ta arvata võis, oli hoovivärav sel tunnil juba riivis. Liisu juhtus parajasti hoovis olema, ta tuli ja lasi Pauli sisse. „Mina mõtlesin, et kes see veel nii hilja võiks küll olla, see oled ju sina!”

      „Mis hilja, kell on alles üheksa,” andis Paul talle pahase vastuse. Endamisi aga nimetas Liisut vanaks nõiaks, keda vanakuri võinuks ise neelda.

      Paul oli täna mossis, tema jutt kodustega ei tahtnud kuidagi laabuda. „Aeti vist minema,” ennetas Anne.

      „Ei aetud, vaid ise tulin!”

      „Mispärast?” küsis Maali. „Tegid midagi halba või…”

      „Midagi ma ei teinud… Ma lihtsalt enam ei suutnud… Nad muudkui pilkavad mind ega anna mulle süüa.”

      Kui siis Paul oli oma äparduse ära rääkinud, muutus Maali tõsiseks. „Aga mine siiski tagasi,” ütles ta Paulile, „küll ma homme seda asja paremini järele kuulan.”

      Alma ja Volli olid juba voodis. Kuuldes, kuidas vanema venna käsi võõrsil käib, süüdistasid nad oma mõtetes Inglisteid, Pauli teguviisi aga mõistsid õigeks.

      „No kas sa siis ei mõtlegi enam tagasi minna?” küsis Anne Paulilt.

      „Ei mingil tingimusel, tehke minuga, mis tahate…”

      „Mine nüüd ikka,” hakkas vanaema Pauli manitsema. „Küllap ehk edaspidi asi selle poolest paraneb ja sa hakkad rohkem süüa saama.“

      „Ma ju ütlesin teile, et just söögi pärast nad lubasidki mind ära ajada.”

      Seekord kaldus Maali poolehoid Paulile. „Kui õpipoisile niipalju süüa ka ei anta, et ta oma kõhu täis saaks, mis koht see niisugune siis on!” ütles ta. „Täna pealegi on juba hilja tagasi minna, kell saab varsti kümme. Parem võta riidest lahti ja mine heida voodisse!”

      Anne kohendas aset voodis, pani Pauli jaoks padja tahapoole. Mõne aja pärast magas Paul jälle koosu voodis.

17. Revanš

      Ränid elasid uues kahekorruselises vooderdamata puumajas. Sel nädalal, kui Roberti vanemad pärastlõunases vahetuses tööl olid, käis nende korteris kibe maadlusharjutus. Suur vatitekk oli põrandale laotatud, lahtine prantsuse maadluse õpik selle kõrval, kuhu aeg-ajalt sisse vaadati ja õpiti hoolega nelsoneid ja poolnelsoneid. Õlgade tegemisest siinjuures ei hoolitud, harjutati vaid tehnikat ja võtete kiirust. Muidugi, teineteisel ka prügitati õlgu, sest teisiti seda teha ei saanud. Ainult et arvesse seda ei võetud, sest siin polnud tegemist tõsise maadlusega, vaid ainult harjutustega.

      Kui siis küllalt juba oldi harjutatud ja tehnikat õpitud, hakkasid Paul ja Robert otsima endale vastaseid, kellega võiks proovida oma võimeid ka tõsisemalt. Juhkentalis leidus nendevanuseid poisse selleks küllaldaselt. Ränide korter muutus nüüd nagu mõneks väikeseks tsirkuseks, kuhu hulk noori kokku käis. Kuigi Roberti vanemad selles teadlikud olid, ometi seda poistele ei keelatud. Eriti heatahtlikult suhtus asjasse Roberti isa, kes ise ka alles võrdlemisi noor mees oli ja spordi vastu suurt huvi tundis.

      Kõik need poisid olid terved ja tugevad. Mitmega neist Paul ja Robert mängisid nagu kassid hiirtega, kuid mõnega neist andis siiski rassida õige tõsiselt. Kardetavamaks vastaseks kujunes neile majaperemehe poeg Milleri Martin, kes kiitles seega, et ta söövat iga päev munaputru ja seepärast olevatki nii tugev.

      Ainuüksi Martini parterisse viimine andis Paulile tükk tööd, sest Martin eelistas püstimaadlust, olles kindel oma tugevatele jalgadele ja seljale. See poiss maadles nagu noor karu, tahtmata naljalt alistuda kellelegi. Martiniga kokku minnes pidi Paul küllaltki ettevaatlik olema, säilitama oma jõudu, et siis soodsal hetkel mõne osava võttega Martin seljatada.

      Robert hoidus targu kokkupuutest Martiniga.

      Teiste juuresolekul valitses sõprade vahel vastastikune usaldus. Kumbki ei pannud kunagi oma viimast välja, vaid andis ikka õigeaegselt järele, ja minnes ühelt võttelt teisele demonstreerisid oma maadluseoskust. Kumb kummast üle käib, seda nad isegi ei teadnud veel õieti. Tundes teineteise nõrku külgi, ei kasutanud nad neid kunagi.