Toimiv armastuse teooria. Scott Hutchins

sõnan.

      „Kas su isa sarnaselt?” pärib ta. Kuulen kraani kinni vajutamist. Ta peseb nõusid. Kujutan ette, kuidas ta kuivatab käsi ja pistab rätiku läbi rõnga maisikollase leti alla. Kui välja arvata igal aastal vahetuv ASPCA kalender, on köök täpselt samasugune nagu siis, kui veel seal elasin. Valged puitpaneelid, helerohelised seinad. Laud, mis vajaks hädasti kõpitsemist, on lükatud akna alla. Naelte küljes ripuvad vasest nõud – ümmargused, kandilised, südame- ja homaarikujulised. Talle meeldib üks tume, arusaamatu kujuga lõikelaud, mille ta arvatavasti just veega üle uhtus ning seejärel kraanikausi taha asetas.

      „Ta tsiteeris „Ivanhoed”. Ja ütles siis, et elus on õnnest enamatki.”

      Ma ei kuule teisel pool toru midagi – ei raadiot, televiisorit ega sõbralikke hääli. Ta elab majas, kus pole silmaulatuses ühtki naabrit.

      „Ta räägib Willie Beerbaumist ka palju.”

      „Meelepärased naljad, ma olen kindel.”

      „Mulle meeldib temast lugusid kuulda.”

      „Willie oli egomaniakk. Talle oleks meeldinud, et temast räägitakse.”

      „See on päris naljakas, kuidas Livorno näeb vaeva, et maaelu lugude nüanssidele pihta saada.”

      „Ja kuidas sina sellesse suhtud?”

      „Hästi,” sõnan, kuigi ei räägi tõtt. Ses pole midagi head, selles isa hauatagusest elust tagasikutsumises. „Töö on töö.”

      Ta hingab torru. Viimane kord kui seal käisin, oli köögis ikka veel juhtmega telefon, nõnda kujutan ette, kuidas ta toetub letile, krussis juhe üle õla.

      „Mida sa temast arvad?” küsib ta.

      „Sellest mehest, kes on arvutis?”

      „Minu arvates väitis Henry, et erinevust polegi,” sõnab ta teravalt, kuid tõsineb peagi. „Et kas inimene või arvuti.”

      „Kas ta tõesti uskus kõike, mida päevikutesse kirjutas?”

      „Mul polnud võimalust üle küsida.”

      „Ta näib seal palju lõbusam. Avameelsem. Ehk elusamgi.”

      „Arvuti tundub elusam,” sõnab ta. „Kas tead, su isal oli hea huumorimeel. Ta ajas sind ikka naerma, kui sa alles väike olid.”

      „Kas tõesti?” Mul pole sellest ühtki mälestust.

      „Puhus kõhule. Näpistas nina.”

      „Tähendab siis, kui olin beebi.”

      „Ja hiljem ka.” Ta ei too ühtki näidet. „Lõppkokkuvõttes juhtub kõik oluline enne viiendat eluaastat.”

      Raputan pead, kuigi on ilmselge, et ta ei näe seda. Lõppkokkuvõttes tõesti.

      „Ma loodan, et ei aja neid omavahel segamini,” sõnan. „Vead ja puha, tahaksin ikka päris inimest mäletada.”

      „Meil on kõigil omad mälestused ja kogemused. Sinu mälestustes võiks päris inimest rohkem olla.”

      „Ma tean.”

      „See, mida sa teed, on talle suur au. Ta tahtis oma keha teadusele anda.” Meditsiinikoolid ei võta enesetapjate surnukehi vastu. „Meil õnnestus anda tema mõistus.”

      Ehk tõesti, aga kui vaatan meie vestluse logi – kaks tuhat rida, mida olen temaga täna vahetanud – kahtlen sügavalt, kas oleksin võtnud vastu töö, mille käigus uuritakse isa keha, kui see oleks teadusele antud.

      5

      KUI ISTUN SUBARUS ja sõidan Coffee Barni Rachelit peale võtma, mõtlen, et jumal hoidku, millega ma küll tegelen. Kas rõõm südames ja sammu kergus, see veetlus haavatud tiivaga linnu vastu on mingit sorti nõidus, mis on jäänud külge lõunas elatud minevikust? Kas pean end särava soomusrüüga rüütliks, vapraks kaitsjaks? Või teisisõnu, kas viibin mõnes isa fantaasias?

      „Elus on õnnest enamatki.” Õnnetu mehe sõnad, kes oli pühendunud rõõmutusele.

      Coffee Barnil on Fairfaxis Bolinase teel killuke kinnisvara, millel on kõrged, päikeselaigulised aknad ning sees marmorkattega lauad ja nendega mitte kuigi hästi sobivad lakitud männipuidust toolid, säärased, mis võiksid olla pigem õpetajate toas. Rachel ütles, et lett on graniidist, aga tegelikult on see mingisugusest kosmoseajastu polümeerist, millel on kvartsi imiteerivad sooned ja sära nagu mõnel kunstiprojektil. Aga espressomasin on kõigest hoolimata ehtne – meetrilaiune helepunane Itaaliast pärit riistapuu. Lisaks on olemas ka vana vasest kohviveski ja vasest nõu, millega omanik vahetuse lõpus kohviube röstib. Tagumisel seinal ripub pikk must tahvel, millele on kriidiga kirjutatud jookide ja võileibade menüü, justkui see muutuks iga päev, kuigi see tegelikult nii ei ole.

      Racheli alternatiivne kool annab talle võimaluse töötada poole kohaga ja seda ka päevasel ajal. Tänu tööle saab ta tasuda õppemaksu koolis, kus osaleb neljas vägagi struktureerimata loengus. Kaasõpilaste hulgas on üks San Francisco ballettitantsija, kuid ülejäänud on enamjaolt koolidest välja visatud ja perssekukkunud, vähemalt sellisesse seltskonda asetab ta end ise.

      Ta loeb parajasti jootraha üle – loodetavasti on seda küllalt, sest elame USA rikkuselt teises osariigis – ega märka mind seepärast sisenemas. Kohvibaaris on vähe kliente: vanaldane hipi, kes loeb tasuta nädalalehte, naine, kes täidab entusiastliku hooga märkmikku, ja ma tunnen hetkeks, et olen kaaskodanikega üks, et istume neljakesi kenasti täiskasvanuelu kaarel (vähemalt sel hetkel) ega tunne kahjurõõmu või lömastu raskuste all.

      Trummeldan sõrmedega leti kõlaval plastikul. „Palun kümme latte’t, preili,” sõnan.

      Ta naeratab enne üles vaatamist, huuled jätkuvalt numbreid nimetamas.

      „Kui palju on nelikümmend seitse jagatud neljaga?” küsib ta.

      „Veidi vähem kui kaksteist.”

      „Pagana kitsid värdjad,” ütleb ta ja vaatab üles. „Kas tahad tegelikult ka latte’t?”

      „Ei.”

      „Võin teha. Olen selles osav.”

      „Siis küll.”

      Ta asub nuppe kruttima ja toosidega kobistama. Tema liigutused reedavad sõnatut uhkust oma oskuste üle.

      „Kuidas sa teadsid, et see olen mina?” küsin üle piimavahustaja krõgiseva heli.

      „Tunnetan sind,” hüüab ta. „Pealegi oled ainus, kes ütleb preili.”

      Ta küsib minult joogi eest raha, mis tuleb mulle üllatusena. Seejärel viskab ta põlle nagisse, haarab ratastega koti, tuleb ümber leti, võtab mul käest kinni, kuum jook mu selja taga, ja veab mind rõõmsameelselt Fairfaxi meeldivasse õhtusse. Nägemiseni, vana hipi. Nägemiseni, hoogne kirjutaja. On reede ja me sõidame otse tagasi linna (minu nõudmisel – ta elab tädi ja onu juures ning mul pole vähimatki tahtmist nendega tutvuda), kus mul on kindel plaan jalgsi edasi liikuda.

      „Kuidas siis raamatulaada müüt peale läks?” See on meie kokkulepitud alibi, miks Rachel linna tuleb.

      „Ütlesin lihtsalt, et lähen linna peale.”

      „Koos …?”

      „Koos sinuga.”

      Teel Subaru juurde vean jalgu järel. Ootasin mingitki kategooriat või selgitust – mõne kutiga, mõne vanema kutiga, sõbraga, tuttavaga. Aga selgitust pole.

      Sinuga.

      Kui pöördukseaeg kõrvale jätta, pole mul lahutusest saati olnud kohtingukaaslast, kes veedaks minuga terve nädalavahetuse. See tähendab, et mitte kunagi, sest Erinit ei saa kohtingukaaslaseks pidada. Tema leidis meile korteri. See on tõeline pärl, viiekorruselise maja neljandal korrusel, vaatega Dolorese pargile. Sain selle lahutuse käigus, sest Erin jättis mu maha. Tema nimi seisab endiselt üürilepingul.

      Rachel toimetab ukse juures, riputab jaki nagisse ja võtab siis taas sealt ära,