Kuu ordu. Siim Veskimees

ta seal palavas kandma ja kogu tema kehal polnud ainsatki karva. Tema kõrge lauba, kitsa nina ja helesiniste silmadega näos, nii nagu ka kogu olemises oli midagi Athosega tabamatult sarnast, kui osata mööda vaadata sellest, et viimane oli kümmekond aasta noorem, piimjasvalge ning kergelt lokkis õlgadeni ulatuva viikingilakaga.

      „Baasi mõtled või?” Niipidi oli valgus talutav ja silmad hakkasid ka juba harjuma. Athos laskus mingile kiviribale istuma ja lennutas tossud kaldale. „Suurepärane kindlasti, aga mitte eriti meeliülendav. Mina oleksin vähemalt parema vaate otsinud.”

      „Jaa…” Frank uuris huvitul pilgul eemal laintest kerkivat tumehalli kookimeenutavalt lamedat kindlust. „Sellega harjub. Kusagile sa ei pääse, see paistab kõikjalt. Siit ei saa aru, aga see on ju jube suur.”

      „Kolm kilti veepealset osa, kakssada meetrit kõrgust… Või midagi sarnast – lugesin, tean.”

      Frank pööras pilgu uuesti mere vahulainelisse tühjusse. „Keegi ei käsi vaadata. Peletislik muidugi. Aga nagu ma ütlesin, sellega harjub. Vihmade ajal kasvab ta sammalt täis, siis pole nii hull.”

      „Olen kuulnud jah, et linnud teevad pesi.”

      Frank noogutas. „Asi läks nii kaugele, et otsustati häireid enam mitte pesitsusajal korraldada.”

      „Häireid? Huvitav, kas potentsiaalsed ründajad ka sellest kinni peavad?”

      „Sel sajandil ei ole reaalseid rünnakuid olnud. Ainult aeg-ajalt viskab Aldusel üle ja nad lasevad lahti paartuhat „orbiit-maa” tüüpi raketti, seni küll ainult keemilise lõhkeainega; mõnikord tahavad mõned lahingulaevad peost osa võtta ja löövad kaasa. Vaesed linnud – siis nende pesad lähevad… ja teised saavad rabanduse.”

      Athos uuris teist. „Kas sa pilkad mind, vieux singe?3 Lõhkeainega?”

      Teine mees irvitas. „Tõsi. Laengu asemele pannakse rakettidesse trotüüli või midagi sarnast – palju lõbusam. Ega seda sinna palju ei mahu, paarkümmend kilo vast, aga nad teevad üsna mõnusa käraka.”

      „Aga kui mõni alla jõuaks?”

      „Esiteks on kindlus arvestatud vastu pidama kerge tuumalaengu otsetabamusele ja teiseks ei ole siiani ükski alla jõudnud. Kaitsesüsteemid lähevad ju pidevalt paremaks ja kui keegi juhmard mingit suurt lollust ei tee, on ka tulevikus tabamuse tõenäosus lootusetult, igavusttekitavalt väike.”

      Athos uuris veelkord eemalt merest kerkivat monstrumit.

      „Pidavat olema suurim ehitis maakeral.”

      Frank turtsatas. „Jama. Nii et ka meil on väikehingi, kes peavad end iga hinna eest upitama – maailma suurim trafoputka, maailma suurim välipeldik… See on küll 46 km², sellest umbes kuus veepinnal, aga seal on ehitust kui sellist vähe, ainult silutud ja töödeldud vulkaaniline kalju. Euroopa-Ameerika megapolised on rohkem ühtsed ehitised ja tunduvalt keerukamad, mõõtmetelt on aga kasvõi Hiina müür suurem. Lähme ujuma? Või mõjub soolane vesi su kõrgestisündinud nahale halvasti?”

      „Äh. Kui sa rooste ei lähe, siis võiks küll.”

      Athos ajas särgi ja püksid maha, keeras need puntrasse, lennutas kaldale ning asus mõnuga varbaid laiali ajades astuma täiesti läbipaistvas siidpehmes meres. Ta kummardus ja uuris esialgu pea laudsiledat ja pisut taldu torkivat põhja.

      „Kas nad hammustavad?”

      „Hammusta vastu. Misasjad?”

      Frank, kes oli diskii kokku rullinud ja kaldale lennutanud, kahlas talle järele ja kummardus samuti jalge ette vaatama.

      „Liivakrabid. Kui sa peale astud, siis küll.” Ta võttis ühe veest välja. „Ai, kurat!” Krabi lendas eemale vette, sellal kui mees pöialt raputas.

      „Mõjuv demonstratsioon, tänan. Muide, sa tunned valu?”

      „Muidugi, toi, pédé français.”4

      Mõnesaja meetri järel jõudsid nad lahest välja ja libisesid tumedamasse vette, mis algas viimaste riffide tagant.

      „Uh, mõnusalt jahe!” hõikas Athos.

      Frank ehk vangutas pead, kuid kuna ta samal ajal krooli ujus, polnud see eriti ilmekas. „Kolmekümne asemel kakskümmend viis. Ei näe erinevust.”

      Vast kilomeetri kaugusel kaldast pöörasid nad end selili ja vedelesid seal vees, jälgides silmanurgast, kuidas sellelt kauguselt pisikeste putukatena paistvad lennumasinad tulid ja läksid, tõustes kusagilt baasi kõrgemast lamedamast osast ja kadudes taevasse – või vastupidi.

      Athos võttis suu vett täis ja purskas selle fontäänina õhku.

      „Mida sa õieti teed? Ma mõtlen selle aja, kui sa siin palmi all ei vedele?” küsis ta pead pööramata.

      „Siis ma vedelen tulejuhtimispuldis. Kõige suurem oht on uni. Pea nõksatab alla päästikule – nii võib kogemata mõne oma lennuki alla lasta.” Franki toon oli unelev ja ükskõikne.

      „Nojah, ma väldingi siin poolkeral lendamist sellest ajast, kui kuulsin, et sind relvadele ligi on lastud.”

      Frank ei vaevunud vastama, pööras end taas kõhuli ja osutas kaldale. „Läheme tagasi, muidu viib vool meid ära.”

      Seekord läkski neil pisut kauem, ent lõpuks loksusid nad taas soojas vees kaldaliival.

      „Meil on neljatunnised vahetused ja põhimõtteliselt on sadakond inimest, kes kvalifitseeruvad. Kuus on korraga valves, sätime end tavaliselt kord ööpäevas, ja siis pikem vahe.”

      „Teid on ülehulgas.”

      „Paljud valvavad ainult niipalju, et mitte kvalifikatsiooni kaotada.”

      „Mida sa veel teed?”

      Frank kehitas õlgu. „Sama, mida sinagi mul teha palusid – mõtlen luurele vidinaid välja. Põhiliselt igasuguseid roboteid, peamiselt androide, aga ka muid automaatkomplekse. Mulle meeldib nokitseda, aga nad topivad mind pidevalt projektijuhiks.”

      „Mõni plika sul on?”

      „Konkreetset ühte siin ei ole. Aga üldiselt… Õhtul näed.”

      Frank ronis välja ja otsis rätiku, viskas teise talle järgnenud Athosele.

      „Kena, et sa lõpuks tulid, mul on sult palju küsida. Aga kõigepealt otsi endale juua ja räägi oma mure ära. Ja muide, ilma naljata, tule varju. Kui sa ei ole end sisse kreemitanud – mille peale sa niikuinii ei ole tulnud – võtab see päike sellise valge naha poole tunniga maha. Juba praeguse doosiga peaksid sa õhtuks punaseks minema.”

      Athos mõtles hetke, siis noogutas. „Aga sool?” Ta proovis keelega käenahka.

      „Mary Shelley kastab su üle.”

      „Mary Shelley?” irvitas Athos.

      „Nojah,” viipas Frank eemalt kaljupraost ilmunud olevuse poole. Üldiselt humanoidne moodustis pani Athose uskumatult pead raputama – enda järel voolikut vedades astus lähemale väga kõhn, kuid samas ootamatult naiselike proportsioonidega tütarlaps, kelle päevitustumeda nahaga moodustas terava kontrasti peegeljas metall kaelal ja jäsemetel alates küünarnukkidest-põlvedest. Olevus naeratas ja noogutas tervituseks, siis tõstis dušisõela Athose pea kohale ja keeras vee lahti, sellal kui mees teda uuris.

      „Mh, nagu teismeliste arvutimängust välja karanud. Tegelikult täitsa kena tüdruk…”

      Athos pööras näppude kerge survega tüdruku pead. See lasi sel sündida, vaadates lõbustatult ja pisut küsivalt mehele otsa.

      „Raip, kui loomulik ta on! Sihukesel on hõbetäht otsaees tõesti hädavajalik… Sinu depressiooninägemus?”

      „Nojah, väga täpne määratlus,” nõustus Frank. „Kaks aastat tagasi tundus mulle, et just selline on mulle õige kaaslane elus.”

      „Meenutab pooleldi metallist

3

Vana ahv (pr. k.)

4

Sa prantsuse pede (pr. k.)