Teineteise kütkeis. Sylvia Day

Ta vaatas mind, hallides silmades mahe ja otsiv pilk. „Sa väljendad seda palju paremini, kui mina kunagi oskasin. Kõige parem, mis ma suutsin kunagi välja pigistada, oli „Ma armastan sind“, aga sellest ei piisa.“

      Sain aru, et isa mõtles mu emale. Teadsin, et tal oli raske, sest ma sarnanesin väga emaga. „Ka Gideon ei usu, et neist sõnadest piisab.“

      Silmitsesin oma sõrmuseid. Üht, mille Gideon oli kinkinud mulle, et väljendada vajadust minust kinni hoida, ja teist, mis oli nii sümbol tema pühendumusest kui tänuavaldus ajale minevikus, mil ta viimati tundis end armastatuna. „Aga ta näitab mulle. Kogu aeg.“

      „Olen temaga paar korda rääkinud.“ Isa vaikis hetke. „Pean endale pidevalt meelde tuletama, et ta on alles kahekümnendates.“

      See sundis mind naeratama. „Ta valitseb end väga hästi.“

      „Temast on ka väga raske aru saada.“

      Mu naeratus laienes. „Ta on pokkerimängija. Aga ta mõtleb, mida ütleb.“

      Uskusin Gideoni kõhklemata. Ta ütles mulle alati tõtt. Probleem oli selles, et paljust ta mulle ei rääkinud.

      „Ja ta tahab abielluda mu tütrega.“

      Heitsin isale kiire pilgu. „Sa andsid talle oma õnnistuse.“

      „Ta ütles, et alati hoolitseb su eest. Lubas, et tagab su turvalisuse ja teeb sind õnnelikuks.“ Isa vaatas üle tänava seisva Benzi poole. „Ma ei tea siiani, miks ma teda usun, isegi kui ta valvab sinu pärast mu elamist. See muidugi ei anna talle plusspunkte, et ta valetas, et ootab veel, enne kui su kätt palub.“

      „Ta ei suutnud oodata, isa. Ärge mõtle temast selle pärast halvasti. Ta armastab mind väga.“

      Isa vaatas mind uuesti. „Sa ei tundunud just väga õnnelik, kui temaga veidi aega tagasi rääkisid.“

      „Õige. Olin lootusetu ja ebakindel.“ Ma ohkasin. „Ma armastan teda nagu hullumeelne, kuid vihkan, kui teda liiga palju taga igatsen. Me peaksime olema tasakaalus oma suhtes. Võrdsed.“

      „Hea eesmärk. Ära lase sel silmist kaduda. Kas tema tahab sama?“

      „Ta tahab, et me oleksime koos. Kõiges. Aga ta on kujundanud oma maine ja ehitanud impeeriumi, ning mina tahan enda oma luua. Mitte just ilmtingimata impeeriumi, kuid maine kindlasti.“

      „Kas sa oled temaga sellest rääkinud?“

      „Oo jaa.“ Kõverdasin huuli. „Kuid ta usub, et proua Cross peaks loomulikult mängima Crossi meeskonnas. Ja ma mõistan teda.“

      „On hea kuulda, et oled sellest mõelnud.“

      Kuulsin pausi. „Aga?“

      „Aga see võib kujuneda tõsiseks probleemiks, või siiski mitte?“

      Mulle meeldis, kuidas isa õhutas mind arutlema, püüdmata mind kõigutada või ise kohtunik olla. Ta oli alati selline olnud. „Jah. Ma ei usu, et sellest võiks saada meie lepingu lõhkuja, kuid see võib tekitada probleeme. Gideon pole harjunud, et ei saa, mida tahab.“

      „Siis sobid talle hästi.“

      „Ta arvab sama.“ Kehitasin õlgu. „Gideon ei ole probleem. Mina olen. Ta on palju läbi elanud oma elu jooksul ja on selle kõigega üksi pidanud tegelema. Ma ei taha, et ta tunneks, nagu peaks ikka veel kõigega omapead hakkama saama. Tahan, et ta tunneks, et me oleme liit ja ma toetan teda. Seda sõnumit on raske edastada, sest soovin ise samuti sõltumatu olla.“

      „Sa oled nii paljus minu moodi,“ ütles isa soojalt naeratades ja näis nii kena, et mu süda paisus uhkusest.

      „Tean, et saad temaga läbi. Ta on hea mees, ilusa südamega. Ta teeks minu heaks kõik, isa.“ Isegi tapaks mu pärast.

      See mõte ajas mind iiveldama. Võimalus, et Gideon miskit pidi vastutas Nathani surma eest, oli liiga reaalne. Ma ei saanud lubada, et temaga midagi juhtuks.

      „Kas ta laseb mul maksta pulmade eest?“ Isa turtsatas naerma. „Pean vist hoopis küsima, kui suurt lahingut su ema minuga pidama hakkab.“

      „Isa…“ Mu rindu kerkis uuesti äng. Pärast arutelusid kolledži õppemaksu üle teadsin, et parem on mitte öelda, et ta ei pea minu jaoks oma raha kulutama. See oli uhkuse küsimus ja isa oli väga uhke mees. „Ma ei tea, mida muud öelda, kui sind tänada.“

      Isa naeratas mulle kergendustundega ja ma mõistsin, et ta oli kartnud, et ka mina hakkan talle vastu. „Mul on umbes viiskümmend tuhhi. Tean, et seda pole just palju…“

      Haarasin tal käest. „See on ideaalne.“

      Juba kuulsin peas ema närvilisi kraaksatusi. Lootsin selle kõigega hakkama saada, kui aeg käes.

      Ilme isa näol oleks kõik tasa teinud.

      „SIIN pole midagi muutunud.“ Cary seisatus kõnniteel endise spordikeskuse ees ja tõmbas päikeseprillid näolt. Tema pilk libises võimla sissepääsule. „Olen sellest majast puudust tundnud.“

      Sirutasin talle käe ja sidusin meie sõrmed kokku. „Mina ka.“

      Astusime mööda rada edasi ja noogutasime ukse juures suitsetavale paarile. Läksime sisse ja meid tervitasid parajasti käimas olevas kossumatšis osalejate hõiked. Kaks kolmeliikmelist tiimi mängisid väljaku ühel poolel, nöökides üksteise kallal ja naerdes. Teadsin oma kogemusest, et mõnikord olid doktor Travise ebatraditsiooniline kabinet ainus koht, kus sai end naermiseks piisavalt vabalt ja turvaliselt tunda.

      Lehvitasin mängijatele, kes peatasid mängu vaid viivuks, et meid seirata, ja seejärel sammusime otsejoones ukse juurde, mille peal klaasi all oli ikka veel silt sõnaga Treener. Uks oli praokil ja armastatud kuju lamaskles kulunud pöördtoolil, jalad lauale tõstetud. Ta viskas tennisepalli vastu seina ja sai selle osavalt ikka ja jälle kätte, samal ajal kui üks naispatsient, keda ma varasemast tundsin, pahvis e-sigaretti ja rääkis midagi.

      „Oh, taevake.“ Kyle tõusis kiirustades püsti, ilus punane suu kukkus lahti ja sealt hõljus suitsupilv välja. „Ma ei teadnudki, et te kaks olete tagasi!“

      Ta viskus Cary embusse, andes mulle vaevalt aega, et sõbra käest lahti lasta.

      Doktor Travis võttis jalad laualt ja tõusis seejärel püsti, lahkel näol sõbralik naeratus. Ta oli riietatud oma tavalistesse khakipükstesse ja triiksärki, kuid nahksandaalid ja kõrvarõngad reetsid, et ta on veidi tavatu. Tema liivakarva juuksed olid sorakil ja sassis ning traatraamidega prillid ninal viltu.

      „Ma ei lootnud, et te enne kolme kohale jõuate,“ ütles ta.

      „New Yorgis on praegu kell pärast kolme,“ liitus vestlusse Cary, tõmbudes Kyle’ist eemale.

      Mul oli kahtlus, et mu sõber oli mingil ajal maganud selle ilusa blondiiniga ja tüdruk ei olnud seda unustanud nii kiiresti kui Cary.

      Doktor Travis kallistas mind põgusalt, seejärel Caryt. Vaatasin, kuidas mu parima sõbra silmad sulgusid ja tema põsk puhkas hetke doktor Travise õlal. Mu silmad hakkasid kipitama nagu alati, kui nägin Caryt õnnelikuna. Doktor Travis oli talle peaaegu nagu isa ja ma teadsin, kui väga Cary teda armastas.

      „Te kaks ikka jälgite teineteise seljatagust Suures Õunas?“

      „Muidugi,“ vastasin ma.

      Cary osutas pöidlaga minu poole. „Tema abiellub. Mina saan lapse.“

      Kyle ahmis õhku.

      Torkasin küünarnukiga Caryle ribidesse.

      „Aiii,“ vingus ta külge hõõrudes.

      Doktor Travis pilgutas silmi. „Palju õnne. Kiire töö, teil mõlemal.“

      „No tõesti,“ pomises Kyle. „Kui kaua aega möödas on? Kuu?“

      „Kyle.“ Doktor Travis lükkas tooli laua alla. „Kas sa jätaksid meid minutiks üksi?“

      Tüdruk turtsatas ja lonkis ukse poole. „Te olete küll hea, doktor, kuid arvan, et teil