Lahustumine. Märt Laur

ei figureerinud ja kes ei raiunud oma eluvetele teed sängist väljapoole, vaid parvetasid mööda seda täielikus sisemises rahus, juues sinna kõrvale õlut või popsutades piipu; ja kui mõni riskialtim ehk tõstiski kõik žetoonid kümme aastat nooremale kaaslasele, siis enamik püsis oma esimese või teise abikaasa kõrval ning isegi kui juhus võimaluse kätte mängis, avastas, et noored naised ei ihkagi iga vanameest, vaid vaatavad ikka peaaegu omaealisi…

      Kohvikud, mille valgustatud aknad avanesid Rüütli tänava kivisillutisele, olid rahvast tulvil. Nad astusid ühte sisse, leidsid seinaäärse laua. Ants keeras tooli küljetsi, pani jala üle põlve ja toetas selja vastu seina. Ta kobas suitsupaki järele, kuni meenus, et siseruumides on see keelatud, aga välisukse ette, kus lund näkku keerutas, teiste kõrvale vabisema minna polnud tal tahtmist.

      Voronov tõstis klaasi. „Noh, Ants. Teeme siis ühe tsibinski.”

      Nad tegid ühe, siis veel ühe ja selle peale hakkas ka jutt jooksma. Voronovis oli midagi venepärast, mistõttu ta ei kõhelnud ka teise mehega rääkides ütlemast, mida ta tunneb või arvab asjadest, millest teised ei rääkinud või need naljaks keerasid. Naine. Lapsed. Kuhu ta tahab jõuda. Kuhu ta on üritanud jõuda, aga nurjunud. Kõike seda võis ta teha täiesti kainelt ja kaalutletult, ta polnud (ega saanud ameti tõttu ollagi) purjuspäi südamepuistaja.

      Ise ei suutnud ta Voronovi usaldusele samaga vastata. Isegi hetked, kus nad naerust vastu põlvi tagusid, hambad irevil, olid teatud mõttes fassaad. Võib-olla tuli see ikkagi sellest, mis oli neil omavahel Vene kroonus toimunud – vähemalt ta ise tajus selle juhtumi ülemtoone katmas nende vestlusi –, aga sel juhul oli ta tõeline oinas, kes oli sellise asja sealt kaasa toonud.

      „Reeded ja nädalavahetused olen Tartus, muul ajal Tallinnas,” ütles Voronov tema mõtteid katkestades. „Naine müüb Internetis oma loodustooteid ja asju. Tartus teen laptop’iga tööd. Siin on rahulik, see on põhiline.”

      „Endiselt välisminnis?”

      „Ikka.”

      „Konsulaarosakonnas?”

      Voronov kõhkles. „Ameti poolest küll…”

      „Aga…?”

      „Sisuliselt olen ma rohkem konsultandi rollis.”

      „Enne olid ju ka? Spetsialist või midagi.”

      „Konsulaarküsimuste vanemspetsialist, jah. Kõik, mis puudutas teise riigi pinnal tekkinud probleeme – viisad, dokumendid, kuriteod, väljasaatmised.” Ta vaatas Antsust mööda ja toksis sõrmeotstega lauale, nagu kaalutledes, mida võib rääkida, mida ei. „Nimetus jäeti samaks, aga töö sisu on hoopis teine; nüüd on rohkem erinevate ministeeriumite nõustamine ja mõnevõrra… tundlikumad teemad. Nagu piirilepe praegu.”

      „Kui sees sa selles oled? Ausalt?”

      „Nii sees, et sellest küsimusest edasi ma ei lähe.” Ta muigas, aga ainult suunurkadega.

      „Mõistan, mõistan… Ja mina mõtlesin, et sa oled ärisse läinud…”

      „Sest kõik meievanused on teinud oma panga või vähemalt oma firma, jah? Ei, ärisoont mul pole, aga juura istus jälle hästi. Heh…” alustas ta, aga peatus.

      „Räägi-räägi,” nõudis Ants.

      „No tuleb välja, et mind on õnnistatud hea mäluga. Kursavennad, va suslikud, ei tahtnud hästi uskuda, aga vedasime siis kasti õlle peale kihla: nemad andsid mulle kolm tundi ja NLKP XXV kongressi protokolli, õiges veendumuses, et nii tolmkuiva portsu lehekülgi polnud ma lugenud. Minu asi oli siis sellest neile kokkuvõte teha… Jah, need olid vist küll elu pikimad kolm tundi. Aga mis siin öelda – kui ma kümne minutiga olin ette lugenud õiges järjestuses kõik ettekandjad, ettekannete pealkirjad, igaühest peamised numbrilised andmed ja postulaadid, blaa-blaa-blaa, ja kui sõpradel hakkasid silmad pahupidi minema, sain ma oma kasti kätte, kuigi mitte ilma kahtlustava nurinata. Ainus häda, et seda paska on siiamaani raske peast välja saada…”

      „Praegu suudaksid selle mulle ette kanda?”

      Voronov turtsatas. „Haa! Suudaks, aga ei tee, mitte ka kogu Saku toodangu eest.” Ta jäi hetkeks mõttesse. „Ministeerium kukkus ka niiviisi välja, et alustasin väiksemate asjadega, kuidagi läksid aastad ja siin ma nüüd olen.”

      „Ja reisida saab,” pakkus Ants.

      „Tegelikult ei saa. Need, kes reisivad, muutuvad nii kiiresti kohalikuks, et seda vaimustumust, mida turist tunneb, kauaks ei jätku.”

      „Vaimustumust…” kordas Ants omaette.

      Voronov lõikas käega õhku, sõnu rõhutades. „Uudsus, see kaob kiiresti. Ma ei tea, oled sa olnud pikemat aega välismaal? Me räägime siin vähemalt poolest aastast, eks. Mina olin, korra Bukarestis ja nüüd viimati Moskvas. Aasta aega. Ma hakkasin endale peeglis ka ütlema: tere hommikust, Juri Glebovitš! Noh, vot nii.” Ta võttis januse lonksu ja pühkis lõuga. „See on see, et ei tohi kunagi liiga kauaks ühe koha peale pidama jääda. Käib vastu maamehetarkust, eks? Aga igal asjal on oma piir.”

      „Hmm,” tegi Ants, mõeldes endale ja Heinkülale. „Ja edasi?”

      „Nüüd ma olen Eestis mõne aja, siis jälle Moskvasse tagasi ja eks siis näis, mis saab.”

      „Perega või?”

      „Ei, üksi ikka. Poiss astus üle-eelmisel aastal tehnikaülikooli, meid pole tal enam vaja.”

      „Aga mida naine arvab?”

      „Mida tal arvata?”

      Ants oli kimbatuses, tundes, et ta on küsimustega roninud pinnale, mis ta endagi jalge all õõtsub. Ta tegi ebamääraseid mõminaid. „Toimib see asi nii?”

      Kui Jüri suunurgad kerkisid, süvendades silmanurkadest hargnevaid kortse, ei osanud Ants arvata, kas see on siiras lõbusus või iroonia. „Naine ütleb, et ta tahabki minust vahepeal rahu. Lastest samamoodi. Sa ise oled Signega ikka sukk ja saabas?”

      „Mina olen see saabas jah, nii palju kui ma kuulen…”

      Jüri turtsatas.

      Ta jätkas: „Ei, ma arvan, et meie puhul see ei töötaks. Poleks õige.”

      Jüri vaikis pikalt ja siis jõi, samuti pikalt, aeglaste sõõmudega. Klaas jäi poole võrra tühjemaks. „Ma arvasin ka, et ma tean, mis peaks ja mis ei peaks olema õige,” ütles ta. „Midagi ma ei teadnud. Neljakümnendate keskel alles hakkasin aru saama, et vahel on teist inimest liiga palju, isegi kui sa tema vastu kõiki õigeid asju tunned.”

      „Sul on nüüd juubel tulemas juba?”

      „Järgmisel aastal. Viiskümmend neli alles.”

      „Ahjaa.”

      Nad vaikisid. Ants käis leti ääres ja tõi mõlemale ühed õlled juurde. Ise, teadis ta, kõmbib ta selle õhtu lõppedes kuhugi hotelli ja loodab, et tee peal mõnelt igavlevalt noortekambalt peksa ei saa.

      „Tead,” ütles Voronov innukalt, kui Ants oli uuesti koha sisse võtnud, „et Tartus on vähemalt üks koht, kust näeb korraga kolme erinevat ajastut, erinevat kontseptsiooni?”

      „Mis koht?” küsis Ants, mõeldes, et kontseptsioon oli üks sõnadest, mille peale tal sees mingi närv tõmblema hakkas, samamoodi nagu kuuldes visioon või absoluutselt.

      „Riigitelevisiooni Tartu stuudio. Üks intervjuu oli, see pole oluline. Aga ma vaatasin aknast välja ja sain aru, et see koht seal Riia tänaval on üks väheseid kohti Tartus, kus ühekorraga on haaratav linna tööstuslik, teaduslik ja nii-öelda religioosne pale. Näe, vaata.” Ants vaatas telefoniekraanilt pilti: sügishommikuses kerges vines kõrgusid hallid viljatornid, siis Pauluse kiriku kullatud plekist tornikiiver, veidi eemal juba geenipanga logoga kandiline büroohoone. Ta noogutas. Voronov torkas telefoni põue. „Ma olen mõtlema hakanud, et see ei saa olla ainuke selline koht, ega ainuke selline linn. Ma tahaks veel käia, päris fotokaga, ja otsida selliseid nurki. Kui see aeg ükskord tekib – loodetavasti