Ööd kollases autos. Dagmar Lamp

Ja tegelikult polegi veel väga hull.

      Need on nagu päevakrambid, ma arvasin, et see peaks palju valusam olema…”

      „No ilmselt läheb veel hullemaks,” naeratan, püüdes olla julgustav. Niipea, kui olen need sõnad öelnud, noomin end – mis on julgustavat selles, et tõenäoliselt läheb kõik veel hullemaks! Samas, mida minagi tean! Meie ju Slavaga lapsi ei saanud. Aga naine naeratab mulle vastu: „Suure tõenäosusega jah! Vähemalt nii meile perekoolis räägiti…” Ta muutub kurvaks. Ma saan ka aru, miks. Perekoolis käis ta ju koos oma mehega, aga nüüd peab üksi kõigele vastu astuma…

      „Äkki te tahate, et ma helistaksin kellelegi teie eest? Noh, et te üksi ei peaks haiglasse minema…”

      Naine vaatab mulle peeglis otsa ja keerab siis pilgu jällegi ohates aknast välja. „Ei ole mul kellelegi helistada… Me alles kolisime siia pealinnast. Kõik sõbrad ja pere jäid maha…”

      „Aga äkki on teil siiski vaja mingi kott või midagi kodust tuua? Kuidas te lähete niimoodi ilma ühegi asjata?”

      Ma olen naise pärast väga mures. Ma ei tea küll palju rasedatest või sünnitusest, kuid ma tean kindlalt, et kui ma oleks samas olukorras, ei tahaks ma üksinda kõike seda läbi teha. Või siis ilma mugavate lohvakate dressideta.

      „Teil on vist õigus… Kott oli meil ammu pakitud ja seisab ukse kõrval. Aga ega ma ju ei taibanud seda kaasa võtta! Arvasin, et lihtsalt olen midagi imelikku söönud ja gaasid mulksuvad kõhus. Seda, kusjuures, juhtub rasedana päris tihti!” hakkab naine naerma.

      „Aga lähme siis läbi? Ma võin ise koti ära tuua! On meil aega selleks?” Issake, mõtlen. Mis siis, kui ta jõuab lapse ära sünnitada, sellal, kui ma koti järel käin? Otse auto tagaistmele? Mind tabab kerge paanika, aga tulevane ema on tabanud mu mõtteid ja hakkab naerma.

      „Muidugi on meil aega selleks! Ma arvan, et lähimate tundide jooksul ei juhtu suurt midagi peale selle, et olemine läheb aina ebamugavamaks.”

      Naine ütleb mulle aadressi ja ma keeran otsa ringi. Ta elab ühes neist uuematest paneelmajadest, mis ehitusbuumi ajal kiiruga valmis ehitati ja mille kortereid nüüd kuidagi maha ei õnnestu müüa. Ka tema majal on pooled aknad pimedad ja kardinateta.

      „Teate, kui te lähete üles… Ma annan teile võtme. Katsuge lihtsalt see kott kiirelt ja vaikselt ära võtta. Ma ei taha, et see tropp teada saaks, et nüüd on minek. Ja ma arvan, et ta ei pruugigi kuulda, kui vaikselt tegutseda. Ilmselt kuulab ta kõvasti mussi ja joob õlut. Vähemalt minust jäi ta niimoodi maha.” Naine ulatab mulle võtme ja ma libistan end taksost välja. Mida kõike ma tegema ei pea! Nüüd murra veel korterisse sisse ja varasta omanikule mehe eest salaja tema sünnitusmajakott…

      Mu reisijal oli õigus. Kui ukse lahti keeran, julgemata isegi hingata, märkan kohe sinist spordikotti. Ülejäänud uksed on kinni ja ainult ühest toast kostub Evanesence’i hale ulgumine. Hiivan koti õlale ja hakkan juba väljuma, kui toauks lahti läheb ja mehehääl kõmistab: „Mis siin toimub?!”

      Tardun poolelt sammult. Fuck!

      „Kuidas seda nüüd seletadagi…” Pööran ringi ja vaatan mehele otse silma. Ma näen, et ta on nutnud. Hallisegused juuksed on sagris ja lõug kergelt habetunud. Mees on kogukas: täpselt selline tugev isane, kelle käte vahel sa end turvaliselt tunned.

      „No proovi. Ma võin politsei kutsuda ja sa võid neile seletada.” Mees küll ähvardab, aga tema hääles pole tõelist viha või ärritatust, mis seal olema peaks. Ometigi ta ju avastas oma koridorist vargaplika, kes tema naise sünnitusmajakotti näpata üritas! Tundub aga, et mehel on ükskõik – tema mured on suuremad kui üks varganäss…

      „Ma olen taksojuht. Teie naine on mul praegu autos, all. Võite ise vaadata aknast. Ja ta arvab, et sünnitus ongi käes. Et teie… ee… see tüli mõjus kuidagi nii. Või ma ei teagi. Igal juhul, ma tulin tema asju võtma! Aga ta kindlasti ei tahtnud, et te teada saaks…”

      Mees tõmbab kätega üle näo. „Üks moment, ma panen kingad jalga, siis lähme!”

      „Ee…” Aga ta on otsustanud ja ma näen, et vastu vaielda pole mõtet. Kuidas sa saaksidki keelata lapse isal sünni juures olemast?

      Kui me majast välja astume ja autole läheneme, kardan hetkeks, et sünnitav naine jookseb meest nähes autost minema ja kaob majade vahele, kus ta muidugi kuskil muruplatsil lapse ilmale tooks, samal ajal, kui meie teda taga otsime. Aga ei midagi sellist – naine vaatab mehele läbi klaasi otsa ja hakkab nutma. Tundub, et kergendusest.

      „Musi, sa oled mul ikka üks rumal tegelane…” ohkab mees raskelt, haarates naist oma embusesse. Annan gaasi, kihutame sünnitusmaja poole. Naine ainult nuuksub ja vahepeal üritab end mugavamasse asendisse sättida, seda siiski leidmata.

      „No aga… Kuidas sa oled siis minu vastu nii hoolimatu?!” Naine nuuksub juba südantlõhestavalt.

      „Ma ju ei ole hoolimatu! Ma lihtsalt ütlesin, et ma ei jaksa sulle praegu massaaži teha…”

      „Aga ma ju olen rase! Kas sa tead, kui raske on olla rase? Ja sina ei jõua?!” Naine vappub nutta, mees hoiab teda kahe käega kaisus ja äiutab kergelt. Mulle tikub naer peale: selline asi, ja naise jaoks oli tegu maailma lõpuga? Ei noh, need rasedushormoonid pole tõesti mingi naljaasi!

      Panen paari naeratades sünnitusmaja erakorralise vastuvõtu ukse ees maha ja jään neile järele vaatama. Vähemalt ühele õnnelikule lõpule olen ma täna kaasa aidanud.

      Kuues sõit: Advokaat

      Tegelikult mu auto polegi päris kollane. Ta on pigem selline kulunud apelsinikarva. Aga kuna välismaa filmides on alati taksod kollased, siis olen ma mõttes enda omagi hakanud Kollaseks kutsuma. Kui ta aeg-ajalt köhib või jampsib, siis ma ikka rahustan teda, silitades armatuurlauda ja sosistades õrnalt: „Mis sa nüüd, Kollane. Kõik on ju hästi.” Enamasti selline mantra aitabki ja ma olen täitsa kindel, et Kollasel on hing ja oma mõtlemine.

      Alguse sellele uskumusele panigi ehk Slava. Ka tal oli kombeks autoga rääkida, teda julgustada ja vahepeal ka hurjutada. Ainult et tema ei kutsunud Kollast Kollaseks, vaid hoopis Varsakeseks. Kust see nimi tuli, ma ei teagi.

      Mind kutsus Slava Kullakeseks või Musikeseks. Kui ma talle nina peale viskasin, et kas ta miskit originaalsemat ei suuda välja mõelda, hakkas Slava mossitama ja pööras mulle selja. „Originaalset, häh! Mõte on ju see, mis loeb!” Siis võtsin ma talt ümbert kinni, suudlesin sünnimärke ta seljal, kuni tundsin, et pinge õlgades annab järele ning õige pea mees pöörduski, haaras mu kaissu ja musitas mu nägu, korrates pidevalt naljatledes: „Kullake… Musike…”

      Huvitav, kuidas Olle oma tütarlast kutsub? Viimastel päevadel olen ma ikka Olle peale mõelnud, isegi mõtlikult telefonis ta numbrit vaadanud, et äkki helistaks… Aga ei, kui ta tahab, siis ta helistab ise. Ju tal on vaja olla omaette. Mitte ju iga päev ei palu sa kedagi oma naiseks ja mitte ju iga päev ei saadeta sind pikalt. Kuid igal õhtul autosse istudes ootan ma Olle kõnet. Täna tuksub mul hinges aga uus lootus: on ju reede ja reeded on justkui meie päevad. Nädal on möödas, ma pole temalt piuksugi kuulnud, aga ehk täna…?

      Järjekordsel reedeõhtul jõuan postile tavapärasest varem. Millegipärast ei suuda ma enam magada, söön natuke ning lähen juba pärastlõunal välja. Töönädala viimasele päevale omaselt kahiseb raadiosaatja aina uutest ja uutest nimedest ja aadressidest, kus ootavad järgmised kliendid.

      „Üksteist, oled vaba?” pärib Kiisu hetkel, kui olen tooli seljatoe natuke alla lasknud, et kangeks jäävat selga puhata. See pidev sundasendis istumine hakkab vaikselt tervisele mõjuma.

      „Vaba-vaba,” vastan, olles salamisi õnnelik, et mul kaua omaette ei lasta olla. Omaette olles kipun ma mõtlema Ollele või Slavale ja ma olen neist mõtetest juba täiesti väsinud, kuigi välja lülitada neid ka ei oska.

      Kiisu saadab mind „rikkuriterajooni” – uhketest eramajadest koosnevasse linnaossa, kus männipuude vahel elavad oma elu meie linna varakaimad ja mõjuvõimsaimad. Muidugi on ka