Paul Erikson. Adolf Kraan

st

      Adolf Kraani „Paul Erikson” on autori eluloolistel andmetel põhinev ajalooline romaan. Adolf Kraan (rootslasest esiisa järgi Krahn) oli sündinud 19. augustil 1896. a. Narvas. Seal möödus ka tema lapsepõlv ja noorukiiga, kuni mobiliseerimiseni tsaariarmeesse Esimeses maailmasõjas, mille algus 19. augustil 1914. aastal langes kokku Adolf Kraani 18. sünnipäevaga.

      Kõigest sellest – oma lapseeast, koolipõlvest venekeelses algkoolis, spordiharrastusest noorukieas spordi- ja karskusseltsi „Võitleja” tegevliikmena, järgnevast I maailmasõjast selle algusest kuni lõpuni, sõjavangipõlvest Saksa- ja Prantsusmaal, lõpuks Eesti Vabariigi algaastaist kirjutab ta oma silmaringist nähtuna selles 3-köitelises 4-osalises romaanis emotsionaalselt ja võimalikult realistlikult – tema sõnutsi on romaanis 95 % tõtt.

      Olles noorukina spordilembeline, tegeles Ado jõuharjutuste ja maadlusspordiga, tema eesmärk oli saada elukutseliseks maadlejaks. Georg Lurichi üllas eeskuju sütitas mitmeid tolle aja noori. Algav maailmasõda tõmbas sellele unistusele kriipsu peale.

      Olles teeninud läti kütipolgus, käsitleb ta üksikasjaliselt oma elamuste kaudu I maailmasõja kulgu, Vene tsaari troonilt tõukamisele järgnevaid revolutsioonilisi meeleolusid sõjaväes ja vaesemates rahvakihtides, kuhu ta ise kuulus.

      Tema esialgsed kõhklused, arutlused ja vaidlused tolle aja probleemide üle aitasid tal selgitada tõde, läbielamised ja katsumused tegid teda tundlikuks ülekohtu vastu. Sõjas võis ta esineda kartmatu ja vapra sõdurina.

      Saabunud I maailmasõja sõjavangilaagrist tagasi Eestisse, vaevles Kraan kaua tööpuuduses iseseisvas Eesti Vabariigis, oli juba meelt heites valmis minema vabasurma, millest päästis vaid õnnelik juhus. Sõbra abil leidis lõpuks tööd Kunda tsemendivabrikus, mis teda aga ei rahuldanud äärmiselt raskete töötingimuste tõttu. Sealt ta lahkus, minnes tülli oma tööjuhatajaga, hiljem leidis taas Narvas Kreenholmi manufaktuuri ametiühingus kirjutaja-sekretäri koha, tegutses seal ka ajakirjandusele artikleid kirjutades.

      Adolf Kraan võttis osa ka II maailmasõjast, mobiliseerituna Nõukogude armeesse. Ta oli Narva linna pommitamise ajal 6. märtsil 1944. a. oma perekonnast (naisest ja tütrest) eemal Venemaal. Enne pommirünnakut viidi perekond evakuatsiooni korras Venemaale, kus neil õnnestus kohtuda. Adolf Kraani tütar suri noorelt – 20-aastasena – sõjajärgsel Venemaal kogetud nälja ja vintsutuste tagajärjel tuberkuloosi 1946. aastal.

      Oma pärastsõjaaegse elu veetis Adolf Kraan Tallinnas. Ta oli II grupi invaliid ning töötas Tallinna Keskhaiglas öövahina. Suri südame isheemiatõve tagajärjel 96-aasta vanuses 25. novembril 1992. a. Adolf Kraan ja tema perekond on maetud Tallinna Siselinna kalmistule.

      Autori lootused oma mälestusi kirjastada tema eluajal luhtusid peamiselt finantsraskuste tõttu. Puudus siis ka käsikirja põhjalik korrektuur, mida alles allakirjutanu, tema õepoja naine, asus toimetama.

Ester-Johanna Talussaar

      Esimene osa

      HOMMIK

1. Üksi

      Läbi väikese kitsaruudulise akna tungisid tuppa aprillikuu soojad päikesekiired. Toas akna all seisis väike poisike ja vaatas välja. Tema vesihallid silmad olid vidukile, õhukesil kahvatuil huulil mängles kerge naeruvine, tal oli kõigiti hea ja endaga rahulolev tunne.

      Samas akna all loksutas kevadine suurvesi paadisilla külge seotud paate. Siin oli mitmesuguseid sõidukeid, suuremaid ja väiksemaid, ilusaid ja inetuid. Vana tõrvaküna kõrval koketeeris alles uuevõitu, alt punaseks värvitud kerge sõudepaat, mis kuulus rahukohtuniku sekretärile ülalt mäelt. Too rohelise poordilauaga, alt samuti punane paat, oli Pauli isa ja onu ühine omandus. Mõlemad paadid meeldisid Paulile, olid tema ilumeelsetele silmadele armsad vaadata. Seda ilusam oli aga nende värvidemäng veepeeglis; kaua vaatas väikemees seda tantsisklevat vikerkaart.

      Viimaks tüdines ta kõigest ja pööras pea kõrvale. Linna panoraam teda täna ei huvitanud. Kõik need künkad, tornid ja vallimüürid olid ammunähtud ja saanud igapäevasteks.

      Paul oli üksi kodus. Vanaema oli tüki aja eest läinud poodi, kust ta pidi varsti naasma. Isa, ema, onu ja onunaine ei tule vabrikust enne õhtut. Peale paari kana ja kollase kassi Markiisi polnud majas ühtegi elavat hinge. Kuid last see ei häirinud, ta oli sellega harjunud. Talvel, kui vanaema väljas lund rookis, või kevadel aias töötas, tuli Paulil ikka üksi tuppa jääda. Ainult soojade päikesepaisteliste ilmadega võttis Anne poisikese endaga kaasa. Kuid seda juhtus harva, sest enamik päevi olid ikka külmad ja tuulised.

      Üksindus koguni meeldis Paulile. Siis sai teha, mida süda soovis, ilma et võis karta kellegi keeldu või pragamist. Kuid mõnikord oli ka ütlemata hea unistada omaette, pilk rändamas läbi akna kusagil kaugemal.

      Jõgi, see paelus ikka. Siin oli alati midagi näha ja vaadata: kuidas kalamehed askeldasid silmumõrdadega, kuidas vedurlaevad suuri palgiparvi vedasid, neid jämedate köite abil enda järel sikutades, või ka seda, kuidas suuremad poisikesed pootshaakidega veest puunotte õngitsesid. Ka Pauli isa ja onu Juhan olid samuti ühed säärased sagedased puuõngitsejad. Igal suvel kerkis neil õuel suur virn plangu- ja lauaotsi, mida sügisel katki saeti ja kuuri laoti.

      Mitmekesine ja huvitav oli elu jõel. See kõik aitas poisikesel peletada igavustunnet, unustada üksindust. Ainult talve tulekuga muutus pilt jõel teiseks. Siis käisid inimesed jalgsi üle külmunud vee, paadid aga puhkasid kummuli kaldal, oodates uut kevadet ja jõe vabanemist jääst.

      Omasugustest sõpradest teadis Paul õige vähe. Ta tundis ainult naabri Peetrit, endast aasta võrra vanemat poisikest, keda talve jooksul oli harva näha. Kui Peeter jõulupühade ajal siin käis, hiilgas tema ninaalune, mida Paul käskis tal kõigepealt puhtaks pühkida, alles siis oli nõus temaga mängu alustama.

      Erinevate iseloomude tõttu ei saanud neist suuremaid mängusõpru kunagi. Pauli tõsidus, tema õiglus- ja ilutunne põrkasid ikka kokku Peetri pealiskaudsuse ja hoolimatusega. Nad tülitsesid sageli, minnes küünte ja hammastega teineteisele kallale. Siis käis Paul kaua tätoveeritud silmnäoga ringi, aga ka sinised hambajäljed Peetri käsivarrel polnud kuigi kiired kaduma. Erinevust oli vaid niipalju, et Paul sai lisaks „kirjud püksid”, kuna aga Peeter neist tavaliselt ilma jäi.

      Laste omavaheline sobimatus mõjutas ka nende vanemate vahekordi. Kuigi nad otseselt just ei vaenutsenud, siis heanaaberlik vahekord puudus ometi. Mõlemad pooled säilitasid külma tagasihoidlikkuse vastastikuses läbikäimises ega püüdnudki seda hajutada.

      Kuna lähemas ümbruses teisi samavanuseid poisikesi enam ei leidunud, oli Paulil tema vanaema, keda ta usaldas, austas ja armastas. Aga ka Anne tegi enda poolt kõik, mis teha andis, et hoida head vahekorda tütrepojaga. Nii vaikis ta sageli mõnegi kelmustüki surnuks, mis Paul oli päeva jooksul teinud, ega rääkinud sellest õhtul vanematele midagi. Tasuks see-eest aga nõudis ta Paulilt jumalasõna kuulamist, kui ta talle piiblist valju häälega midagi ette luges. Ning Annel polnud põhjust ka nuriseda, sest seeme, mida ta lapse hingesse niimoodi külvas, langes küllaltki kohevasse mulda. Paulil oli juba nii mõnigi kirikulaul, hommiku- ja õhtupalve peas.

      Paul oli viiendaks eluaastaks vilgas ja kärmas poiss. Tema vormikat pead katsid valkjad juuksed, mis tal meelekohtades ja kukla taga jonnakalt krussi kiskusid. „Ta on rohkem emasse tulnud”, leidsid sugulased, kes teda harva nägid. Mida vanemaks Paul sai, seda hakkajamaks ta muutus. Selle omaduse oli ta pärinud isalt. Niikaugele kui teati ja mäletati, leidus Eriksonide sugupuus vähe kainet ja tasakaalukat meelelaadi. Ägedus ja tujukus, toimimine meeleolude mõjul mõjutasid sageli nende elukäiku. Ainult ausaks jäid nad alati.

      Poisike hakkas mängima. Isa tühi hülsikarp oli suureks merelaevaks, mis tuli kalli kaubaga kaugelt maalt. Tuut, tuut! kostis jäme vile. Aeglaselt libises laev kahe põrandariide vahel, sest ega jõgi pole meri, kus võib arendada suuremat kiirust, siin peab olema ettevaatlikum. Kuid missugune on meri? Kas ikka tõesti nii suur ja lai, et tal pole ei otsa ega äärt – nagu vanaema ütleb? Merd peaks ise kord oma silmaga nägema.

      Kui laev sadamasse jõudis – söögilaua ette köögis –, huilgas üks laev väljas paar korda õige läbilõikavalt. Poisike oli sedamaid jalul, kahmas pliidi eest väikese pingi ja sööstis sellega tahatuppa akna alla. „Uudap! Uudap!” kordas ta särasilmi.

      Tugeva podinaga möödus madal tellisepunane vedurlaev suurte valgete nimetähtedega käilas. Laeva õige nimi oli Ažil, kuid millegipärast Paul oli ristinud ta