Silm. Hektor. Jaan Kaplinski

kujutlusi mõista ning tõsiselt võtta. Nad oleksid teda pidand hulluks: ehk oleks see nende jaoks olnd tema käitumise piisav seletus, kuid lõpuks polnud see kõik minu mure. Mind ootas oma töö.

      Fjodor ja tema ilmetu näoga eestlasest kolleeg tõusid. Meie kohtumine oli lõppenud. Enne jumalagajätmist ulatas Fjodor aga mulle I. paberi koopia ja ütles:

      – Ma annaksin ühe koopia igaks juhuks teie kätte. Te liigute ülikooli ringkondades ja võibolla satute äkki inimesele, kes sellest midagi teab. Palun informeerige siis meid – minu kolleeg Anatoli annab teile telefoninumbri. Ja loomulikult: ärge kellelegi öelge, kust ja kellelt see paber on saadud. Võile näiteks öelda, et see oli raamatukogus mingi leksikoni vahel.

      Lubasin teha, mis ta minult palus. Fjodor ulatas mulle käe ja Anatoli saatis mind ukseni. See oli mu esimene ja viimane käik sellesse majja, mida inimesed kartsid ja põlastasid. Mulle ei jäänud sellest mingeid traumeerivaid mälestusi: salapäraste märkidega paber nende hulka igatahes ei kuulunud. Vaatasin teda kodus, pöörasin nii- ja naapidi, kuid ei osand temast enam midagi rohkemat arvata. Peale I. ei olnud minu tutvuskonnas ühtki teoloogi ja ka vanade keelte tundjatega ei olnd mul mingeid kontakte. Pistsin küll paberi kaante vahele, kus mul olid mõned tarvilikud dokumendid ja vastamist ootavad kirjad, mõeldes, et ehk viib saatus mind kokku kellegagi, kellelt tasuks tema kohta midagi küsida. Seda aga ei juhtund paari kuu jooksul ja jõudsin paberi vahepeal unustadagi. Kui siis ühe mapiinventuuri ajal paberi leidsin, otsustasin, et panen ta hoopis lauasahtlisse, kus hoidsin ülikooliaegseid dokumente, kirju ja pilte. Nende hulgas oli ka ühe meie hiljem kirjanikuna tuntuks saanud kursusekaaslase naljaluuletuste käsikirju: mulle tundus, et ka I. kummaline paber sobib nendega kokku.

      Aastad läksid. Jõudsin kaitsta kandidaadi, sain endale oma labori, abiellusin ühe töökaaslasega, kes oli mind töös palju aidanud. Saime kaks last, kes käisid juba koolis, kui algas perestroika, tuli laulev revolutsioon ja Nõukogude riik, mis oli tundunud nii kindla ja muutumatuna, vajus kokku ja lagunes. Mina naisega sellele aktiivselt kaasa ei aidanud, käisime vaid Rahvarinde esimestel suurtel miitingutel ja seisime oma töökaaslastega Läti piiril Balti ketis. Peagi aga sai selgeks, et koos impeeriumiga varises kokku ka temast jäänud teadusasutuste süsteem, kadusid rahad, aparaate ja reaktiive oli võimatult raske hankida, nii et labori püstihoidmisele kulus kogu mu energia. Tuli hakata käima Lääne-Euroopas ja Ameerikas, kirjutada kirju, otsida uusi ja mõjukaid tutvusi ja leida grantisid. Mingil määral see mul isegi õnnestus, nii et me saime juurde aparatuuri ja ei pidand ühtki olulist inimest lahti laskma, koondamine piirdus vaid paar pensionäriga, kellega sain hiljem isegi vahetevahel mõne väikese lepingu teha.

      Koos vabadusega saabusid meile ka mitut sorti misjonärid, kõige enam tuli neid Ameerikast. Nad korraldasid suuri äratuskoosolekuid staadionidel ja ristisid jões tosinajagu inimesi korraga. Varsti aga läks inimestel esimene usuvaimustus üle ja evangelistide auditooriumid kuivasid kokku, nii et nad läksid üle sellele, mida meil omal ajal nimetati individuaalseks tööks. Nad hakkasid käima majast majja, kõnetasid inimesi tänaval ja pistsid neile pihku oma värvilisi ajakirju ja raamatukesi. Kõige agaramad käisid kodudes, helistasid uste tagaja püüdsid sisse pääseda ning Jumalast ja Jeesusest rääkida, nagu nad ütlesid. Vahel õnnestus neil ka koolidesse saada, kus nad näitasid videosid. Meie poeg tuli kord koju ja jutustas, kuidas neil oli ajalootunni ajal keegi Ameerika onu näidand filmi sellest, kuidas kuskil Türgimaal leiti Noa laeva jäänused. Selle peale helistasin ma kooli direktorile. Ta oli minu resoluutse protesti peale veidi jahmunud ja ma loodan, et vähemalt bioloogiaõpetaja ei lase seal tunni ajal kellelgi Ameerika onul näidata filmi sellest, kuidas inimene tegelikult ei ole arenenud ahvist ja kõik elusolendid, nii elavad kui väljasurnud, on Jumal loond ühekorraga paar tuhat aastat tagasi.

      Paar korda nädalas käis meil koduabiline, kes koristas korterit ja andis lastele süüa, kui need koolist tulid. Ta oli ühe meie üliõpilase õde, kes ei olnd sisse saanud ja nüüd järgmiseks katseks valmistus. Ta oli tubli maatüdruk ja sai lastega hästi läbi. Ühel õhtupoolikul tulime naisega koju ja nägime Ingridi ärevast olekust kohe, et midagi oli juhtunud. Lugu oli Ingridi jutu järgi olnud nii, et ukse taga helistati. Ingridi küsimuse peale, kes seal on, vastas naisehääl, et ta saadeti neile midagi tooma. Ingrid lasi ta muidugi sisse ja siis tuli välja, et la on tulnud tooma häid sõnumeid, evangeeliumi nii suusõnal kui kirjalikult, s.t. mingeid brošüürikesi. Ta ütles ka, et ega tütarlaps ometi teda välja ei aja, et ta on väsind ja tahaks natuke jalgu puhata. Ingrid oli veidi segaduses ja ütles, et eks siis puhaku natuke. Naine istus tugitooli ja hakkas Ingridilt pärima, kas ta usub Jumalat ja kui ei usu, siis miks. Me ei tea, kuhu ta oleks oma jutuga jõudnud ja mis väega oleks õnnestund temast lahti saada, kui ei oleks juhtund midagi imelikku. Naise pilk langes seinale, kuhu olin pannud raamis suurendatud koopia sellest kadunud I. paberist, mis julgeolekumees toona minu kätte andis (see oli koopia koopiast). Ma ei oska öelda, miks me ta sinna panime, küllap kõige enam lihtsalt sellepärast, et la mu kaasale meeldis. Ta on omal ajal natuke tegelnud kunstiga ja talle meeldib joonistada igasugu mustreid ja ornamente. I. paber meeldis talle ja ma lasin ta raamida ja panin seinale raamaturiiuli kõrvale mälestuseks sõbrast, kellest ei lootnud enam kunagi miskit kuulda.

      Kui naine nägi I. paberit, oli ta – pean kirjutama sellest Ingridi jutu järgi – äkki ajand silmad pärani ja jäänd vait. Siis oli ta hakand kergelt värisema, ei ole aga saand sõnagi suust. Ingridil tuli hirm ja ta küsis, kas tal on paha, naine aga raputas vaid pead, katsus tõusta, mis tal kuidagimoodi ka õnnestus ja tegi nii ruttu minekut, kui suutis. Ingrid katsus lalt küsida, mis juhtus, aga ei saand ilmselt mingit mõistlikku vastust. Tal oli jäänd mulje, et naisel oli mälukaotus, ta oli korra öelnud midagi, nagu “Kuidas ma siia sain?” ja “Vabandage, ma ei mäleta midagi”. Ingrid oli liiga ehmatand, nii et ei kutsund kiirabi ega midagi. Ta oli vaadand aknast välja ja näind naist veidi kõikuval sammul minema kõndimas. Rohkem temaga või kellegi teise temasugusega meil tegemist ei tulnud, mõtlesin, et kui see oli tõesti I. kabalistliku ornamendi teene, on ta kummalisel kombel jätnud meile kasuliku kingituse, kuigi ta ise vaevalt oskas arvata, et see Julgeoleku kaudu meie kätte satub.

      Umbes aasta-poolteist hiljem, kui Tartu jaamas Tallinna rongilt maha tulin, astus mu juurde mees ja ütles, et vaevalt ma teda mäletan, tema on see julgeolekumees, kes mind kunagi ühe kadumaläinud teoloogi asjas nende majja pidi kutsuma. – Ah Anatoli, tuleb meelde küll, – ütlesin mina. See oli sama silmapaistmatu ilmega KGB mees; ma ise oleksin teda vaevalt märgand, veel vähem ära tunnud. Ta naeratas kohmetult ja ütles, et tegelikult ei ole tema nimi Anatoli, vaid Karl, aga neil olid sellised varjunimed kombeks. Ta küsis, ega ma pahaks pane, kui ta minuga mõne sõna räägib. Ei, loomulikult ei pannud ma seda pahaks. Nii ta kõndisid minuga kesklinnani kaasa. Teda huvitas, ega ma ole äkki midagi I-st kuulnud. Mina ei olnud, aga ütlesin, et küsiksin tema käest hea meelega sama küsimuse. Ta ütles, et loomulikult ei tegele ta enam nende asjadega, on hoopis väikeettevõtluses. Aga ta oli valmis mulle rääkima seda, mida nad olid enne suure riigi ja tema julgeolekutalituse lõppu teada saanud. I. ei olnud läinud ühegi välisluure teenistusse – seda nad kartsid kõige rohkem. Ka ei olnud mingit alust arvata, et ta oleks tapetud või õnnetult surma saand, olid aga mõned faktid, mis andsid alust arvata, et ta võis olla lahkunud teadmata suunas ja olla isegi elus võõra nime all. Tema kadumist võisid seletada usulised põhjused – sellise seletuse olid välja pakkund India politseiametnikud, kes pidid ka asjaga tegelema. Küsisin, kas ta teab, kui oluline agent I. KGB-s oli. Karl ütles, et ta ei oie päris kindel, aga arvab, et talle oli usaldatud paar päris vastutusrikast ülesannet ja ta oli nende täitmisega hästi hakkama saanud. Niisiis oli I. teinud Julgeolekus päris head karjääri, polnud ime, et keskus tema kadumisest nii häiritud oli. Küsisin, kas sellest loost kellelegi ka pahandusi tuli. Ta ütles, et mõnevõrra küll, üks nende töötaja Tallinnas viidi üle Ukrainasse, sest leiti, et ta ei olnud I. kohta kogunud küllalt usaldusväärset infot. Kui lahkusime, ütlesin talle, et kui iganes ta peaks I. kohta midagi uut kuulma, võiks ta mulle helistada. Andsin talle oma nimekaardi, mõeldes küll ise, kas see on tark tegu – mida arvatakse, kui tema käes nähakse minu kaarti. Aga siis hakkas mul selle mõtte pärast piinlik – elasime ju juba mitmendat aastal vabas riigis ja mul ei olnud mingit põhjust vältida kontakte mõne inimesega lihtsalt sellepärast, et ta kunagi oli KGB-s töötand. Karl naeratas viisakalt ja ütles, et ta