Toimiv armastuse teooria. Scott Hutchins

kordan.

      Ta vajub mütsatuse saatel madratsile. Vedrud krigisevad. „Luba mulle, et ütled talle seda. Et tõeliselt lahe tüdruk kolib Californiasse. Alustab uut elu.”

      „Alustab uut elu.”

      „Just nii.” Ta lükkab end püsti, sirutab käe minu poole ning annab märku, et tuleksin lähemale. „Pean sulle midagi rääkima.”

      „Ma loodan, et võin seda ka arvutile rääkida.” Lükkan end akna juurest eemale. Ta on soe tume kogu valgel voodil ja ma tunnen tema lõhna nõnda lähedal, saan puudutada ta lainelisi juukseid. Rachel vaatab mulle tõsiselt otsa, justkui sõlmiksime kohe pakti.

      „Kõigepealt pead rääkima mulle oma fantaasiast.” Ta kõneleb vaikselt, aga kindlameelselt – ei häbi ega kohmetust. Tema keha on pimeduses must ja valge kui elevandiluu, selgelt näha. Tema väikesed rinnad, pisut punnis kõht, pikad jalad, matjas pruun aluspesu. Aga ma ei suuda eristada tema nägu. Ülevalpool kaela jääb kõik varju.

      „Võid rääkida mulle mida aga tahad,” ütlen. Hoian tema saladust – võõrad saavad seda teineteise heaks teha.

      „Sinu fantaasia. Räägi enda omast.”

      Naaldun lähemale. Ta põskedel pole punastust, ta silmad pole rohelised. Tema nägu on valge, must, hall – mask. Fantaasia, mõtlen. Ükskõik missugune vana fantaasia. See, millest unistan üksinda voodis, viis, kuidas tahaksin, et mind puudutatakse. Kuhu tahan tema käsi, suud, mida tahan, et ta ütleks. Midagi. Pean vähemalt midagigi välja mõtlema.

      2

      KUI LAMAN ESMASPÄEVA HOMMIKUL VOODIS, tundub mõte tööst – tööst, ühes kõige tohutult banaalsega – nõnda absurdne, et leian end mõtlemas, kuidas küll majandus edasi areneb. Kas keegi täidab kusagil vajalikke igapäevaseid ülesandeid? Isegi arstide jaoks on tüdimus ja üksindus samaväärsed ükskõik millise teise füüsilise kaebusega. Aga mida me kõik ülejäänud teeme? Valmistame mõttetut paska, et seda üksteisele maha müüa, et saaksime uut mõttetut paska osta. Ostan vahustatud kaneeli-latte, et Starbucksi töötaja saaks osta Billy Blanksi Tae Bo treeningvideo, et Billy Blanks saaks osta uue Hummeri, et General Motorsi juht – näiteks mu vend – saaks rentida laste peo jaoks Käsna-Kalle täispuhutava batuudimaja. Ja nii edasi. Kus on ses ahelas midagi tõeliselt vajalikku, millest inimene saab kasu, midagi lõplikku?

      See on muidugi hull pläma, masendunud inimese jutt. Natuke veel ning lasen ennast avalikus raamatukogus täis ja kuulutan märatsedes uut maailmakorda.

      Tõusen istuli ja lasen jalgadel üle voodi ääre kõlkuda. Kass nõuab toitu. Öökapil on suur tulbikimp. Need on tõenäoliselt Ecuadorist ning tõeliselt ilusad. See on samuti uus maailmakord.

      Täna testime uut iteratsiooni Dr Bassett 2.0. Meil on isegi erikülaline – Adam Toler, mu bossi endine õpilane, kes leiutas lehekülje, mis sobitab vallalisi abielukõlblike partneritega. Ta on tavaline sitapea, aga rikas nagu arengumaade diktaator, kes ei raiska aega. Ta ei astuks läbi, kui müüksime latte’sid, Tae Bo treeningvideoid, Hummereid või Käsna-Kalle kaupa. Ta poleks külastanud mu eelmist töökohta, et vaadata, kuidas vaevlen reklaamtekste kirjutades. Ta on huvitatud meie projektist. Tegemist on tehisintellektiga. Henry Livorno. Amiante Systems.

      Söön kausitäie Trader O krõbinaid, joon kaks tassi kohvi ja hüppan Subarusse, kus mind rahustavad NPR-i7 mahedad teated kaosest ja sõjast.

      Kui ülemusega esimest korda kohtusin, ütles ta, et tehisintellekt peab vastama ühele küsimusele: mida teha, kui miski pole kindel? Ta rääkis seda rõõmsalt ja lihtsalt, justkui oleks lihtsalt seletanud, et geoloogia on Maa uurimine. Mind üllatas säärane kõrgetasemeline filosoofia, sest Livorno tundus olevat kõike muud kui ebakindel. Ta käis riides nagu sõbralik Rotary klubi liige, kes jääb peagi pensionile. Tal oli tagataskus isegi golfikinnas. Ta on oma ala pioneer, osales viiekümnendatel aastatel konverentsil, kus leiutati sõna tehisintellekt, ning ma eeldasin, et tema geniaalsus väljendub välimuses, näiteks sassis juustes või aukudega kampsunis. Tal on arusaamatu aktsent (ta on Triestest, kuid pole itaallane) ning võidukas, kuid mitte kuigi sarmikas olek. Kui teadus on meie aja religioon (mida ta ongi) ja teadlased ülempreestrid, siis võib olla küllaltki murettekitav avastada oma ülempreestri kohta, et ta on otsustuskindlalt maalähedane ja pealaest jalatallani hingavasse materjali riietatud.

      Vähemalt pool illusioonist on saanud teoks tänu Livorno elukogemusele, kui mitte enesekindlusele. Pisutki mõistlikum inimene ei osaleks Turingu testis, mis on tehisintellektide murede lagi. Peame selle testi läbimiseks looma programmi, mis suudaks petta inimest vähemalt kolmekümnel protsendil juhtudest, et arvuti on samuti inimene. Programm, mis selle lävendi ületab, ongi esimene intellektiga arvuti. Alan Turing, kes oli selle ala patroon ning leiutas testi 1950. aastal, arvas, et 2000. aastaks on lävend ületatud, ent tuleb välja, et ta töötas välja parema mõõdupuu kui lootis. Meie eelkäijad on loonud programme, mis vastavad väidetele küsimustega, võtavad infot entsüklopeediatest, sõnastikest, suurtest andmebaasidest, et ennustada õiget vastust. Osa programmide õigekiri on meelega vale – need kõik on olnud eksperimentaalselt huvitavad ning tõelised läbikukkumised. Otsiti (otsitakse – meie konkurendid kasutavad ikka veel mõnd nende vanade meetodite hübriidi) võimalust, kuidas klopsida kokku veenev inimhääl, mis seoks vestluse nõnda terviklikuks, et testi lävepakk oleks ületatav, aga probleemiks on lihtsa vestluse puudumine. Livorno otsustas, et selle asemel, et luua nullist terviklikku inimhäält, otsib ta kellegi ning paneb tema hääle purki, kuid selle hääle leidmine osutus vägagi keeruliseks. Ta vajas lõputuid fraase, mõtteid ja lauseid. Ta katsetas kuulsate kirjanikega nagu Montaigne, ent nemad olid liiga antiiksed ja „ära leierdatud”. Siis kuulis ta raadio vahendusel ühest grafomaanist, mehest, kes kirjutas üles kõik, mida ta ükskõik mis hetkel tegi, aga seegi katse ebaõnnestus. 8.50 sõin röstsaia. 9.00 andsin raadiole intervjuu. Vestluses puudus mõte. Üks professorist sõber soovitas, et ta prooviks Samuel Pepyse Londoni päevikuid, mis on ülimalt vestluslikud ja isiklikud, ent rõhutavad 1665. aasta suurt katku ja 1666. aasta tulekahju – nõnda seisis ta taas antiiksuse probleemi ees.

      Siis tegi Livorno seda, mida ikka lahtiste otsade korral – guugeldas. Ta avastas kummalise autori, keda tunti (tänu lõunaosariikide ajaloolisele ajakirjale, kus teda avaldati) lõunast pärit Samuel Pepysena. Livornole pakkus tema päevikute otsimine suurt erutust ning pärast segadusttekitavat vestlust minu emaga, kes ei maininud enesetappu, sest arvas, et see on teada, oli ta ülimalt põnevil, et kohtub päevikute autori, minuga. Alles kohtumisel selgus, et mina olen Neill Bassett juunior ja minu isa oli Neill Bassett seenior. Livorno tundus olevat nõnda löödud, et mul hakkas temast kahju. Seejärel, justkui ta oleks kusagilt inspiratsiooni saanud, päris ta, kas oleksin nõus isa asemel osalema. Ma polnud läinud temaga kohtuma, et tööd leida. Olin seal vaid seepärast, et Libby (minu ema) oli Livornost võlutud, kuid tahtis enne päevikute üleandmist kindlaks teha, et tegemist pole äärmuslasega. Kuid uus töö kõlas täitsa hästi. See juhtus täpselt pärast mu lahutust, põletatud tallermaal, ning mu labane kontorisuhe (kurb vastus Erini lahutuse-eelsele afäärile) oli iga hetk lõppemas. Või vähemalt nii see tol hetkel tundus. Igal juhul olin tehnoloogiafirmade reklaamtekstide kirjutamisest tüdinenud ja leidsin, et võiksin lihtsalt tehnoloogiafirmadele töötada. Säärased firmad tundusid olevat efektiivsed, ambitsioonikad, edasipürgivad, teisisõnu – tulevik.

      Nõnda tulingi Amiante Systemsisse, mis on ambitsioonikas ja edasipürgiv, kuid kindlasti mitte efektiivne firma. Tegemist on äriga, millel puudub äriplaan. Või pigem võiks öelda, et selle firma äriplaan on saada Livorno lugupidamise osaliseks. Tal on olnud märkimisväärne karjäär. Tema endised õpilased juhatavad uuenduslikke ettevõtteid, õpetavad tipp-programmide juures, teevad peadmurdvat uurimistööd. Aga ta pole veel saanud täielikult pihta avastusele, mis kirjutaks tema nime ajalukku. Muuseas, tema viimast suurprojekti „Seitse pattu” – seitse erinevat programmi, mis „väänavad” funktsioone aplal või suurelisel viisil – peeti läbimõtlemata esitluseks. Neid pilgati blogides („Mis ablas otsing? Otsing!” „Mis suureline antiviiruse kaitse? Antiviiruse kaitse!”) nagu seitset pöialpoissi.

      Kuidas

7

National Public Radio