Tuli. Mats Strandberg

kõhklevat.

      „Eks laupäeval näete,” ütleb ta. „Nüüd pean ma minema. Kuhu see kõlbaks, kui direktor esimesel koolipäeval hiljaks jääb?”

      Adriana keerab auto tee peale ja lisab kiirust. Minoo vaatab autole järele. Direktor paistab sättivat tahavaatepeeglit, et saaks teda jälgida.

      Kevin Månssoni mopeed tuleb põrinal ja Minoo kargab eest ära, kui see teda peaaegu riivab. Poiss naerab valjusti.

      Ei, ka selleks aastaks ei ole tüübil mõistus pähe tulnud, mõtleb Minoo.

      Ta ühineb õpilaste vooluga, kes kõnnivad igava tellismaja poole, mis kujutab endast Engelsforsi gümnaasiumi. Täidetud pragu kulgeb üle hoovi nagu tume arm. Surnud puud näevad kuidagi veelgi rohkem surnud välja, otsekui oleksid nad halastamatu päikese all lõplikult kuivanud.

      Ta tunneb asfaldi kuumust sandaalitaldade all, kui ta üle kooliõue ukse poole astub. Siin-seal märkab ta uusi nägusid, või pigem hästi unustatud vanu. Need olid kadunud ainult selle aasta, mis Minoo käis gümnaasiumi esimeses ja nemad põhikooli viimases klassis. Nüüd on kõik taas samas koolis koos.

      Nad näevad nii noorukesed välja, mõtleb Minoo.

      Tundub, nagu oleks möödunud terve igavik hetkest, kui Minoo esimest korda siia tuli, kuigi tegelikult oli see ainult aasta tagasi. Tollal tundis ta end nii küpsena, nii täiskasvanuna ja valmis uueks eluks. Tulvil lootusi, et juhtub midagi suurt. Kui ta oleks teadnud, mil moel tema soov täide läheb, oleks ta selle raudselt tagasi võtnud.

      Minoo trügib koos õpilaste massiga majja sisse. Ta märkab üht lõpuklassi poissi, kes kinnitab teadetetahvlile suurt plakatit.

      Poiss pöörab ringi ja naeratab talle laialt. Ta on tumeda peaga ja tal on terasraamidega prillid. Minoo otsib palavikuliselt mälust tema nime. Vist oli Rickard. Üks spordiklubi jalkapoistest.

      „Selles tuleb raudselt osaleda!” ütleb poiss.

      See on esimene asi, mida ta kunagi on Minoole öelnud, aga vastust ta ei oota. Ta kaob saginasse.

      Minoo vaatab plakatit. Suurte punaste tähtede all, mis moodustavad sõna ÜHTSUS, seisab suvisel heinamaal reas punt noori. Vanamoeliste rõivaste ja kohevate soengutega inimesed hoiavad üksteise ümbert kinni ja naeravad avalalt. Kriitvalged hambad välguvad. Armsalt kirtsus ninad. Isegi paar pöialt on püsti.

      SAA SINAGI OSAKS POSITIIVSEST ENGELSFORSIST! on ulja seltskonna all suurte tähtedega kirjas.

      Minoo kavatseb selles täiesti kindlalt „mitte osaleda”.

      Plakati allservas on väike foto naeratavast keskealisest naisterahvast, kellel on porgandikarva lokkis juuksed.

      Kulub natuke aega, enne kui Minoo taipab, et see on Helena Malmgren. Eliase ema.

      Elias.

      Hoolimata palavusest kattub keha külma higiga. Kõik mälestused siin koolis eelmisel aastal toimunust tulvavad Minoole pähe.

      Veri tualetipõrandal. Eliase surnud silmad lakke vahtimas.

      Tema hing, kui Minoo ta Maxi võimusest vabastas.

      Juba sedagi on liiga palju, ja nüüd hakkavad Maxi mälestused tema omadesse voolama, ta ei suuda neid enam peaaegu eristadagi. See, mida ta Maxi teadvuses nägi, on endiselt tema sees alles, ta ei saa sellest kunagi päris vabaks.

      Minoo sunnib end tagasi tänapäeva.

      Ta kõnnib mööda koridori, peatub majahoidja toa ukse taga ja koputab. Pärast väikest viivitust paotab Nicolaus ust ja pistab pea välja. Tal on seljas sinepikollane särk ja jalas pruunid velvetpüksid. Minoo kujutab elavalt ette, mida Ida sellise riietuse kohta ütleks.

      „Tule sisse,” ütleb Nicolaus.

      Minoo järgneb talle väikesesse kabinetti ja paneb ukse enda järel kinni. Õhk on tolmune ja umbne. Kirjutuslaual lebab avatuna „Mustrite raamat” ning hõbedane mustrileidja ilusti selle kõrval.

      „Ma palun oma öise käitumise pärast vabandust,” ütleb Nicolaus. „Ma olin liiga järsk. Ent ma jään oma arvamuse juurde. Te ei tohi mitte mingil tingimusel hauda lahti kaevata.”

      Mehel on tumedad ringid silme all, kuid Minoole suunatud pilk on vankumatu. Otsekui teaks Nicolaus juba, et teised saatsid Minoo hauaavamise projektile heakskiitu saama. Kaugelt on näha, et pole mõtet hakata üritamagi.

      „Kas sa leiad midagi?” küsib ta hoopis ja näitab „Mustrite raamatu” poole.

      Nicolaus raputab pead.

      „See vaikib visalt.”

      „Kas sa arvad, et raamat on kuidagi katki?” küsib Minoo. „Tähendab, Linnéa ja Ida ei ole ju ka pärast talve enam midagi näinud. Ja ega see enne sedagi just väga hästi töötanud.”

      „Ma ei tea, kas viga on raamatus või meie võimes selle sõnumit mõista,” lausub Nicolaus ja keerutab käes mustrileidjat. „Mõnikord mulle tundub, et see üritab minuga ühendust võtta. Ehk oskasingi ma seda kunagi lugeda, aga sellisel juhul on see võime nüüdseks kadunud.”

      Ta vaatab üles.

      „Kui see juba jutuks tuli… Oled sa oma võimete kohta selgust saanud?”

      Me kuulume kokku.

      „Ei ole. Aga ma nägin jälle Maxi unes,” vastab Minoo.

      „Mis unenäos juhtus?”

      Minoo mõtleb voodis lamanud emale ja isale. See tundus nii päris. Ta ei taha sellest rääkida.

      „Nagu ikka,” ütleb ta. „Ma kaotasin lahingu. Ta ütles, et me kuulume kokku ja et minu jõud ei ole head.”

      „Sinu jõud ei ole head,” kinnitab Nicolaus kannatlikult. „Ja Anna-Karini omad ka ei ole. Ega Linnéa omad. Ega Vanessa ega Ida omad. Tähtis on see, kuidas te neid kasutate.”

      „Ent minu jõud ei ole sellised nagu neil,” väidab Minoo vastu. „Mul ei ole elementi. Minu maagia näeb välja nagu must suits, täpselt nagu Maxi deemonimaagia, ja mina olin ainus, kes seda nägi. Ja ma ei saa aru, kuidas saaks võime hingesid välja imeda ja teiste mälestustes kaevata üldse kuidagi hea olla. Eriti pärast seda kui Max ütles, et deemonitel on minuga oma plaan.”

      „Seda ütlesid deemonid talle, jah,” ütleb Nicolaus. „Aga võib-olla polnud see tõsi. Nad on ju lõpuks deemonid. Kas sa nägid selle väidetava plaani kohta midagi täpsemat, kui sa Maxi mälestustesse süvenesid?”

      „Ei, aga ega ma ju kõiki tema mälestusi näinud! Ehk kui ma oleksin otsinud…”

      „Täpselt!” teatab Nicolaus. „Sa pead oma võimeid tundma õppima, siis suudad sa neid eesmärgipäraselt kasutada.”

      „Ei,” vastab Minoo kaljukindlalt, sest ta teab juba, mida Nicolaus järgmiseks ütleb.

      „Minoo,” lausub Nicolaus anuvalt. „Ma tean, et minu mälestused on kusagil, aga ma ei saa neid kätte. Sina saaksid aidata mul unustuse udukardinatest läbi tungida.”

      „Nii et ka sina koomasse langeksid?”

      „Sina murdsid Maxi deemonite õnnistuse, ma arvan pigem, et see põhjustas…”

      „Ma ei kavatse hakata sinu eluga katseid tegema,” katkestab Minoo teda.

      Nicolaus ohkab raskelt. Nad on seda vestlust suve jooksul korduvalt pidanud ja Minoo aimab, et see masendab neid mõlemaid ühepalju.

      „Ma mõtlesin ühe asja peale,” alustab ta, et teemat vahetada. „Kas Kass ei räägiks sulle, mis selle haua juures olulist on? Ta on ju sinu familiaris. Kuidas saab tema teada sinu kohta asju, mida sina ise ei tea? Tähendab, et kõigepealt pangaseif ja nüüd veel see ka.”

      „Kui ma ainult teaksin,” ütleb Nicolaus ja tõmbab sõrmedega läbi juuste. „Ära saa minust valesti aru. Minule tundub ka hauakivi tähendusrikas. Muidu poleks Kass preili Linnéat sinna viinud. Ent pühitsetud mullas kaevama hakata…”

      Ta peatub ja jätkab