Silm. Hektor. Jaan Kaplinski

välja lõigatud lehed ingliskeelse tekstiga. Markide järgi sain aru, et kiri oli posti pandud Tais, võimalikult olid ka lehed pärit Tais või kuskil seal kandis ilmuvast väljaandest – sellele viitas ka kehv trükikvaliteet ja hallivõitu paber, mis on iseloomulik näiteks Hiina väljaannetele. Uurisin teksti tükk aega ja sain aru, et tegu peaks olema jutustusega, ilukirjandusega, mitte ajalehejutuga tõestisündinud asjadest. Sain ka aru, et lool võiks olla midagi tegemist I-ga. Palju rohkem ma aga arvata ei oska. Leidsin, et kõige õigem on tõlkida lugu eesti keelde ja püüda see kuskil avaldada: minu meelest on ta piisavalt huvitav ka eesti lugejale. Siin ta on. Vabandan tõlkekohmakuste pärast, aga mitmel põhjusel otsustasin tõlke teha ise.

      Ta oli lapsest saadik mõelnud, et ei saaks elada troopikas: ta ei kannata palavust. Juba 25-kraadine kuum võttis talt energia ja elutahte ja ta suulis elada ja töötada vaid vana talumaja põhjapoolses toas – neil oli selline võimalus õnneks olemas. Eriti raske oli tal suvel juunikuus eksamiteks õppida. Õnneks oli internaat vana telliskivimaja ja seal võis ikka leida mõne varjupoolse jahedama koha.

      Nii ei oleks ta võinud uskuda, et satub elus siia kaugele lõunasse ja seal toimuvad mõned tema edasisele elule olulised sündmused.

      Tegelikult ei olnud asi nii hull, kui ta oli kartnud. Lennukist välja astudes oli tal kummaline tunne: õhk oli väga soe ja väga niiske, midagi niisugust, mida ta oma kodumaal oli kogenud ainult aurusaunas ja vannitoas. Kuid nüüd oli ta avatud ruumis, kus puhus tuul, ning ka see tuul oli harjumatult, kummaliselt soe. Ta avastas, et Ial on seda sooja niisket õhku väga hea hingata, ta tundis seda oma kurgu, hingetoru ja kopsudega. Vastuvõtjale, tõmmule saris neiule ütleski ta, et on vaimustatud nende maast ja vastuvõtust, kui isegi õhk tulijat nii leebelt paitab. Neiu naeratas: ta mõtles, et tahaks teada, kas ta tegi seda viisakusest või võttis tema komplimendi tõesti vastu.

      Hotellis ei olnud palav: aknaid ei saand lahti teha, jahedat õhku tuli seinast, kus surises ja sahises konditsioneer. Laes oli ventilaator, mida sai sisse lülitada seinalt, sealtsamast kust lampigi. Kummatigi oli õhk niiske ja toas istudes tundis la varsti, et tal hakkab jahe. Hiljem avastas ta ka, et selles niiskes jaheduses ei taha miski kuivada: ei oJnud radiaatorit ega muud küttekeha, millel kuivatada niisket käterätti. Õhtul toolileenile pandud niiske särk oli hommikul ebameeldivalt külm ja higilõhnaline. Pestud sokid – kadund tädi oli õpetand talle, et korralik mees peseb igal õhtul oma sokid – olid hommikul sama märjad kui pärast pesemist ja kuivasid alles jalas. Seda päris kiiresti ja hästi. Hotellis sai ta aru, et niimoodi tänava troopika ja toa rõske parasvöötme vahel pendeldades on tal tõsine oht külmetada. Õnneks oli tal kaasas kerge villane vest: sel ajal sõideti igale poole veel Moskva kaudu ja Moskvas oli ilm väga kaugel troopilisest. Seda vesti kandis ta kaasas ja pani pintsaku alla selga, kui nad jälle sattusid mõnesse ülekonditsioneeritud tuppa. Ta mõtles, et oleks ehk pidand hotelliteenijatele konditsioneeri üle kaebama, aga tundis taas korra, et tal on kergem selliseid ebamugavusi välja kannatada kui nende pärast kellegagi õiendama ja seletama minna. Konverentsiettekanded olid formaalsed, mõned lihtsalt igavad, mõned tugevasti propagandistlikud. Talle tundus naljakas mõnede teoloogide agarus: paistis, et nad on valmis kas või Jumala maha salgama ja Jeesuse uuesti risti lööma, kui vaid saavad tõestada kommunistlikkudele ja muudele võimukandjatele oma vajalikkust ja lojaalsust. Aga see teda enam ei üllatanud: ta oli sellist püüdlikkust kohand küllalt omal maalgi. Ta ei olnud just seltskondlik inimene, kuid tundis oma teoloogidest kolleege piisavalt hästi, et teada, kui kärmelt mõnedki neist oleksid olnud valmis parteisse astuma, kui neid vaid oleks sinna võetud. Esialgu aga ei võetud ja oma ustavust tuli näidata kuidagi teisiti. Selliseid vaimulikest ustavaid parteisõdureid oli ilmselt igal maal: nende psühholoogia huvitas teda, kuid mitte nii tõsiselt, et oma loomupärasest reserveeritusest üle astuda ja nendega lähemat tutvust teha. Ka siin tundis ta end sama üksildase poisikesena, kellena kord alustas oma elu ühiskonna liikmena N. algkoolis. Jah, konverentsil nagu kooliski meeldis talle istuda viimases reas, nii et selja taga ei olnud kedagi ja ta sai jälgida kõiki. Küll ainult kuklaid, aga kukladki olid piisavalt väljendusrikkad. Oli korralikult pöetud kuklaid, oli neid, kes ei olnud enne siiasõitu viitsinud juuksuri juures käia, olid mõned pikad hallid tukad, oli paar naist, üks neist valge rätiga, vist kohalik. Oli paar ortodokside musta mütsi – need olid kreeklased ja süürlased. Oli ühe rabi must yarmulke.

      Parajasti rääkis ühe värskelt revolutsioonilisse marksismi pöördunud maa esindaja sellest, et relvastatud vabadusvõitlus on Jumala teenimise kõige kõrgem vorm. Tundus, et mees räägib tõesti seda, mida mõtleb. See oli imelik: jälle kord pidi ta endale tunnistama, kui vähe ta inimestest ja nende elust tegelikult teab ja taipab. Esineja siiras innukuses oli midagi omaaegsetest nahkkuubedega komnoortest, kuid ka endiste aegade sektantlikest revolutsionääridest. Talle tulid meelde loetud raamatud Münsteri kommuunist ja talupoegade sõjast Saksamaal ja Marxi ja Engelsi tõlgendused sellest. Kord oli ta püüdnud endale selgeks teha, kuivõrd tegi võitlev kristlik sektantlus võimalikuks kommunistliku revolutsiooni: ta ei jõudnud mingite selgete lõppjäreldusteni, avastas aga, et ainevald on erakordselt põnev ja suhteliselt halvasti uuritud. Ei soovind ju kommunistid ülearu juhtida tähelepanu oma religioossetele juurtele, rõhutada oma sarnasust kristlikele liikumistele. Sama vähe olid teoloogid ja kirikuloolased huvitatud paralleelidest, mis oleksid lubanud mõnel kerge sulega kultuuriajakirjanikul kirjutada, et tegelikult olid bolševikud üks eriskummaline kristlik sekt.

      See oli see, mis tuli talle meelde, kuulates hajameelselt tulihingelise aafriklase radikaalset vabadusvõitluse teoloogiat ja lastes pilgul käia üle konverentsirahva kukalde. Ühele neist kaks rida eespool jäi ta pilk pikemalt pidama. See oli hästi pöetud kukal, mille all paistis valge särgikrae ja tumepruun ülikond. Kukal kuulus ilmselt kellelegi ida-aasialasele: pea oli ümar ja mees ise väikesi kasvu. Vabadusvõitluse teoloogia teda ilmselt ei huvitand, sest ta tukastas, nagu selgelt tunnistas pea, mis tõusis, vajus sinna-tänna, kukkus jõuetult rinnale ja tõusis siis jälle. Ida-aasialase pea meenutas talle jõevoolus võnkuvat puuronti.

      1

      Pean siin kasutama juutide Jumala tegeliku nime asemel kombinatsiooni IHVH; lugeja, kes julgeb, võib selle asendada Piiblis kasutatavate sõnadega. Põhjust, miks ma Jumala nime nimetamist väldin, võiks see lugu piisavalt selgitada.