Uneliivamees. Lars Kepler

David Sylwan demonstreerib naeratades Reidari vana Colti.

      “See ei ole üldse lõbus,” ütleb Veronica kerge häälega.

      David seisab Reidari kõrvale, Colt käes. Ta torkab trumlisse kuus kuuli ja keerutab siis silindrit.

      Wille Strandbergi ülakeha on endiselt paljas, aga kuna ta on purjus, siis ei tunne ta külma.

      “Kui sa võidad, siis tohid omale tallist hobuse valida,” pomiseb Reidar ja võtab Davidilt relva.

      “Olge ettevaatlikud,” palub Veronica.

      Reidar astub kõrvale, sirutab sirge käe välja ja tulistab, kuid laseb mööda, lask kajab majade vahel.

      “Minu kord,” naerab David.

      Veronica lõdiseb lumes. Tema jalad õhukestes sandalettides põlevad külmast.

      “Minule see portree meeldib,” ütleb ta uuesti.

      “Mulle ka,” vastab Reidar ja laseb veel kord.

      Kuul tabab lõuendi ülemist nurka, õhku paiskub tolmu, kullast raam praguneb ja jääb viltu rippuma.

      David tõmbab revolvri itsitades Reidari käest, tuigub, kukub ja laseb ühe paugu taeva poole ning veel ühe, kui ta üritab end püsti ajada.

      Paar külalist plaksutavad, teised tõstavad naerdes klaasi.

      Reidar võtab revolvri tagasi ja puhastab lumest.

      “Viimane lask otsustab asja,” ütleb ta.

      Veronica läheb Reidari juurde ja suudleb teda suule.

      “Kuidas sul on?”

      “Suurepärane,” vastab Reidar. “Õnnelikum ei saakski olla.”

      Veronica vaatab meest ja lükkab tolle juukseid laubalt eemale. Kivitrepil seisvate inimeste poolt kostab vilet ja naeru.

      “Ma leidsin parema maali,” hüüab punapäine naine, kelle nime Reidar ei mäleta.

      Naine lohistab lumes hiiglaslikku nukku. Äkki libiseb suur nukk tal käest, naine kukub põlvili ja ajab end jälle püsti. Tema leopardimustriline kleit on märjaplekiline.

      “Ma nägin seda eile, vedeles garaažis räpase presendi all,” hüüab ta juubeldades.

      Berzelius jookseb talle appi. Värvitud plastnukk on Ämblikmees ja sama pikk kui Berzelius.

      “Braavo, Marie!” hüüab David.

      “Tulistage Ämblikmeest,” pomiseb keegi naistest nende selja taga.

      Reidar tõstab pilgu, näeb suurt nukku ja laseb relval lumme kukkuda.

      “Ma pean magama,” ütleb ta järsult.

      Ta rehmab eemale šampanjaklaasi Wille ettesirutatud käes ja tuigub ebakindlal sammul tagasi peahoone poole.

      10

      MARIE JA VERONICA otsivad Reidarit mööda suurt maja taga. Nad liiguvad mööda tube ja saale. Mehe pintsak vedeleb ülemisele korrusele viival trepil ja nad astuvad üles. On pime, aga eemalt võbeleb tulehelk. Reidar istub suures toas kamina ees diivanil. Mansetinööbid ära võetud, särgivarrukad rippu üle käelabade. Tema kõrval madalal raamatukapil seisavad neli pudelit Château Cheval Blanci.

      “Ma tahtsin lihtsalt vabandust paluda,” ütleb Marie ja toetub uksele.

      “Pole tähtis,” pomiseb Reidar ümber pööramata.

      “Rumal oli nukku ilma luba küsimata välja vedada,” jätkab Marie.

      “Minu pärast võite kõik selle vana rämpsu ära põletada,” vastab Reidar.

      Veronica läheb Reidari juurde, põlvitab ja vaatab talle naeratades otsa.

      “Kas sa Mariele üldse tere oled öelnud?” küsib ta. “Marie on Davidi sõbranna … vist.”

      Reidar tõstab punapäise naise poole klaasi ja neelab suure lonksu. Veronica võtab tal klaasi käest, maitseb veini ja istub.

      Ta tõmbab kingad jalast, nõjatub taha ja tõstab paljad jalad mehe sülle.

      Ettevaatlikult silitab mees naise luupekseid, sadula uutest nahkjalustest saadud sinikaid, mööda reie sisekülge jalgevahe poole. Naine laseb sel juhtuda, ei hooli, et Marie ikka seal seisab.

      Hiiglaslikus kaminas keerlevad kõrged tuleleegid. Soojus tuksleb, kuumutab mehe nägu nii, et see nagu põleks.

      Marie astub ettevaatlikult lähemale. Reidar vaatab teda. Naise punased juuksed on toa soojuses lokki tõmmanud. Leopardimustriline kleit on kortsus ja plekiline.

      “Austajanna,” ütleb Veronica ja hoiab Reidari eest klaasi, mida too tahab kätte saada.

      “Mulle meeldivad sinu raamatud,” ütleb Marie.

      “Mis raamatud?” küsib mees jämedalt.

      Ta tõuseb, võtab baarikapist uue klaasi ja valab veini. Marie saab tema liigutusest valesti aru ja sirutab käe, et klaasi vastu võtta.

      “Ma arvan, et sa lähed peldikusse, kui pissihäda peale tuleb,” ütleb Reidar ja joob.

      “Sa ei pea …”

      “Ja kui sa tahad veini, siis, kurat, joo veini,” katkestab Reidar teda häält tõstes.

      Marie punastab ja ahmib õhku. Ta võtab pudeli väriseva käega ja valab endale ise. Reidar ohkab raskelt ja ütleb siis pehmemal toonil:

      “Minu meelest on see üks paremaid aastakäike.”

      Ta võtab pudeli ja istub uuesti.

      Naeratades vaatab ta Mariet, kui too tema kõrvale maandub, klaasi keerutab ja veini maitseb.

      Reidar naerab ja kallab naisele veini juurde, vaatab talle silma, muutub tõsiseks ja suudleb teda siis suule.

      “Mida sa teed?” sosistab Marie.

      Reidar suudleb teda väga pehmelt uuesti. Naine tõmbab pea eemale, aga ta näole ilmub naeratus. Ta lonksab natuke veini, vaatab mehele silma, nõjatub ette ja suudleb vastu.

      Mees silitab naise turja juuste alt, käsi liigub paremale õlale ja ta tunneb, kuidas kleidi peenikesed õlapaelad on naha sisse sooninud.

      Marie paneb klaasi käest, suudleb Reidarit uuesti ja mõtleb, et on hull, kui laseb mehel rinda paitada.

      Kleidi all naise reisi silitades surub Reidar nuttu maha, nii et kurgus hakkab valus, tunneb sõrmede all nikotiiniplaastrit ja silitab naise taguotsa.

      Marie lükkab mehe käe eemale, kui too proovib tal aluspükse alla tõmmata, tõuseb püsti ja kuivatab suud.

      “Äkki peaks peole tagasi minema,” katsub ta häält neutraalsena hoida.

      “Jah,” vastab mees.

      Veronica istub vaikselt diivanil ega vasta Marie otsivale pilgule.

      “Tulete ka?”

      Reidar raputab pead.

      “Okei,” sosistab Marie ja läheb ukse poole.

      Tema kleit helgib, kui ta ruumist lahkub. Reidar vahib ukseava. Pimedus on nagu räpane samet.

      Veronica ajab end püsti, võtab laualt oma veiniklaasi ja joob. Tema kleidi kaenlaalustes on higiplekid.

      “Sa oled siga,” ütleb ta.

      “Ma proovin lihtsalt elult kõike võtta,” vastab mees vaikselt.

      Ta haarab naise käe ja tõstab selle põse vastu, hoiab seda nii ja vaatab naise kurbadesse silmadesse.

      11

      KUI REIDAR DIIVANIL ärkab, on tuli kaminas kustunud ja saal jääkülm. Silmad on kuivad ja valusad ning ta mõtleb abikaasa Uneliivamehe juttudele. Uneliivamees viskab laste silmadesse uneliiva, siis nad uinuvad ja magavad terve öö.

      “Kurat,” sosistab Reidar ja tõuseb istuma.

      Ta on alasti ja ta on