Uneliivamees. Lars Kepler

ees.

      Võib-olla on see lõks? mõtleb ta. Võib-olla meelitatakse teda nagu putukat põleva leegi ligi.

      Aga ta astub ikka edasi ja toetab käega vastu seina.

      Ta komistab suurte isolatsioonivillarullide otsa, hingeldab hirmust, kaldub kõrvale, põrkab õlaga vastu teist seina, aga tal õnnestub jalule jääda.

      Ta peatub ja köhib nii vaikselt kui võimalik.

      Kuma tuleb läbi üht ust katva klaasi.

      Ta koperdab ja vajutab linki, kuid uks on lukus.

      Ei, ei, ei.

      Ta lõgistab linki, tõukab ust, lõgistab jälle. Uks on lukus. Ta on meeleheitest põrandale kokku vajumas. Äkki kostavad selja tagant ülipehmed sammud, aga ta ei julge ümber pöörata.

      8

      KIRJANIK REIDAR FROST joob veiniklaasi tühjaks, paneb selle söögisaali lauale ja suleb hetkeks silmad, et rahuneda. Keegi külalistest plaksutab. Sinises kleidis Veronica seisab, nägu nurga poole, käed silmade ees, ja hakkab lugema.

      Külalised hajuvad igasse suunda, sammud ja naer levivad mõisa tubadesse laiali.

      Reeglite järgi tuleb püsida alumisel korrusel, aga Reidar tõuseb aeglaselt püsti, läheb ahta salaukse juurde ja hiilib köögikoridori. Ettevaatlikult ronib ta kitsast teenijatetrepist üles, avab tikitud rätikute vahel salaukse ja astub eravaldusesse.

      Ta teab, et ei peaks siin üksi olema, kuid läheb ikkagi läbi järjestikuste saalide.

      Iga kord tõmbab ta läbitud saali uksed enda järel kinni, kuni jõuab viimase galeriini.

      Seina ääres seisavad pappkastid lasteriiete ja mänguasjadega. Üks kast on avatud, sealt torkab silma heleroheline kosmoserelv.

      Läbi põranda ja seinte kostab Veronica summutatud hääl: “Sada! Ma tulen!”

      Aknast paistavad koplid ja aasad. Kaugemal ulatub pikk kaseallee Råcksta mõisani.

      Reidar tõmbab ühe tugitooli lähemale ja riputab pintsaku seljatoele. Jalgupidi istmele ronides on tunda, et ta on purjus. Valge triiksärgi selg on higist märg. Jõulise liigutusega heidab ta nööri üle laetala. Tool tema jalge all nagiseb selle liigutuse peale. Raske nöör maandub üle tala ja köis kaldub kõrvale.

      Õhus keerleb tolm.

      Riidega kaetud tugitool tundub läbi õhukeste kingataldade imelikult pehme.

      Alt kostab peoliste summutatud naeru ja hüüdeid, Reidar suleb hetkeks silmad ja mõtleb lastele, nende väikestele, imelistele nägudele, nende õlgadele ja kõhnadele kätele.

      Igal hetkel võib ta kuulda nende heledaid hääli ja kiireid jalgu üle põranda sibamas – mälestus hõljub läbi hinge nagu suvine tuulehoog ning jätab ta jälle külma ja üksikuna maha.

      Palju õnne sünnipäevaks, Mikael, mõtleb ta.

      Käed värisevad nii tugevalt, et ei õnnestu libisevat sõlme teha. Ta seisab vaikselt, proovib rahulikumalt hingata ja alustab uuesti just sel hetkel, kui keegi uksele koputab.

      Reidar ootab paar sekundit, laseb siis nööri käest, astub tugitoolilt alla põrandale ja haarab pintsaku.

      “Reidar?” hüüab vaikne naisehääl.

      See on Veronica, ta kindlasti piilus lugemise ajal ja nägi, et Reidar läks köögikoridori. Veronica avab saalide uksi ja mida lähemale ta tuleb, seda selgemini kostab tema hääl.

      Reidar kustutab tule ja väljub lastetoast, avab järgmise saali ukse ja peatub seal.

      Veronica astub talle vastu, šampanjaklaas käes. Naise tumedatest joobnud silmadest kumab soe sära.

      Ta on pikk ja sale, tema mustad juuksed on lõigatud sobivaks poisipeaks.

      “Kas ma olen sulle öelnud, et ma tahan sinuga magada?” küsib Reidar.

      Veronica keerutab end tuikudes ringi.

      “Tore,” ütleb ta kurval pilgul.

      Veronica Klimt on Reidari kirjandusagent. Viimased kolmteist aastat ei ole mees küll ühtegi rida kirjutanud, aga raha toovad endiselt sisse kolm varasemat raamatut.

      Söögisaalist hakkab kostma muusikat, kiired bassirütmid panevad mõisasüdame sumisema. Reidar seisatab diivani ääres ja tõmbab käe läbi hõbedaste juuste.

      “Jätate siis mulle ka natuke šampanjat?” küsib ta ja istub.

      “Ei,” vastab Veronica ja ulatab mehele oma pooliku klaasi.

      “Sinu mees helistas,” ütleb Reidar. “Tema meelest on sul nüüd aeg hakata koju minema.”

      “Ma ei taha, ma tahan lahutust ja …”

      “Ei tohi,” katkestab Reidar naist.

      “Miks sa nii ütled?”

      “Sest sa ei tohi uskuda, et mina sinust hoolin,” vastab Reidar.

      “Ei usugi.”

      Reidar joob klaasi põhjani, toetab diivanile, suleb silmad ja tunneb, kuidas pea joobest ringi käib.

      “Sa nägid kurb välja ja ma hakkasin muretsema.”

      “Mul on kõik viimase peal,” katkestab Reidar.

      Kostab naeru ja klubimuusika keeratakse valjemaks, nii et põrand jalge all vibreerib.

      “Külalised tunnevad sinust kindlasti varsti puudust.”

      “Siis lähme ja keerame selle koha pea peale,” naeratab mees.

      Juba seitse aastat on Reidar end peaaegu ööpäev läbi ümbritsenud inimestega. Tal on tohutu suur tutvusringkond. Mõnikord peab ta mõisas suuri pidusid, mõnikord kitsamas ringis õhtusööke. Väga raske on edasi elada neil päevil, kui on ühe või teise lapse sünnipäev. Ta teab, et kui tal inimesi ümber ei oleks, siis saaksid üksildus ja vaikus varsti võitu.

      9

      REIDAR JA VERONICA paiskavad söögisaali uksed valla ja tümpsuv muusika tormab otse rinnakorvi. Hämaruses ümber suure laua trügivad ja tantsivad inimesed. Mõned söövad endiselt hirvepraadi ja röstitud juurvilju.

      Näitleja Wille Strandberg on särgi lahti nööpinud ning Veronica ja Reidar ei kuule, mida ta neile hüüab, kui tantsides teistest mööda trügib.

      “Take it off,” hõikab Veronica.

      Wille naerab, kisub särgi seljast, heidab Veronicale ja tantsib naise ees, käed kukla taga. Tema ümmargune keskealine kõht hüpleb kiirete liigutuste taktis.

      Reidar tühjendab veel ühe veiniklaasi ja tantsib siis puusi keerutades Wille poole.

      Muusika jõuab vaiksemasse, sahisevasse faasi, vana kirjastaja David Sylwan haarab Reidaril käsivarrest ja hingeldab midagi õnneliku higise näoga.

      “Mida?”

      “Me pole täna võidelnud,” kordab David.

      “Pokkeris?” küsib Reidar. “Laskmises, maadluses …”

      “Laskmises!” hüüab mitu inimest.

      “Tooge püssid ja paar pudelit šampanjat,” sõnab Reidar naeratades.

      Muusika hakkab jälle tümpsuma ja kõik jutud upuvad sellesse. Reidar võtab seinalt õlimaali ja kannab uksest välja. See on Peter Dahli maalitud portree temast endast.

      “Mulle meeldib see maal,” katsub Veronica teda peatada.

      Reidar raputab naise käe oma käsivarrelt ja astub halli poole. Temaga koos tulevad jääkülma parki peaaegu kõik külalised. Maad katab äsja sadanud pehme sile lumi. Musta taeva all keerlevad helbed.

      Reidar kahlab edasi ja riputab maali ühe õunapuu lumistele okstele. Wille Strandberg tuleb järele, käes koristuskapis olevast karbist võetud säratuli. Ta harutab kile ümbert ära ja tõmbab nöörist. Kostab pauk ja pragin, kui tõrvik heleda