Kuu ordu. Siim Veskimees

hakatakse. Tal ei ole muud valida, kui riskida surmaga või leppida eluks ajaks teise sordi kodaniku tiitliga – vähe sellest, et ta ei kuulu süsteemist suurimat kasu saava kildkonna hulka, ei ole tal võimalik isegi ilma luba küsimata paigast paika liikuda.” No peab ikka mõtlemine olema, et asjast niimoodi aru saada! „Õpetajad siiski ei soovita mõningatel testile minna, isegi peale sadu õnnestunud simulaatoriteste. Ebaõnnestumiste protsent on palju kõrgem nende puhul, kes on Maal teistes riikides sündinud ja väljapool Ordu ametlikke õppeasutusi õppinud. Selle loomulikuks põhjuseks on alati toodud seda, et Ordu kasvandikke on juba varasest east paremini sihipäraselt treenitud, ent visalt liiguvad kuulujutud, et Polügoni on „kohendatud”. Tõsi, selle kohta puuduvad meil igasugused andmed.” No tõesta, et sa kaamel ei ole. „Nii või teisiti on Test ordurüütli elu pöördepunkt, tähtsaim sündmus, mis avab ta ees kõik teed, annab võimaluse vabalt valida elu- ja töökohta, hääletada juhtorganite valimistel jne. Karmi karistuse ähvardusel on muidugi keelatud igasugune koostöö Maa valitsustega.” On või? Mina tean ainult Akadeemia auvannet, mis keelab omandatud oskuste kasutamise Ordu vastu ja vist oli mingi möödunud sajandil mingil Suurkogul heakskiidetud soovitus kümne aasta jooksul peale mujale elama siirdumist mitte asuda meile vaenulike struktuuride teenistusse, mida omakorda ei ole vist kordagi rakendatud, sest ei ole veel leidunud kedagi, kes vabatahtlikult Ordust ära läheb. Ah jaa, kas on üldse kunagi olnud aeg, kus meie inimesed end ilma muigamata rüütliteks nimetasid…?”

      Nõudliku vilega segasid end nende vestlusesse Growl ja Mickey.

      „Asjad on halvad,” alustas esimene sissejuhatuseta. „Keegi on sorkinud mitmeid programme, ent sellisel viisil, et kui ta ei olnud äärmiselt kaval – milles ma kahtlen – võib tulemus olla hoopis midagi muud, kui ta planeeris. Igatahes ei ole selles loogikat. Indiana, leiad sa Astrolabe’ilt üles veerand tundi tagasi saadud teate –” ta tõi ekraanile mingi numbrijada. Indiana klõbistas midagi klahvidel, siis luges paar sekundit ja läkitas teate kõigile nägemiseks. Growl noogutas. „Seda ma arvasin. Modifitseeritud C-robotite järjekorranumbrid.”

      „Õnnestub nad tagasi kutsuda?” kummardus Judge oma toolis ettepoole.

      „Nad on autonoomsed. Judge, sul läheb kiiremini, anna mulle König.”

      „Ma hoiatasin raketikaitset juba neli tundi tagasi, König liinil.”

      Growl noogutas uuele kujutisele lühidalt. „Anna mulle nende juhtimine –”

      Ta kirjutas kiiresti klaviatuuril. Nad vahetasid üksikuid sõnu, mis olid mõttetud ilma samaaegselt vahetatava arvutiinfota, ja kahekümne sekundi pärast tõstis Growl pea.

      „18 on juba liikvel ja liiga sügaval tsoonis. Eile kasutati neist 14, 20 saime tagasi või hävitasime.”

      „Mickey, kuidas nad toimivad? On seal mingi eripära? Olete arvutanud, mis eile tegelikult juhtus?”

      „Nad tulistavad tavalisel võimsusel, roboti arvuti siiski tunneb ära, et tegemist on Meteoridega, ent tal ei ole konkreetsed andmeid selle tüübi kohta, osa parameetreid on lubatud vahemikest väljas ja ilmselt sellepärast ta lihtsalt ignoreerib uute laserite kiirlaadimislülitusi. Seega, teisiti öeldes tulistab robot seeriates, kümmekond korda kiiremini, praktiliselt pidevalt. Eilsed ebaõnnestumised olid kõik nendega – peale ühe kotka sõelapõhjaks laskmist lähevad terveksjäänud ju uuesti stardialasse. Smithee muide vigastas kõiki viit, nii et need olid mängust väljas, aga mõni selline robot käis ise viis ringi läbi. Loll lugu – testlendajad ei saanud midagi märgata, sest suurelt kauguselt pole vahet, aga kui teed kasvõi üheainsa vea, millest normaalses testis tuled soomuse najal läbi, siis nende puhul oled tolm. Erlend näiteks lasi kaks viimast puruks, aga ei saanudki vahet märgata, kuna ta ise pihta ei saanud. Julius ei saanud ühtegi, sest sel ajal tulid nad parasjagu ringiga tagasi stardialasse ja tabamusjälgede uurimine ei andnud midagi, sest need on tavalised.”

      „Tamako, on sul side Polügoniga?” röögatas Judge. „Kus nad on? Kes nad saab?”

      „Esimesed kolm gamma-6 Hawkeye, järgmised viis beeta-13 Chumac, siis alfa-11 Khuu ja viimased viis alfa-8 Soley. Lähen labürinti, side katkeb tõenäoliselt kümne sekundi pärast. Loodetavasti on Hawkeye nii hea piloot, kui temast räägitakse.”

      „Mis sa õieti teha tahad?” küsis Mickey ja vaikis õnnetult, nähes, kuidas Tamako sideindikaator kustub.

      „Väga lihtne – ainus võimalus, kuigi mulle ei meeldi, et ta seda üksi teeb,” urises Kent. „Viis C-robotit saavad sihikusignaali sellelt, kes ilmub esimesse Väravasse. Meie ei saa neid enam kätte ja raketitõrje on ebakindel. Tamako läheb ja võitleb nendega ise, ja… jah, vaadake ekraanile – ta kiilus end Hawkeye taha ja andis kahe kotka ID-d nii et ta sai endale topeltkomplekti, kümme vastast. Chumac ja Khuu teevad lihtsalt haagi ja sisenevad kanalitesse C ja D.”

      „Ja saavad viimased viis?”

      „Ei, Soley saab.”

      Judge vaatas üle õla. „Tiger, kas see võib juhus olla?”

      „Ei,” vastas viimane. „Me analüüsisime just Erlendiga stardijada. Ta andis valmisolekusignaali viisteist sekki peale järjekorranumbrite saamist ning trügis spetsiaalse palvega vahele, et jõuda „õigetega” kokku.”

      „Mis spetspalve?” ei saanud König aru.

      Vastas Magnutaki, kes ka liinil oli: „Stardid toimuvad minutiliste vahedega, nad kõik näevad ekraanidel seda elavat järjekorda. Kui keegi tunneb, et „nüüd või mitte kunagi” ja kirjutab end kohe väljuma, siis teised tavaliselt viisakusest vahele ei sega ja ta saab endale sobiva aja.”

      Judge vajus mornilt mõttesse, samal ajal hajameelselt teistele rääkides:

      „Me arreteerisime vahepeal Jagg Vallasi. Tema sisestas käsitsi mitu korraldust, mis viisid Meteoride C-robotitele sattumiseni. Me kontrollime tema versioone, ent kui ta jutt vastab tõele, üritas ta kellegi tekitatud segadust parandada, teadmata, mis teoksil. See on pikk jutt, aga esimene, milles on loogikat…” Ta vaatas kõrvale. „Jah, C-robotitele pidid sattuma rikkis torud, ja just täna. Jagg märkas eile, et midagi ei klapi ja üritas asja parandada, tehes selle tegelikult hullemaks. Me muidugi kontrollime seda veel.”

      Ta kõhkles veel hetke, surus maha ohke ja tõi siis ette ühe taustal olnud kujutise.

      „Tato, sina oled Ordukindral,” porises Judge. „Mida me teeme? Minu pärast söögu oma keedetud suppi?”

      Mees ekraanil oli kõigist seninähtuist esimene, kes nägi välja selgelt igivana. Ta noogutas ja vastas kõrgest east kähiseva häälega:

      „Aga sina oled Ülemkohtunik. Ma aktsepteerin su otsust. Lisaks näen ma liinil nelja konsulit ja ma ei kuule proteste.”

*

      Tamako kirjutas klaviatuuril paar korraldust ja haaras siis otsustavalt kahe käega juhise, sobitades sõrmi, üritades tehnikaga võimalikult hästi sulanduda. Reaalsus ähmastus, sest tajudes prevaleeris otseühendus kotka ajuga, ta tundis end pigem ise lahingulennukina.

      „Tamako, sa sisestasid korralduse Excalibur,” sosistas tehisintellekt. „See lülitab välja enamiku kaitsmeid, kiirendab muidugi relvasüsteemide tööd, ent muudab juhtimise inimesele äärmiselt ohtlikuks. Kas sa ikka tead, mida sa teed?”

      „Jah,” ütles mees.

      „Korraldus aktsepteeritud,” ütles arvuti ning ekraanidel muutus kirjade ja tulede muster.

      „Huvitav, mitme kodaniku õigused ma selle eest saan,” urises Tamako, lisades paar jaapanikeelset vandesõna. Tugev pidevalt muutuv kiirendus loopis teda, ta tegi kiireid silmuseid ja sihtis esimest vastast. Elu läks kuumaks. Gaase ja prahti oli nii palju, et laserikiired olid siravate katkendjoontena näha. Osa relvasüsteeme töötas automaatselt, aurustades laevale ohtlikult lähedale sattuvaid suuremaid tükke, ent olles peaaegu kasutud aktiivsete vastaste vastu. C-robotite laserkiired olid kotkast vaadatuna muutunud lõbusateks kiirtepärgadeks, mille keskel asus sihikumarker. Nii lähedale sattuda ei tohtinud, et nad ise seal keskel eristatavad mõõtmed oleksid omandanud, eriti kehtis see praeguste vastaste puhul. Kotkas joonistas keerukat kolmemõõtmelist