Toimiv armastuse teooria. Scott Hutchins

on?”

      „Kas me ei võiks kolm sekunditki lihtsalt ringi vaadata?” lausub Rachel.

      „See on viimane linn, mida me külastame.” Lexie saadab minu suunas tähendusliku pilgu. Tunnen selle ära: ta tahab minust lahti saada. Pean näima võimalikult kurb.

      „Ja sa tahad teha selles linnas sama, mida kõigis teistes,” ütleb tema sõbranna.

      „Siiani on ju kõlvanud, või mis?” nähvab Lexie. „Meil on olnud lõbus, eks?”

      Rachel raputab pead, näol vastikust väljendav ilme.

      „Huvitav, et sina üksinda reisid,” ütleb Lexie.

      Üksinda. Aiman seda sõna suuga järele, nagu mul oleks hammas välja tõmmatud. „Üksindusel on omad eelised,” vastan.

      „Sedasi ütlevad pigem sõpradeta luuserid.”

      Hästi öeldud. „Sõpradeta luuseril võib siiski õigus olla,” sõnan.

      „Kas oled mõni neist abielumeestest?” pärib Lexie. „Neist, kes hiilivad ringi ja otsivad seksi?”

      „Ma pole abielus.”

      „Kõnnid küll nagu abielumees,” sõnab ta, surub käed keha ligidale ja hüppab kõnniteel robotlikult ringi nagu üleskeeratud mänguasi.

      „Ma arvan, et sa ajad kaks asja omavahel segamini,” sõnan, „abielus või puudega.”

      „Ta ajab paljutki segamini,” lausub Rachel.

      „Ta ajab paljutki segamini,” ahvib Lexie teda titahäälel – sel beebil on tõenäoliselt mustad kopsud –, huuled torus.

      Tuul tõuseb ning puhub krabilettide poolt tossu ja meie näod lausa auravad. Tuletan endale meelde, et peaksin praegu lõbutsema. Peaksin hoopis pulli tegema, vabadust tähistama. Mu ülemus Henry Livorno rõhutab tihtilugu, et näivusel ja olemusel pole empiirilist erinevust. Sellele on rajatud ka meie projekt (operatsionalism), ent tänase õhtu raames on tegemist hindamatu tarkusega. Kui mul õnnestub tekitada endas tunne, et mul on lõbus, siis ehk hakkabki lõbus.

      „Kuidas vallalised kõnnivad?” küsin.

      Tüdrukud ei tee minust välja. Lexie vaatab kaugusesse, justkui näeks seal inimesi, keda otsib. Racheli tähelepanu on suunatud lähedal asuvale mereandide letile. Ta jälgib, kuidas jässakas teenindaja sätib oma mütsi ja võtab siis keevast potist välja ühe aurava krabi teise järel.

      „Need elukad on ilmatuma suured,” ütleb ta.

      „Need on Dungenessi krabid,” selgitan. Kuigi Rachelil on tantsija nõtke kehakuju ja ta ei ole jumestatud, ei sobi talle klubiriided. Need istuvad ta seljas kehvasti nagu maskeering. „Tahad proovida?”

      „Rachel on koššer,” ütleb Lexie. Ta lausa irvitab mulle näkku.

      „Mind ei tohiks täna rohkem tagant sundida,” ütleb Rachel ja hoiab kätega küünarnukkidest kinni. „Mul on külm ja ma olen väga lähedal tagasiminekule.”

      „Mark Twain ütles kord, et …” alustan.

      „Nii kuradi külm on,” ütleb Lexie nüüd tõsisemalt. „Tahad minna riideid vahetama?”

      „Jah, tõenäoliselt,” vastab Rachel.

      See poleks mul esimene kord, kui õhtu libiseb peost. Ma pole mõni neist meestest, keda on õnnistatud erilise kirglikkusega ning kes toovad mängu nimega elu hindamatu visaduse. Aga kui mõtlen Fredile, saan jõudu. Kutsun tüdrukud lähima T-särgi-poe katuse alla – „OLDE TIME SOURDOUGH SUVENIIRID” – ja pakun, et ostan neile ühesugused naljakate kirjadega särgid. Need hoiaksid tüdrukuid soojas. Ja minuga.

      „Ma ei tahaks nagu,” ütleb Rachel vabandavalt. „Lihtsusta, lihtsusta.”

      „Sa loed Thoreau’d?” küsin, millele ta vastab uue näoilmega, seekord küll üllatunud või ehk tänulikuga.

      Meie beebisinised t-särgid hakkavad Marina hämaras baaris kergelt kumama. Lexie on David. Rachel on José. Mina olen Gina. Must vaip lõhnab õlle järele ning minagi olen mõne joonud. Tunnen ennast paremini. Õhk on millestki paks, võib-olla on kusagile peidetud tossumasin. Istume Racheliga baaripukkidel. Lexie hoiab kinni peaaegu lõuani ulatuvast lauast. Tal on tobe prantsuse maniküür, küüned pärlikarva nagu plastikust ja peitliga kandiliseks raiutud. Kostab tümpsu ja ta õõtsutab end vastumeelselt, justkui oleks keegi talle augu pähe rääkinud. Ta pole küll maailma võluvaim, kuid demonstreerib nelja või viit põhilist seksile omast puusaliigutust. Kes see tüdruk on? Ta on kindlasti mingit tüüpi, kuid mina pole selliseid varem kohanud. Ta on ilmselgelt konformist, tema suhtumine on hullem kui võiks (mis on konformismist egalitaarsem?), aga ma pole kindel, mis see on, mille suhtes ta mugandub. Tõenäoliselt on olemas mingi telesaade, mida mina ainsana siit baarist pole näinud. Mingisugune hittsaade. Midagi sellist, mis lülitub siinse publiku unenägudesse – Lexiele saab osaks väga palju tähelepanu meestelt, kes istuvad lauas, baari ääres või plaadimasina taga hämaruses. Nad on rannas hängivate kuttide tüüpi – pikemad kui muidu, käivad tihti jõusaalis, kannavad terava ninaga kingi. Konformisti haruldasem väljalase.

      Lexie pöördub poole keerutuse pealt minu poole. „Kas ostad meile veel juua?” hüüab ta.

      „Sa ei räägi küll sedasi, nagu oleksid Tel Avivist.”

      „Sest räägin inglise keelt? Mis sa oled mingi juudivihkaja või?”

      Rachel pistab käe reisikotti, mida kasutab käekotina, ning ulatab Lexiele kahekümnese. „Osta ise.”

      „Sellest ei piisa,” ütleb Lexie. „Tahan Sambuca napsu.”

      Ulatan veel ühe kahekümnelise. „Osta, mida tahad,” ütlen.

      „Sa oled libe sell,” sõnab Lexie. „Ma olen kindel, et ta on mingi korgijoogivägistaja.”

      „Vaata,” ütleb Rachel. Ta hoiab peopesa õllepudeli kohal ning näitab sedasi, et tema jooki ei saa midagi sokutada.

      „Sa ju tead, et oleme tüdruksõbrad,” ütleb Lexie, „aga ma ei mõtle selle all, et oleme sedasorti tüdruksõbrad.” Ta teeb oma mõtte ilustamiseks kahe sõrme ja keele abil küllaltki ropu žesti. Rachel hakkab seepeale köhima. Usun, et ta tunneb õudu. „Nii et ma küll ei tea, mis sina arvad, et juhtuma hakkab, aga igatahes mitte see.”

      Viipan baari suunas. „Jäta jootraha ka.”

      Lexie patsutab Racheli kätt, mis on endiselt pudelisuul. „Kuni tagasi olen,” sõnab ta ja kõnnib rahvasumma. Ta hoiab kaht sõrme silme kõrgusel ja näitab minu poole. Jälgin sind.

      „Ta teab, et jootraha peab jätma.” Rachel jälgib sõbrannat kulmukortsutusega. Väljas olid Racheli silmad kristalselt rohelised ja heledad, ent siin on need tumedad ja säratud, vana laimi värvi. Tema nahk on vahavalge, põsest lõuani jookseb noorest verest õhetav pale. Mu isa ütles ikka, et veri on nii elav kui ka surelik. Ta oli ju lõppude lõpuks arst. „Me pole Iisraelist, oleme New Yerseyst. Ja me pole tüdruksõbrad. Ma ei tea, miks ta peab seda jama ajama.”

      Mõistan. „Teinekord on tore oma tõelist mina varjata.”

      „Arvasin, et ennast tuleb hoopis leida.” Ta koputab sõrmedega lauale ja lükkab püstiseid juukseid tagasi. „Ma ei kavatse su plaane segada. Tean, et ta on kuum.”

      Olen üllatunud. Kas olen näidanud välja, et tunnen tema sõbranna vastu huvi? Kas ma tunnen tema sõbranna vastu huvi? Jälgisin, kuidas Lexie vehib baarmanile midagi kätega, seelik nõnda kõrgel, et pisut laiad reied välja pungitavad. Temas on tõepoolest midagi lihtsat.

      „Miks sa arvad, et olen temast huvitatud?” pärin.

      Rachel joob õlut. „Tal on tõeliselt head rinnad. Need on nii ümmargused. Ja päris.”

      „Parem küsimus: miks sa arvad, et ta on minust huvitatud?”

      „Sa oled tema jaoks parajalt keskmine.”

      Parajalt