Lahustumine. Märt Laur

nõus möönma: „Võib juhtuda, et see kõik on mingi lollus, ja siis sa mõtled, et ma olen peast soojaks läinud. Aga kaalu seda.”

      Mida Ants ütlema hakkas, muutus mingi sisetunde ajendil nendinguks: „Sa ei tee nalja.”

      „Enda meelest mitte.”

      Ants ohkas. „Siis ma mõtlen.”

      Voronov pani midagi lisamata toru ära.

10

      Detsember. Külm ja kuiv ja lumetu, nagu ta viimastel aastatel tihti juhtus olema. Madalrõhkkonna taevas oli madal, pilved hallid nagu rauga pilk.

      Nädal aega puhkust, mille Ants oli haiguslehe ettekäändel välja võtnud, oli möödas; selle käigus oli kuu jõudnud vahetuda ja Taaniel viidud üle intensiivist üldpalatisse. Keskkriminaalpolitsei uurijad olid käinud temalt kaks korda selgitusi võtmas, mõlemal korral Antsu ja Signe kohmetul juuresolekul. Tema loiult antud kirjeldused viisid silmatorkamatu korterini Tartus, kust Lõuna liikuvkontrollitalitus avastas hulgaliselt pudelietikette, korke, tühje kanistreid ja pudeleid, ning vene- ja soomekeelseid etikette. Mitmesajaliitrisest konfiskeeritud partiist leidis ekspertiis ainult ühe kasti, mis sisaldas metanooli. Ringlusesse oli sellest jõudnud pool – need pudelid, mille ostis Taaniel, ning need, millest said oma osa kolm ülejäänud ohvrit.

      „Kuidas sa teadsid sealt küsima minna?” nõudis uurija.

      „Sõbrad juhatasid…”

      „Mis sõbrad need sellised on? Kust nemad teadsid?”

      Taaniel kehitas õlgu. „Jutud ju liiguvad… Keegi ikka teab, alati.”

      Vahistati neli edasimüüjat ja nende kaudu jõuti tootjani, kes inspektorite saabumise ajaks oli jõudnud kõik vaadid maha kallata. Hallidest kividest lagunev garaažikompleks Jõhvi lähedal metsaservas, varjatud kuuskede ja rauarisu ja roostes Volkswagenite ja rehvivirnade taha, lehkas vängelt ning maapind alles lirtsus tolliametnike saabaste all. Paks, umbuskliku pilguga mees seiras nende tegemisi ja ähvardas kõiki oma advokaadiga, aga kui kohale jõudsid esimesed telekanalite bussid, oli ta enam kui agar politseiauto kongi ronima, varjates käsivarrega nägu.

      Sadama poole sõitma hakkas Ants seitsmest hommikul, olles ärganud tund aega varem, röstinud endale paar saiaviilu, visanud sinna peale jämedad singiviilud ja loputanud selle kohviga alla. Pagasis, tihedalt pakitud, reisisid kaasa üks kalüpso, raskused, komplekt soonikutega vaheriideid, süvasukeldumise lestad ning pikemad lestad vabasukeldumiseks.

      Auto rappus teekonarustel ja Ants mõtles lõputuile talvedele, mis algasid juba oktoobris esimeste nukrate lumehelvestega ja jäid ennast meenutama mai alguseni metsa all püsivate lumeviirgudega. Kaheteistkümnest kuust kaheksa tuletasid mingitpidi meelde külmust ning vahel tundus talle, et kõik eestlased on sellest natuke segaseks läinud, kannatavad ehedaima Stockholmi sündroomi all: nad tunnevad talve vastu sümpaatiat, õigustavad tema julmusi nagu kolmkümmend miinuskraadi või põlvini pritsiv lobjakas, taluvad tema lõputute sadude ähvardusi ja ründavad ise kõiki, kes söandavad midagi halvustavat öelda. Ta mõistis neid: kuidagi peab ju kohanema.

      Kohale jõudes tagurdas ta sadamavärava kõrvale, avas tagaluugi ja hiivas põhivarustuse turjale. Ta kõndis tõkkepuust mööda ja nägi juba eemalt Dima tuttavat kuju balloonide juures askeldamas. „Vanal” oli tavaks alustada koidikul ja lõpetada alles siis, kui taevas oli öiselt sinakasmust, rabades tuukrigupi ülemana ühtviisi tehnika ja paberimajandusega, ajades välja töid ja saates mehi koolitustele, kuigi mille nimel ta seda tegi, ei teadnud keegi. Tal olid peadligi pöetud hallid juuksed ja näol päevitus, mis ei kadunud ka pikima talvega ning tema vanuse juures oli imekspandav, kust ta võttis kogu energia, kui ta isegi suitsu ei teinud, neelates üksnes kruuside kaupa musta teed.

      Ants jõudis lähemale, viipas, küsis töö kohta.

      Dima osutas kai poole, mille äärde oli lisandunud hall kala-traaler; kooruva värviga kerele oli maalitud number „DTT-488”. „See tuli eile sõukruviga sisse.” Ta rääkis aktsendiga eesti keeles, ehkki Ants oli õppinud vene keelt kooliajast peale ja suutis juba sõjaväes seda vabalt rääkida.

      „Midagi lahti?” küsis Dima, olles talle teravamalt otsa vaadanud.

      Ants raputas pead ja rehmas käega. „Tavaline. Vähe maganud lihtsalt.”

      Nad aeg-ajalt küll jagasid hinge peal olevaid muresid – kui samade meestega olla päevad läbi paadis, siis ega teisiti saagi –, aga merre need jutud ka jäid. Koos töötamine lausa nõudis, et vahel mõned asjad pinnale tuleks, sest muidu võisid omavahelised asjad minna väga järsku väga veriseks.

      Järgmisena jõudsid Oleksandr ja Peterson, kes jagasid sama autot ja lobisesid muretult. Sellal kui Ants varustust kontrollis, tegi Dima talle „briifi”, nagu enne iga sukeldumist, ja võttis allkirja. Ta andis selle masinlikult, mõeldes Taanielile. Ta hakkas ümbritsevat märkama, kui kuulis Oleksandrit ütlemas: „Meenutab seda Osmussaare lugu.”

      „Op-plja,” tegi Dima, nagu öeldes: siit see jälle tuleb.

      „Mis lugu?” küsis Peterson, grupi noorim.

      „Ah, teine kord räägib.”

      Oleksandr uuris mõtlikult kinnaste õmblusi, küllap kaaludes, kas Petersoni uudishimu kaalub üle teiste demonstratiivse tüdimuse. Tema jalge juures ootas „Interspiro” kirjadega suruõhuhingamisaparaat.

      „Üheksakümne teise aasta hilissügisel jooksis Osmussaare juures üks venelaste traaler tormiga grundi,” ütles ta siis. „Ikka korralikult, nii et laev oli täitsa külili. Tollal elas saarel ainult üks talumees, kes pidas seal sajapealist lambakarja. Ei tea küll, millest nad seal elasid, aga aastaid olid nad seal olnud, korra aastas viis mees lambad mandrile ja lasi hea raha eest lihaks teha ja nii see käis. Noh, ja järsku siis avastas ta, et üleöö on talle tekkinud kuus vene külalist. Venelased esimese asjana võtsid muidugi raadioühenduse oma kaluribaasiga. Jaa-jaa, öeldi, loomulikult, kohe tullakse, päästetakse… Aga kuidagi tuli välja, et lasti neil pole ja laev on ka vana rüsa, nagu see iludus siin – ühesõnaga, kurat teiega, ainult venelased muidugi kasutasid teist sõna.”

      Ta sikutas kalüpsot ülespoole. „Eks poisid siis tõid laevalt varud ära, paljukest seda oli ja seadsid end sisse sõjaaegses mahajäetud punkris.”

      „Ja jäidki sinna,” proovis Ants, kes oli samuti lugu varem kuulnud, seda kiiremini edasi aidata.

      „Ja jäidki sinna. Neli betoonseina, lagi, tühi ukseauk ühel pool ja laskeava teisel pool, rõske ja külm nagu põrguline. See võis olla oktoobris, siis need suured tormid käivad… Ma annan neile au, kõvad vennad. Muidugi, nad arvasid, et see on vaid paariks päevaks. Baas rääkis iga päev, et tehakse kõik, mis võimalik – nagu oleks nad kusagil Somaalias, mitte Vene külje all –, kuni neil lõpuks toidupoolis otsa sai.”

      Oleksandr sikutas kummiülikonna luku lõua alla kinni, sellal kui Ants juba kontrolliks regulaatorisse puhus ja ventiile sättis, ning kuna Dima tegi žesti „saa juba ühele poole”, jätkas: „Mõelge aastatele. Eesti oli värskelt vabaks saanud, pinged veel üleval, ja ega kohalik talumees ei mõelnudki kuut tursket vene madrust toitma hakata. Piirivalves oli ka piisavalt palju segadust, et nendega mitte jännata. Ilm läks järjest külmemaks, vihma lahmas päevade viisi nagu sealkandis ikka… Vennad mõtlesid siis, et söök liigub ju saare peal neljal jalal ringi ja teeb mää, ainult võta kinni, kopsa pähe ja küpseta lõkkel ära. Aga nii kui nad seda proovima läksid, sai üks endale siraka soola kintsu. Kohe täitsa päriselt. Vanamehel oli eesti ajast korralik jahipüss, õlipaberis hoitud, ja käsi ka veel täpne. Järgmine kord, lubas, on soola asemel haavlid. Tema maa, tema lambad, tema õigus. Seal oleks juba päris sõjaks läinud. Venelased plaanisid, kuidas nad peavad vahetustega valvet, kuni vanamees ükskord magama jääb, siis viivad salaja ikka mõne lamba minema või kui vaja, koksavad vanamehe enda ära. Keegi ei taha ju vabatahtlikult nälga surra. Tegid endale kaikadki valmis, laeva pealt võeti ihutud noad ja tugevad köied, et mees või lammas kinni siduda.”

      Ta vinnas hingamisaparaadi selga ja kohendas õlarihmasid. Teised olid juba valmis, aga kuulasid. „Noh, aga eestlaste piirivalve oli vahepeal saanud