Uneliivamees. Lars Kepler

JÕUDES SULEB Anders kiiresti välisukse, keerab lukku ja lükkab turvaketi ette.

      Süda taob kõvasti, mingil põhjusel tuli ta autost majja joostes.

      Agnese toast kostab Petra rahulik hääl. Anders naeratab. Petra loeb tütrele “Tjorvenit, Pootsmanit ja Moosest”. Tavaliselt jõuab magamaminekurituaal unejutuni tunduvalt hiljem. Ju siis oli jälle üks hea päev. Tänu Andersi uuele töökohale võis Petra kohe oma tööaega vähendada.

      Esikuvaibal Agnese poriste talvesaabaste ümber on märg plekk. Müts ja krae lebavad kummuti ees maas. Anders astub kööki, paneb lauale šampanjapudeli ja jääb siis seisma, pilk pimedal aial.

      Ta mõtleb Jurek Walteri kirjale ega tea enam, mida teha.

      Vastu akent kraabivad suure sireli oksad. Ta vaatab musta klaasi, näeb köögi peegeldust, kuuleb okste kriipimist ja mõtleb, et peaks kuurist hekikäärid tooma.

      “Oota, oota,” kostab Petra hääl. “Las ma loen kõigepealt lõpuni.”

      Anders hiilib Agnese tuppa. Laes põleb printsessikattega lamp. Petra tõstab pilgu raamatult ja vaatab Andersile silma. Naine on tõmmanud oma helepruunid juuksed kuklasse kõrgesse hobusesabasse ja kannab tavalisi südamekujulisi kõrvarõngaid. Agnes istub tal süles ja kordab, et jälle läks valesti ja nad peavad koerakohast uuesti alustama.

      Anders läheb naise ja lapse juurde ning põlvitab nende ette maha.

      “Tere, kullake,” ütleb ta.

      Agnes vaatab talle kiiresti otsa ja libistab siis pilgu kõrvale. Anders paitab tüdruku pead, silub juukseid natuke kõrva taha ja tõuseb püsti.

      “Toitu jäi alles, tee soojaks,” ütleb Petra. “Ma pean peatüki uuesti lugema, siis tulen.”

      “Koeraga läks valesti,” kordab Agnes, pilk põrandal.

      Anders läheb kööki, võtab külmkapist taldriku toiduga ja paneb mikrolaineahju kõrvale köögikapile.

      Ta tõmbab püksitaskust aeglaselt kirja ja mõtleb, kuidas Jurek korrutas, et on inimene.

      Jurek on pisikeses kaldus kirjas pannud õhukesele paberile paar peaaegu värvitut lauset. Üleval paremal nurgas seisab ühe Tenstas asuva advokaadibüroo nimi, kellele kiri on adresseeritud, tekst ise sisaldab üksnes ametlikku taotlust. Jurek Walter palub juriidilist abi, et aru saada kohtuotsusest, millega ta on kohtupsühhiaatrilisele sundravile määratud. Tal on vaja, et talle selgitataks tema õigusi ja teavitataks võimalustest kohtuotsus tulevikus vaidlustada.

      Andersil tekib äkki ebamäärane halb tunne, kirja toonis, selle korrektses sõnavalikus ja samas peaaegu düsgraafilistes kirjavigades on midagi imelikku.

      Töötuppa minnes ja ümbrikut võttes kihutavad läbi pea Jureki sõnadega seotud mõtted. Ta kirjutab ümbrikule kirja nurgalt loetud aadressi, lükkab kirja ümbrikusse ja kleebib margi peale.

      Ta läheb välja jäisesse pimedusse, astub otse üle muru kioski poole ringtee juures. Paneb kirja posti, seisab hetke ning vaatab Sandavägenit ja mööduvaid autosid, siis pöördub tagasi koju.

      Tuul paneb jäätunud rohu veena lainetama. Vanade aedade poole hüppab jänes.

      Anders avab värava ja vaatab köögiaknasse. Elamu meenutab nukumaja. Täistuledes ja kõigile nähtav.

      Ta vaatab koridori ja näeb sinist maali, mis seal alati rippunud on.

      Magamistoa uks on lahti. Põrandal vedeleb tolmuimeja. Pistik on ikka veel seinas.

      Äkki silmab Anders liigutust. Ta ahmib üllatusest õhku. Magamistoas on mees. Ta seisab nende voodi ääres.

      Anders hakkab just majja tormama, kui mõistab, et tegelikult seisab see inimene maja taga aias.

      Ta paistab ainult läbi magamistoa akna.

      Anders kihutab mööda kivisillutisega kaetud rada, möödub päikesekellast ja keerab ümber nurga.

      Mees on vist kuulnud, et Anders tuleb, sest on juba lahkumas. Anders kuuleb, kuidas too end läbi sireliheki pressib. Ta jookseb järele, tõmbab oksad eest, proovib midagi näha, aga väljas on liiga pime.

      7

      MIKAEL TÕUSEB PIMEDAS üles, kui Uneliivamees tuppa oma õudset tolmu puhub. Ta on õppinud, et hinge pole mõtet kinni hoida. Sest kui Uneliivamees tahab, et lapsed magavad, siis nad ka uinuvad.

      Ta teab nii hästi, et varsti silmad väsivad, väsivad nii väga, et ei jaksa enam lahti olla. Ta teab, et peab madratsile heitma ja pimedusega üheks saama.

      Mamma rääkis ikka mehaanilisest tüdrukust Olümpiast, Uneliivamehe tütrest. Olümpia hiilib laste juurde, kui need on magama jäänud, ja tõmbab neile teki ilusasti õlgadeni peale, et nad ei külmetaks.

      Mikael nõjatub vastu seina ja tunneb kühmulist betoonipinda.

      Liiv hõljub pimeduses nagu udu. Raske on hingata. Kopsud näevad vaeva, et verd hapnikuga varustada.

      Ta köhib ja limpsib huuli. Need on kuivad ja juba tuimad.

      Silmalaud muutuvad üha raskemaks.

      Nüüd õõtsub kogu pere võrkkiiges. Sirelilehtede vahelt helgib suvepäike. Roostes kruvid krigisevad.

      Mikael naeratab laialt.

      Me kiigume kõrgele ja ema proovib hoogu pidurdada, aga isa annab aina juurde. Laud meie ees saab vopsu, nii et maasikamorss klaasides väriseb.

      Võrkkiik liigub taha ja isa naerab ja tõstab käed üles, nagu siis, kui sõidad Ameerika mägedel.

      Mikaeli pea nõksatab ja ta avab pimeduses silmad, vajub küljele ja toetab käe vastu jahedat seina. Ta keerab end näoga madratsi poole ja mõtleb, et peab pikali heitma, enne kui ära minestab, siis vajuvad põlved äkki lihtsalt alt ära.

      Ta kukub, prantsatab põrandale, saab käed enda alla, tunneb juba alanud unes randmetes ja õlas valu.

      Raskelt rullib ta end kõhuli ja proovib roomata, ent ei jaksa. Ta lamab hingeldades, põsk vastu betoonpõrandat. Ta katsub midagi öelda, kuid häält pole enam alles.

      Silmad sulguvad, kuigi ta hakkab vastu.

      Pimedusse vajudes kuuleb Mikael, kuidas Uneliivamees ruumi tatsab, oma jahuste jalgadega mööda seina otse üles lae alla hiilib. Ta peatub, sirutab käed välja ja proovib Mikaeli oma portselanist sõrmeotstega puudutada.

      On pime.

      Ärgates on Mikaeli suu kuivanud ja pea valutab. Silmad on vanast liivast kokku kleepunud. Ta on nii väsinud, et aju katsub uuesti magama jääda, kuid killuke teadvusest paneb tähele, et midagi on täiesti teisiti.

      Adrenaliin tuleb kuuma löögina.

      Ta kargab pimeduses istuli ja kuuleb helide järgi, et ta on teises, suuremas ruumis.

      Ta ei ole enam kapslis.

      Üksindus muudab ta jääkülmaks.

      Ettevaatlikult roomab ta üle põranda ja jõuab seinani. Peas tormavad ringi mõtted. Ta ei mäleta enam, millal jättis igasugused põgenemiskavatsused.

      Keha on pärast pikka und ikka veel raske. Ta ajab end värisevatele jalgadele ja liigub mööda seina äärt nurgani, läheb kobamisi edasi ja jõuab metallplaadini. Kiiresti kompab ta plaadi servi, saab aru, et see on uks, libistab kätega üle uksepinna ja leiab lingi.

      Käed värisevad.

      Ruumis on täiesti vaikne.

      Ta vajutab lingi ettevaatlikult alla, kuid usub, et uks on lukus, seetõttu ta peaaegu kukub, kui uks lihtsalt lahti vajub.

      Ühe pika sammuga on ta heledamas toas ja peab silmad korraks kinni panema.

      See on nagu unenägu.

      Palun, laske mind välja, mõtleb ta.

      Pea lõhub valutada.

      Ta kissitab silmi, näeb, et on koridoris, ja astub pehmetel jalgadel edasi. Süda taob nii kiiresti, et