Toimiv armastuse teooria. Scott Hutchins

et ta vajab mind. Jutusta doktor Bassettiga subjektist X. Paranda dr Bassetti lauseehitust.

      Küsi emalt mõni ahistav küsimus. Too lõunaks Tai sööki. Ülesanne pole oluline: Amiante on koht, kus mind vajatakse.

      „Kas su ema tegi profiilid valmis?” küsib ta. Kuna härra Neilli pole enam, on Libby vastanud tema asemel kümnetele isiksusetestidele, mille laenasime tegelikult Toleri kohtinguportaalist. See on osake tänasest üleminekust, et projektile hoogu sisse saada. Seni oleme kasutanud Livorno sõnul „tagurpidi juhtumipõhist loogikat”, kuid nüüd rakendame pisut „otsest reeglitepõhist loogikat”. Põhimõtteliselt ütleme arvutile tema vastuse ootamise asemel selle hoopis ette.

      „Kõik kakskümmend.” Asetan pruuni ümbriku sõrme ja pöidla vahele, et näidata, kui paks see on.

      Livorno kabinet on kui golfivarustuse ja isevalmistatud Zinfandeli veini kastide ladu. Arvukate aukirjade hulgas ripub seinal ka allkirjastatud kiri kuberner Reaganilt – Rotary maskeering on peaaegu täiuslik. Vajun ühele tema liigagi suure nurga alla sätitud Wassily toolile. Tema istub oma püstisel kontoritooli troonil. Paljud meie vestlused toimuvad just nõndamoodi. Selline korraldus tuletab mulle meelde Freudi ja tema psühhoanalüüsitavaid.

      „Ta räägib, et su isa oli romantik.” Ta viitab valikvastustega paberile. Mulle tundub, et võiksime valida suvalised vastused – romantik, mitteromantik – ja elada rõõmsalt edasi, aga Livornole on tähtis, et kõik oleks tehtud korralikult. Tema tahab, et ilmneksid peidetud mustrid.

      „Ma ei tõlgendaks seda niimoodi.”

      „Ta sai päris kõrge tulemuse.”

      „Ilmselgelt on tal omad põhjused, miks nii arvata.”

      Ta kortsutab kulmu. „Sinu ema on alati olnud objektiivne.” Tema hääletoon on lugupidav ja hoiatav.

      „See on sinult kõrge kiitus, Henry.”

      „See pole kiitus, see on tähelepanek.”

      „Äkki ta mõtles, et mu isa oli romantik suure R-iga,” ütlen. „Ta oli suure R-iga romantik.”

      „R pole suures kirjas,” sõnab ta.

      „Ma ei tea, millest ta räägib.”

      „Millest ta räägib? Ta ütleb, et su isa oli romantik.” Ta läheb juba närvi. „Peame seda täna muutma.”

      „Ma arvan, et tunnen oma isa piisavalt hästi.”

      Mu hääletoon on järsk. Üllatunult tõstab Livorno silmad küsimustikult. Minagi olen üllatunud. Meil pole kunagi ütlemist olnud.

      „Vabanda,” sõnan. „Sel nädalavahetusel …” Ta näib olevat häiritud ja ma ei jätka. Ta eelistaks, et karjuksin nagu berberi makaak, kui et räägiksin oma isiklikust elust.

      „Kas sul on vastupidiseid asitõendeid,” pärib ta, „selle romantilisuse küsimuse koha pealt?”

      „Ei midagi erilist.”

      Ta võtab õuna kätte – orgaanilise flavonoide täis Pendragoni sordi, mida soovitab mulgi iga päev süüa – ja keerutab seda peos. „Ära muretse. Ta saab suurepäraselt hakkama.”

      „Tema” on programm, mida me nimetame doktor Bassettiks ning mida Livorno kohtleb kui päris dr Bassettit. Mulle see ei meeldi, kuid midagi pole teha. Tegemist on mõranenud savinõuga – operatsionalismi leebe vorm, uskumus, et pole erilist vahet, kuidas kõik tundub või on – ja sellele meie projekt loodabki.

      „Ma ei tunne iteratsiooni pärast muret,” sõnan.

      Livorno sirutab ka teise käe õunani ja demonstreerib vilja, nagu see oleks Jeesuse püha süda. „Tahan, et oleksid pisutki murelik. Minu pärand sõltub tasakaalust.”

      „Ütlesid, et Toler on tohman.” Livorno kasutab seda väljendit fantaasiavaeste mõtlejate puhul.

      „Sellest hoolimata on tal väga palju võimu.”

      Mu mõtted jõuavad tagasi nädalavahetusele, hostelisse, tüdrukule. Kindlasti selle lollaka tooli pärast. „Kas tahad need testid minu kätte anda?” Lükkan end püsti ja tunnen kerget tööjoovastust.

      „Asun tegutsema.”

      „Näed juba palju parem välja, Neill. Usun, et said R-idest jagu?”

      Juhuks, kui peaksin seda päris küsimusena võtma, sõidab ta tooliga konsooli taha ja hakkab ägedalt kahe sõrmega trükkima, taustaks meloodiatu ümin.

      Viin valikvastustega lehed oma pimedast kontorist mööda, läbi fuajee ja viimaks tagatuppa. Meie sviit, üks viiest Menlo pargi „algajasõbralikus” ärihoones, majutas enne meid üht raskustes õmblusäri. Mul on töölt lahkudes alati niiditükid riiete küljes. Esimesed kaks kabinetti, minu ja Livorno omad, olid enne administratiivsed või ehk kasutati neid nõelumise eratundide andmiseks. Tagumine kontor, mis võtab pool ruumi enda alla, oli õmblusstuudio. Nüüd on see koduks Lahamile, meie Indoneesiast pärit beebinäoga imelaps-programmeerijale, ja doktor Bassettile, mis on kokkuvõttes hunnik omavahel ühendatud arvuteid – frontaatorid, peamised võrgusõlmed ning suuremad sõlmed –, mis omakorda asub kõrges roostevabast terasest karbis, millel on klaasist uks ja peal ribiventilatsioon, nagu oleks tegemist viimase peal veinikülmikuga. Laham puhastab igal hommikul kõik mähkmelapiga üle. Protsessoritele sisse ehitatud ventilaatoreid toetavad väljast lisaventilaatorid ja õhukonditsioneer ning need töötavad kõik korraga kui mootorpaadimürinal. On raske end Lahamile kuuldavaks teha, kuid sest pole midagi, sest ta inglise keel on konarlik. Livorno pidi kasutama tutvusi, et talle tööviisat saada.

      Löön vastu metallist ust, kuid ta ei tõsta pead. Nõnda ootan, kuni ta mind märkab ja rõõmsalt lehvitab. Ta on alles laps, kahekümne kolmene ehk. Töökas, põhjalik, pisut totakas ning joob parasjagu Bawlsi nimelist energiajooki. Ta pole kuigi rikutud ning kui ta kord minu nime kohta küsis, ütlesin talle, et see tähendab olla nii väsinud, et tahaks nutta. Sellest on saanud meievaheline nali ja nüüd hõõrub ta oma silmi, suu lahti nagu õnnetul titel.

      „Sain testide vastused,” ütlen ja asetan need tema lauale. Lahami tööks on valikvastustega testid üle vaadata ja luua neist vastustest doktor Bassettile uued reeglid. Sel õhtupoolikul saab temast siis tõenäoliselt romantik. „Kas arvad, et oleme testiks valmis?”

      Ta saadab minu suunas välismaalasele omase ma-ei-mõistapilgu.

      „Testiks,” kordan. „Kas tunne on hea?”

      „Ei, ei. Me pole valmis.”

      „Aga see toimub täna.”

      Ta võtab veel ühe lonksu Bawlsi, sünge nägu ees. Tal on silme all kotid. „Me pole valmis.”

      Istun oma kabinetis hästi toestatud ja hingava seljatoega kontoritoolile, töö positiivne mõju on sellega küllaltki kenasti kirjeldatud. Sellegipoolest olen rabatud – nagu enamikul esmaspäevadel –, kuidas kaks aastat mu kohalolu pole praktiliselt märkigi maha jätnud. Seintel on endiselt sama muster, vana mööbel pole paigutust muutnud. Ehk on see reaktsioon mu eelmises töökohas aset leidnud üleisiksustamisele, kus meid julgustati bokside kujundamisel iseenda fantaasiat kasutama, et väljendada oma tõelist mina – see soovitus kandis eneses ebakindlat segu irooniast ja sunnist, nõnda läks nii mõnigi üle võlli. Ratsavarustus, Hello Kitty piñata’d või, näiteks minu puhul, kuuesaja dollari väärtuses San Francisco Giantsite vimpleid. Kuid see oli ammu ja ma ei oska tõesti seletada selle ruumi tolmust maitsetust. Kui tõele au anda, siis mul on tagatoa laos küllalt palju „iseennast” peidus. Võiksin end ju sisse seada, aga ma lihtsalt ei tee seda. Ma pole just kõige andekam sisekujundaja. Töölaual on mõni foto, üks Dolorese pargist, mis tehtud korteriaknast, ja teine Machu Picchust – reisist, kus käisin ühe lühikese romansi ajal (tüdruk ise pole pildil). Uksel ripuvad tuulepluus ja tolmune tennisereket – ühinesin siinse lõunaliigaga, ent pole veel ühelgi matšil osalenud. Klaviatuuri mõlemal küljel on stressipallid, mis ennetavad randmenärvipõletiku teket. Riiulil on käepikkune rida raamatuid tehisintellektidest (mida olen lehitsenud endale omasel hüplikul viisil) ja üheksakümmend kaheksa