Ööd kollases autos. Dagmar Lamp

välja, viibates rahustavalt käega: „Ah, see oled sina, Liina! Ma veel mõtlesin, et kes siin õhtul niiviisi…”

      „Jäta jutt, Valja, sa teadsid väga hästi, et ma tulen, kui sa mu Kolka sellise saastaga koju saadad!”

      „Mis saast! Ei ole ma mingit saasta müünud!” üritab memm end õigustada, õlad taha lükatud, käed risti rinnal. „Valja, sa oled uss ja sa tead seda väga hästi! Too nüüd aga heaga õige pudel välja, muidu läheb jamaks!”

      Mu suu kisub vägisi muigvele. Ah, see on ju tavaline salaviinaäri tüli! Kuigi mul on nende väheste monopolide asukoht, mis meie linna veel jäänud, üsna hästi pähe kulunud, on see siin minugi jaoks uus. Tundub, et Valja on suutnud oma äri kas väga kaua saladuses hoida või on ta alles alustanud. Vaatan Valjat põhjalikumalt ning peagi hakkavad mulle näojooned tuttavana tunduma. Seega pole ta selles äris sugugi uus. Püüan meenutada: jah, see on seesama tädike, kes alles mõned kuud tagasi monopoli linna teises otsas pidas! Tundub, et alles hiljuti on selle memme vana asupaika politsei puistanud ning nüüd on ta leidnud uue koha, kus elada ja äri pidada. Nüüd venib mu suu kõrvuni: pealtnäha paistab Valja täiesti tavalise pensionärina, kes võiks teda tänaval nähes arvatagi, et tegu on sellise… „ärinaisega”.

      „Kurat, Liina, mida sa õige arvad? Sa tuled mind halvas kaubas süüdistama?!” Valja on tõstnud häält, aga täpselt nii palju, et mitte endale tähelepanu tõmmata või naabreid ärritada. Aeg-ajalt käivad ta silmad volks ja volks paremale-vasemale, et olukorda kontrolli all hoida. Liinat aga ei huvita, kas neid pannakse tähele või mitte.

      „Muidugi tulen! Persse, see, et Kolka täis oli, kui päeval siin käis, ei tähenda, et sa võiks viina pähe mingit veelahust meile müüa!” Liina kõrgub väikese vanamemme kohal. Ta on Valjast peajagu pikem, kuid ka vanainimesest õhkub autoriteetsust ja jõudu. Nii nad seal seisavad, kaks kanget.

      „Kuidas sa tead, et mina selle müüsin? Äkki jõi Kolka oma sõpradega kuskil pudeli enne tühjaks ja valas siis veega segamini? Mina müün ausat kaupa!” Kõkutan autos vaikselt naerda. „Ausat kaupa”, või nii!

      Ka Liina hakkab nüüd naerma, närviliselt ja kärisedes: „Aga vaat siin sa puusse panedki. Kolka tuli otse koju ja pudel oli täiesti avamata, ma ju tean, millised need pudelid välja näevad, mis sinu juurest tulevad!”

      Hetkeks tundub, et Valja lööb vankuma – on selge, et Kolka aususele polnud ta selles vaidluses panustanud. Kuid see ei löö teda veel lõplikult jalust.

      „Kui sa nii hästi kõike tead, siis peaksid ka seda teadma, et ma vahepeal valan pudeleid ümber!” proovib ta veel Liinat veenda. Viimane aga ei võta vedu, hoopis kummardub Valjale väga lähedale ning ütleb täiesti rahulikult: „Valja, Kolka tuli otse minu juurde. Ma seisin seal, tänava otsa peal ja rääkisin oma sõbrannaga juttu. Ma nägin, kuidas ta sult pudeli sai ja kuidas ta minuni kõndis. Pole mingit võimalustki, et ta vahepeal oleks saanud pudeli ümber vahetada või sisu veega segada. Tead, mutt, ma vaatan ikka ka neid sii-ess-aisid ja ma tean, et mul on praegu tõendid, mida sa ei saa enam ümber lükata.”

      Liina räsitud nägu särab võidukalt. Valja on justkui kokku vajunud, ta otsib sõnu.

      „Olgu-olgu… Nojah, mõtlesin, et Kolka on nii purjus juba, et äkki teen talle teene… No ma sinu pärast mõtlesin, et aitan teda, et pärast sina saad vihaseks, kui ta jälle koomas peaga koju roomab…”

      „No sina oled küll viimane, kes meie pereelu pärast muretsema peaks,” torkab Liina.

      „Ah, Liina, ära nüüd ole kuri! Mäletad ju hästi, eelmisel suvel ostis mult kogu palga eest endale jooki ja sina käisid siis nädal aega ja otsisid Kolkat kõikjalt taga, kuni lõpuks Valduri juurest leidsid.”

      „Valdur on surnud.”

      „Mis see asjasse puutub?”

      „Ei puutugi. Too nüüd pudel välja, mutt! Kaua ma siin õiendama pean?” Liina on maha rahunenud ning sigaret, mida ta vaidluse ajal meeleheitlikult kiskus, on otsa saanud. Valja koogutab veel vabandavalt ja kaob siis tagasi oma uberikku. Peagi kääksatab aken lahti ning suures sinise korgiga pudelis vedelik vahetab omanikku. Enne Liina aga ei lahku, kui on joogilt korgi maha keeranud ning hea punnsuutäie võtnud. Hetkeks krimpsutab ta nägu, kuid peagi see selgineb. „Nüüd me räägime! Kurat, või sina, mutt, tahad minu mehel nahka üle kõrvade tõmmata! Ma sulle veel teen!” viibutab ta juba suletud akna poole rusikat, kalpsab siis taas autoni ja istub sisse.

      „Tagasi?” küsin.

      „Tagasi.” Liina nägu on võidurõõmus ning koos temaga on autosse imbunud mõrkjas-magus salaviinahais. Mina ainult naeratan salamisi – inimeste elud, ka salaviinajoodikute omad paeluvad mind alati.

      Kui kohale jõuame, otsib Liina dressipükste taskust välja kortsunud rahatähed ning surub need mulle pihku.

      „Ilusat õhtut!” jõuan veel soovida.

      „Õhtu tuleb kindlasti ilus!” naeratab naine mulle enne ukse sulgemist vastu ning ühtäkki ta näeb välja mitu aastat noorem. Mul hakkab temast kahju ja ma vaatan, kuidas ta Valja majaga sarnasesse uberikku siseneb. Kuid enamasti ei saagi midagi teiste jaoks teha. Nad peavad ise omad valikud tegema.

      Olen just linna tagasi jõudnud ja jõudnud pisut hinge tõmmata, kui heliseb telefon. Võõras number, aga ma olen sellega harjunud. Ikka helistab mõni kunde otse mulle, teades, et nii ei pea ma firmale vahendustasu maksma.

      „Liise? Kas te saaksite palun tulla selle silla otsa juurde, kuhu te mind natuke aega tagasi maha panite?” See on tema, kummaline Kurva Kuju Rüütel. Muidugi ma saan, rõõmuga saan!

      „Ja äkki saaksite te mingi kilekoti või midagi istmele panna, ma nimelt… Olen üleni märg.”

      Kolmas sõit: Vettinud viiesajane

      Nii ma istusin mõned tunnid tagasi autosse, pannes oma vaimu valmis hullumaja-reedeks. Mu ootused ei petnud mind – juba on pöörane reede mind endasse mässinud.

      Kui Kurva Kuju Rüütel autosse istub, näen, et ta ei valetanud – ta on tõepoolest pealaest jalatallani märg. Rõske jõelehk lööb ninna, panen soojenduse tööle.

      „Kas… Kas nüüd lähme Kaasiku teele?” Mu nägu väljendab ilmselt surmahirmu, kui kogeledes küsimuse esitan. Mees vaatab mind ja hakkab südamest naerma.

      „Jah! Nüüd lähme sinna!” Ja ta naerab ja naerab, nagu oleks tema kodune aadress maailma peeneim huumor, mida iga lihtinimene ei mõista. Otsin kindalaekast pooliku plasku, mida igaks juhuks seal hoian.

      „Näete, võtke paar klõmmi, nii ei jää haigeks.” Hoolimata hiliskevadest on ilm üsna vilu, nagu Eestile kombeks. Mind see muidugi ei häiri, sellise ilmaga on kõige parem sõita: ei hakka liiga palav ega liiga külm, auto käivitub hommikuti veatult, mitte köhides ja läkastades nagu talvisel ajal. Ainult päike kipub päeviti väga ere olema, piilub aknast sisse ning peegeldub märjalt asfaldilt vastu, sundides silmi kissitama. Seetõttu eelistangi sõita öösiti. Mulle meeldib pimeduse rahulikkus, peidetus ning samas paljulubavus – sa ei tea kunagi, mis sind järgmise nurga taga ootab.

      Noormees rüüpab, läkastab ja naerab edasi. „Kas te kujutate ette? Ma olen maailma suurim luuser! Ma üritasin end ära tappa, aga viimasel hetkel otsustasin kaldale ujuda! Uskumatu, ma ei oska ennast isegi ära tappa!” Ja ta luksub naerust, istmele laotatud kile kriuksub lõbusalt kaasa.

      Auto jõnksatab valgusfoori all seisma, järsemalt kui tavaliselt. Ma ei oska sellise infoga midagi peale hakata. Kas olla hirmust kangestunud või hoopis rõõmus? Sest ta on ju elus, enesetapp… ei tulnud välja. Uurin tema vettinud kogu peeglist. Mehe juuksed on märjad ja kleepunud otsaesisele, moodustades omamoodi kauneid mustreid. Paar veeniret jookseb mööda ta nägu alla ja ta ripsmed on kokku kleepunud ja Kurva Kuju Rüütel näeb välja justkui äsja nutnud laps, kelle suured selged silmad nüüd maailma vaatavad, ainus jälg minutitagusest jonnihoost vaid needsamad niisked ripsmed. Olen jäänud noormeest ebaviisakalt kauaks jälgima. Seda tuletab mulle meelde minu taga seisev auto, mille juht pahaselt