Lahustumine. Märt Laur

saanud nõukogude võimu ajal. Tartus oli ta käinud punases arhiivimajas Toomemäel ja välja otsinud 1938. aastast Põllutööministeeriumi Katastriameti koostatud nimekirjad, millega maksualused talukohad, sealhulgas tema praegune, endale nimed said. Raud (Raudnaggel) oli seal sees nagu viiekopkane!

      Ants ei saanud öelda, et tal oleks raha kunagi palju olnud, või isegi seda, et ta oleks saanud lubada muretut äraolemist, kuid väärismateeria kippus loomuldasa tema poole tõmbuma, nagu tõmbus see maja, mis muudes oludes olnuks kaugelt tema võimaluste piirist väljapool, või see Audi, mida müüdi mootorivea tõttu poolmuidu ja millest ta veel oma alla kauples. Või isegi Signe, kelle näos talletusid veel need puhtad jooned, see habras ja meestele nii ihaldusväärne tasakaal lapseliku ja naiseliku vahel, mis ülikooliajal oleks ta pidanud Antsu-sugusele karusele maapoisile kättesaamatuks tegema. Isegi magnetilised poolused vahetavad sadade tuhandete aastatega asukohta – kas ka tema oli nüüd jõudnud punkti, kus see aastakümneid kestnud polarisatsioon muutus vastupidiseks?

      Signe tuli talle vastu froteest, rohelise sõnajalamustriga hommikumantlis – mälestus Egiptusest. Vanasti kiitles mõni, kuidas ta on viimane eestlane, kes pole Soomes käinud; nemad aga said päris pikka aega öelda, et nad on viimased eestlased, kes pole käinud Sharm el Sheikhis. Naine tõi sealt suvekleite ja päevakübaraid, mis keset siinset suve näisid kohatud ja vastikult silmatorkavad. Temperatuur oli vale. Päikesevalguse toon oli vale – liiga palju või liiga vähe kelvineid, Ants ei osanud öelda. Ümbrus oli vale ja eriti valed olid inimesed. Jäid ainult see hommikumantel, mida naine kandis aastaringselt ning arvutisse tõmmatud üheksasada nelikümmend pilti, mille sorteerimiseni polnud nad siiani jõudnud.

      „Kohvi teen sulle?” küsis Signe.

      „Jah,” ütles Ants. „Taanielile võib homme lõuna paiku uuesti helistada,” lisas ta.

      „Ahah.”

      „Neil on muidu mu number – sinu oma ka – kui peaks vaja minema.”

      „Ahah.” Naine tõstis kohvipuru tassi. „Mida me edasi teeme?” küsis ta keeva vett valades. Tema hääl oli tuttavlikult lame, moduleeritud tablettidest, mille jälg heiastus ikka veel tema tuhmis pilgus.

      „Läheme homme tööle.”

      „Muidugi…” Sarkastiliselt.

      Ta võttis kohvi ja Maalehe ja taandus elutuppa. Leht käis korra nädalas ja ta luges selle harilikult ühe istumisega otsast lõpuni läbi, isegi kohad, kus räägiti tõuaretusest ja viljasortide spetsiifikast. Ta jättis meelde põllutöömasinate nimetusi, leides need olevat vaimustavalt iseäralikud (sügavkobesti, randaal, ketaskoorel, ja tema lemmik – kaaruti-vaaluti). Maameest temas kummatigi polnud; kõik need dokumentaalsaated hiigelsuurtest lautadest või silmapiirini ulatuvatest kartulipõldudest tekitasid temas tüütust ja vastikust. Lapsena oli ta saanud piisavalt kartulivagude kohal küürutada, nii kooli jaoks, kus neid viidi bussidega mõnele kolhoosipõllule, kui ka oma tagaaias. Seda kõike veel hobi korras teha olnuks masohhism skaalal, mille jaoks tal puudusid numbrid.

      …Ja ehkki ka naine sama lehte aeg-ajalt sirvis, tajus Ants temas üldist ärritust, mis võimendus iga kord, kui mees lehe ette võttis, sinna süvenes ja aeg-ajalt midagi ette luges. Kord olid need altkulmu pilgud, siis nihelemine, siis allasurutud ohked ja puhisemised. Vaikus katkes, kui naine tegi märkuse nagu: „Nägin, et trepi kõrvale oli paar mutimullahunnikut tekkinud” (Ants läks, trampis need kinni ja koputas labidaga tasaseks) või: „Ei tea, mida see pesumasin nüüd koliseb…” (Ants läks ja reguleeris jalgu). Ent varem või hiljem jõudis naine punkti, kus Ants istus jälle oma toolis, kuid midagi rohkemat polnud teha või parandada. „Tobe ajaleht,” viskas ta siis, teise poole vaatamatagi. „Ei saa aru, mida me tast tellime.”

      „Me tellime igasugu asju. Akadeemiat, Päevalehte, veel on su naisteajakirjad, igasugu kataloogid käivad…”

      „Kas sa tahad põllumeheks hakata?” nõudis Signe siis juba üsna pahaselt. Sellest oli Ants juba aru saanud, et naine vajas inimeste rollidesse ja ametitesse lahterdamist, et neisse arvamus kujundada, ning mehe virvendamine ühe ja teise vahel ei mahtunud talle pähe. „Kui ei taha, siis milleks see kõik?”

      Ants võttis prillid eest ja vaatas teda veidi hämmeldunult. „Ma tahan teada, mis ümberringi toimub.”

      „Tõesti, kõigest on vaja teada? Vanasti mulle meeldis su uudishimu, aga sa oled sellest teinud mingi… viljatu ja eesmärgitu faktide ahmimise!”

      Ta kehitas õlgu. Kuhu ta pidanuks siis piiri tõmbama?

      „Minu meelest on see sul asendustegevus.”

      „Jah?”

      „Majas peremeest ei ole…”

      Ta aimas ette, millise raginani selline hääletoon viia võib ja vaikis. Vaikust jätkus mõneks minutiks, siis pani Signe käed endale ümber ja hõõrus käsivarsi.

      Ants tõstis pilgu lehe kohalt. „Külm?”

      „Mis sa siis arvad?”

      Ta vaatas välja: ladvad õõtsusid. Ta kehitas õlgu. „Tuba on ju soe.”

      „Võib-olla seal, kus sina istud. Kaminast puhub sisse.”

      Kamin oli mustast kivist ja nii kõrge, et sinna oleks laps seisma mahtunud, sellisena paslik pigem mõnesse Briti teleseriaali häärberisse kui nende elutuppa. Äpardunud ärimees, kes oli käsile võtnud liiga palju asju korraga, oli ka siin pooleli jäänud ning halva ilmaga pääsesid külmad tuulehood kaminast läbi.

      „Sa ei pea ju just seal istuma,” tegi ta märkuse.

      „Aga ma tahan siin istuda. Minu viga pole, et sa ei suuda kaminat ära remontida.”

      „Meil on raha mujale ka panna.”

      „Raha on sul alati mujale panna, mitte sinna, kuhu vaja oleks.”

      Signe hääles kõlisesid külmalt samad tuulepuhangud, mis väljas latvu nüpeldasid ning Ants teadis, et sellise koha peal on targem vait püsida. Niisiis ütles ta: „Meil on pool maja täiesti tühi.”

      „Kelle idee see oli siia kolida?”

      „Mõlema.”

      „Ära valeta, minu idee see ei olnud.”

      Antsu reaktsioon sellele oli veelgi taanduda oma tugitooli. See oli sügav, kulunud riidest kattega, lõhnates pisut õlle ja kopituse järele ning samblana pehme ja vetruv, ehkki ta teadis, et see pole tema seljale hea. See oli tema varjupaik elutoas, mille ümber oli ta ehitanud barjääri kohvilauast (mille peale oli ta omakorda kuhjanud ajalehti ja raamatuid) ja põrandalambist. Lisaks oli ta tooli keeranud nii palju seljaga elutoa poole kui naine vähegi välja kannatas.

      Ta ei teadnud, palju aastaid nad olid teineteise jaoks lukus olnud – säilitades pealtnäha hea läbisaamise kaitsekihi, millest läbi kumbki teist ei lasknud. Nende kurbus lõikas lihasse, naermised olid aga pinnapealsed. Hetkel, mis oli sama tabamatu kui õhkutõus, oli hommikune lõõpimine muutunud formaalsuseks, mille õõnsuse taha võõrad ei näinud.

      Siiski, mõnikord tekkis nende vestlusesse ootamatu paus, kus Antsule tundus, et nende vahel oli tekkinud side – hetk, kus mõlemad järsku avastasid, justkui rollist välja langenud näitlejad, et neid ümbritsevad kaamerad, võttemeeskond ja pimestavad jupiterid laes – ja kus Antsule tundus, et nad on ühe sõna kaugusel tõelisest kontaktist. Ants mõtles siis: anna mulle tõuge, lase mul välja murda selle fassaadi tagant, oleme meie jälle meie, kuid seda sõna ei tulnud. Vanasti topeltheeliksina teineteise ümber keerelnud elud suundusid nüüd paralleelsete sirgetena lõpmatuse poole, saamata isegi mitteeukleidilises maailmas ealeski ristuda.

      Õhtul sai ta Voronovilt kõne, millest toona ei osanud ta midagi välja lugeda – arusaamine tuli hiljem.

      Voronov oli ebakindel, keerutades jutuga siia ja sinna. Vana mees – kelle hääl telefonis oli aastatega läinud kõrgemaks ja õhemaks, pettes vanusega – kes tundis, et ta ikka võlgneb Antsule midagi, aga kõhkleb. „Asjalood” olid need, mille pärast ta helistas, ja asjalugudega oli nii, et temani olid jõudnud kuuldused –