Toimiv armastuse teooria. Scott Hutchins

Saatuse asjaajamistesse. Loomulikult pole Erin siin meelega. Ta pole vaim ega karistus. Ta on lihtsalt endine abikaasa – kindlasti üks paljudest siinviibijatest –, kes on kaunis nagu alati ning tõeline austrite ja säästmise fänn. Soodustund on peagi läbi.

      „Olgu, sinu kord,” ütleb Rachel.

      Vaatan alla ja tõmban nimetissõrmega üle menüü, justkui uuriksin austrite valikut. „Washingtoni osariik,” ütlen. „Jaapan, Uus-Meremaa, Vancouver, Portland.” See on täiesti kasutu. Nad peavad meist mööda kõndima ja mu näitlemisoskused pole piisavalt head, et šokki teeselda.

      „Erin,” hüüan, lükkan end toolilt püsti ja lehvitan. Ta vaatab üles ja ma tean kohemaid, et temagi teeskleb. Ta on mind juba märganud. Mees tema kõrval tundub olevat häiritud, ohustatud. Ta on nägus, kuid mitte liiga ilus, kannab lipsuta ülikonda ja elegantset mantlit. Kandiline lõug, laiad õlad.

      „Milline üllatus.” Ta astub lähemale, et mind kallistada. Kallistused algasid umbes aasta pärast lahutust ja me teeme seda alati ühtmoodi: kummardume teineteise poole ega puuduta rinnast allapoole, just nagu meie vahele jääks lühike, turtsakas laps.

      „See on Rachel,” sõnan. „Rachel, see on Erin, minu endine abikaasa.”

      Rachel hoiab salvrätikut suu ees ning muudkui närib ja neelatab. Ta ei tõuse, kuigi tahaksin, et ta seda teeks.

      Peig raputab mu kätt. Ta ei tee Rachelist peaaegu väljagi.

      „Kas austrid maitsevad?” küsib Erin.

      „Kumamoto omad on väga head,” ütlen.

      „Kas pole,” sõnab ta.

      „See on minu esimene kord,” ütleb Rachel.

      Erin ja tema kaaslane vaikivad. Näib, et nad ei oska säärasele kommentaarile kuidagi reageerida.

      „Ja ta elab Bolinases,” lisan.

      „Mida sa arvad?” küsib Erin Rachelilt.

      Racheli pilk liigub Erinilt tolle saatjale. Tundub, et ta on paanikas. „Pole veel kindel.”

      „Mul läks sellega ka pisut aega,” noogutab Erin. Ma ei tea, kas ta andis armu või on lihtsalt Erin. Ta on tõeline põhjaosariiklane, ehtne californialane. Ehk ei tahtnudki ta midagi mürgist öelda.

      „Meile meeldivad Swanis pakutavad rohkem,” ütleb mees. Avastan kergendusega, mis mulle tema juures ei meeldi: ma ei usu, et Erin oleks kümne aasta eest säärast häält välja kannatanud. Endaga rahulolev, agressiivselt enesekindel.

      Tõsi, kümne aasta eest pidi Erin hoopis minu häält kannatama.

      Erin riputab end saatja käevangu, justkui ootaks, et mees kannab teda nagu vaipa. Tema jaoks on see märkimisväärne kogus avalikku õrnutsemist. Nad jätavad hüvasti ja lahkuvad.

      „Sa olid temaga abielus?” küsib Rachel.

      Ma ei saa aru, kas teda üllatab pigem see, et olin abielus, või see, et olin abielus Eriniga.

      „Veidi aega. Käisime enne seda pikka aega kohtamas.”

      „Ta on ilus. Nagu Audrey Hepburn.”

      „Ma ei liialdaks.”

      „Tahtsin lihtsalt öelda, et ta on kaunis ja tark.”

      „Kas võtaksid, palun, salvrätiku suu eest ära?”

      Rachel asetab käe lauale, näol südantlõhestav ilme. „Mis teievahelise kontaktiga juhtus?”

      „Sinu suust kõlab see nagu telefonikõne.”

      Kodutee tundub külmem, lühem, süngem. Vaatan Valencia tänaval aknast välja ja näen kiirusepiirajaga rolleritel kihutavaid moekaid noori. Kitsad riided ja väikesed mütsid – tundub, et nende põlvkonna suurim võitlus käib õhutakistusega. Justkui edu sõltuks võimest pugeda läbi iga kitsa pilu.

      Saabume vaikides tagasi minu korterisse. Rachel ütleb, et tahaks teleskoopi kasutada, nõnda kraban teki kaasa ja juhatan ta mööda naabri korteri kõrvalt katusele minevat musta treppi üles. Teleskoop oli üks mu isa ekstravagantsemaid nipsasjakesi, mille ta ostis kahekümnendate eluaastate alguses enne emaga abiellumist. Kui olin laps, ei tahtnud ta seda eriti välja tuua, sest minu arvates tundis ta häbi riistapuu täiuslikkuse pärast. Lõuna-Arkansases peeti täiuslikkust edevuse märgiks. Riistad pidid olema töö tegemiseks parajad, muidu arvasid kõik, et flirdid uhkusega. Polnud suuremat au kui rääkida, et oled lahendanud mingisuguse jonnaka mehaanilise probleemi ja seda kõige ebatõenäolisemal viisil – kas nätsu või hästi sihitud kõmakaga. Minu isa tundis uhkust, et pärineb Lousiana istanduste aristokraatide soost, kuid säärane kiitlemine meeldis temalegi. Ta rääkis uhkusega korrast, kui parandas Buicki kollektori ühe haluhoobiga.

      Ent Saksamaa optika olemasolu näitab, et ta polnud mitte alati täiuslikkuse vastu. See tuletab meelde, et muutus võib olla nii halb kui ka hea.

      „Vabanda restoranis juhtunu pärast,” ütleb Rachel, kui tekki laiali laotame. „Mul on mõnikord madal enesehinnang.”

      „Ainult idiootidel pole.”

      „Erinil küll pole.”

      „Vanasti oli. Nüüd tõenäoliselt enam mitte.” Otsin läbi näidiku Krabiudu, aga õhk on hägus. Viimased päevad on olnud soojad ja tuuletud ning tekkinud on sudu. „Tema poiss-sõbral polnud küll silmale nähtavaid enesehinnanguprobleeme.”

      „Või veel. Ta vahtis mind nagu ma oleksin putukas.”

      „Seda nimetatakse jõllitamiseks.”

      „Ole nüüd,” ütleb Rachel. „Sellise tüdruksõbraga pole vaja minusugust jõllitada.”

      „Kui Erin temaga magab. Lõpu poole me küll eriti enam ei seksinud.”

      „Seda on küll raske uskuda,” ütleb ta. „Kes ei tahaks sinuga magada.”

      „Sa teed vist nalja.” Aga, jumal hoia, tema hääles pole miskit, mis reedaks, et ta naljatleb. Ta istub rätsepistes, veiniklaas käes kui almusekauss, õlad katmata, sest õhtu on haruldaselt soe. „Vahetan taktikat – otsin Iot.”

      „Ma ei tea ühtki tähtkuju.”

      „Hei, keegi ei tea. Io on vaid kuu. Ta on mullikas, kes oli Zeusi armuke.”

      „Ta keppis lehma?”

      „Ma arvan, et mullikaks muudeti ta hiljem. Ma pole ajastuses kindel.”

      „Kui mina oleksin tähtkuju, oleksin võikirn.” Kuulen, kuidas ta sätib end linal, liigutab jalgu, heidab selili. „Mu isa viis meid kunagi mingisugusesse amišite toidukohta praetud kana sööma, see oli vist kusagil Pennsylvanias. Kui ma olin mingi kaksteist või nii. Ja neil oli väike küün, kus naised kirnusid võid ja lapsed ajasid kitse taga ja kõik arvasid, et see on nii naljakas. Aga tead, mida mina mõtlesin? Lapsendage mind. Tõsiselt. Laske mul midagigi teha. Võid kirnuda. Üks võipakk. Paber ümber. Tempel peale. Nii nagu nemad teevad.”

      „Võikirn.” Naaldun ja otsin Orioni – ehk saaks tema mõõga puidust lusikaks muuta. „Mina oleksin mees, kes istuks üksinda väga mõnusal toolil.”

      „Ma arvan, et see võiks olla diivan. Ja et sa ootad kedagi.”

      „Tundub, et ootan kedagi?”

      „Kas sa ei tahaks uuesti armuda?”

      Jätan suure toru keeramise, Io on liiga varjus. „See kõlab ambitsioonikalt.”

      „Ehk ootad, et su naine tuleks mõistusele?”

      „Endine naine. Ja me juba tulime mõistusele.”

      „Lihtsalt mulle tundub, et, tead küll, et oled restoranis juhtunu pärast pisut endast väljas.”

      „Kui ma teda tagasi tahaksin, kas ma siis oleksin praegu siin sinuga?”

      „Võib-olla üritad lihtsalt tõkkeid ületada. Mulle on võimalik ligi pääseda.”

      „Kõlad väga terapeutiliselt.”

      „See