Doktor Proktor ja maailma lõpp. Võib-olla. Jo Nesbø

võinud kergesti märkamata jätta, kuna see oli ilmateate ja suurest maavärinast rääkiva uudise vahele surutud. Uudis koosnes tegelikult vaid ühest lausest. Aga sellegipoolest ajas see karvad Lise kuklal turri. Täpselt nagu siis, kui ta võimlas seisis ja orkestrilippu vaatas.

      „Maga hästi, mu armsake,” ütles isa ja suudles Liset laubale.

      Aga kui Lise oli voodisse läinud ja püüdis magama jääda, keerles see muudkui tema peas ringi, see üksainus lause. Uudis oli nii väike, et uudisteankur luges seda kerge muigega: „Politsei annab teada, et kadunud sokkide kohta tehtavate avalduste arv on dramaatiliselt tõusnud.”

      Viies peatükk

      Jäälumepallid ja ajuimu

      Kui Bulle järgmisel hommikul ärkas, märkas ta, et midagi oli teistmoodi. Ta ei teadnud, mis see oli, sest enamik asju olid täpselt samasugused kui tavaliselt. Näiteks et Eva, tema suurem õde, oli lukustanud vannitoa ukse ja käskis tal uttu tõmmata ja mitte segada, kuniks ta end ilusaks teeb.

      „Seni, kuni sa oma vinne pigistad või?” küsis Bulle ukse tagant.

      „Sure maha, aiapäkapikk!” karjus õde. „Ma ei kavatse kiiruštama hakata, šaad aru vä?”

      Bulle läks trepist alla kööki. Seal tegi ta endale neli võileiba; ühe, mille ta ära sõi, ja kaks, mille ta toidupaberisse pakkis, et kooli kaasa võtta. Viimase asetas ta taldrikule ja viis selle koos klaasi apelsinimahla ning värske ajalehega ülakorrusele ema magamistuppa. Ta asetas kõik öölauale ja raputas ema ettevaatlikult:

      „Ärka, oo emade ema. Väljas koidab suurepärane päev.”

      Ema keeras end voodis ringi, jõllitas teda kahtlustavalt ühe punase silmaga ja matsutas kaks korda, enne kui nuhatas: „Ja sina valetad nagu tavaliselt, Bulle.”

      „Täna tuleb miinus kaheksa kraadi ja päikesepaiste,” luges Bulle ajalehest.

      „Pea suu ja loe pealkirju,” ütles ema, sulges silma ja keeras end taas seina poole.

      „Hallvard Tenoresen võidutseb!” luges Bulle. „Ütleb võiduintervjuus, et Norrat juhitakse valesti, et mitte miski ei toimi, et kuningas ja peaminister ei kõlba kuskile ja et uhke norra rahvas peaks kiiremas korras valima juhi, kes teab, kuidas asjad käivad. Kellegi, kes teab, kuidas saada rahvas koostööd tegema. Täpselt nagu see laulukooris käib.”

      „Mm. Veel mingeid uudiseid?”

      „Vaatame…” sõnas Bulle ja kissitas, et näha lugeda tibatillukest pealkirja Hallvard Tenoreseni hiigelsuure pildi all. „Kuskil on vist olnud suur maavärin.”

      „Kus?!” karjus õde vannitoast.

      Bulle kissitas, et näeks lugeda: „Võimatu aru saada.”

      „Ebahuvitav,” ütles ema. „Loe veel Tenoresenist.”

      „Tenoresen räägib, et asjaga on kiire,” luges Bulle. „Ma olen valmis võtma enda peale ülesande tuua Norra korralagedusest välja, sest rahvas tahab, et ma seda teeksin, ütles Tenoresen teleintervjuus.”

      Bulle naeris kõva häälega.

      „Mida sa naerad, kääbik!” karjus õde, kes oli vannitoast välja tulnud ja seisis nüüd ukseavas, näol väikesed kipitavad punased kraatrid.

      „Tenoresen,” ütles Bulle. „Tüüp arvab vist, et saab Norra valitsemise enda kätte võtta. Mõelge vaid!” Bulle joonistas õhku justkui ajalehe pealkirja: „Laulev kiropraktik haarab Norras võimu.”

      Bulle luksus naerust, aga lõpetas, kui märkas, et ema ja Eva teda vahtisid.

      „Ja kelle muu kui Tenoreseni peale me loota saame?” ütles ema külmalt. „Võib-olla sinu?”

      Eva naeris valjult ema nalja peale ja ema naeris valjemini, sest Eva naeris tema nalja peale, ja Eva naeris veel valjemini, sest ema naeris, sest tema naeris. Bulle vaatas kella, pani ajalehe käest ja läks koolikotti tooma. Ema müristas talle järele:

      „Pane kohvimašin käima, enne kui lähed!”

      Bulle ootas nagu tavaliselt Lise värava juures, kuni tüdruk tuli välja, koolikott seljas. Ja nagu tavaliselt, ei vahetanud nad omavahel sõnagi, vaid hakkasid kõndima mööda Kanonveienit, nagu neil tavaks.

      „Kõik on nagu normaalne,” ütles Lise, kui nad lähenesid Trulsi ja Trymi majale. „Aga sellegipoolest oleks nagu… oleks nagu…”

      „Nagu midagi oleks väga valesti?” küsis Bulle. „Kas ka sina märkasid seda?”

      „Ema ja isa, nad ei tundu nagu täiesti normaalsed olevat.”

      „Sama siin,” ütles Bulle. „Välja arvatud see, et normaalselt ongi mu õde ja ema ebanormaalsed.”

      „Ja peaaegu terve meie orkester läks äkki lihtsalt minema. Kas sa arvad, et see on normaalne?”

      „Ei, see on täiesti ebatavaliselt ebanormaalne. Tegelikult lausa jubedalt ebanormaalne.”

      „Aga Thranede juures on kõik igatahes normaalne,” ütles Lise ja noogutas nende ees laiuva villa aia poole.

      Ja nii oligi: seal seisid Truls ja Trym Thrane aia taga lumelinnusel ja vaatasid neid ootusärevate pahatahtlike irvetega, endal lumepallid käes valmis. Tavaliselt visati Lisele ja Bullele mõned lumepallid järele, kui nad mööda jooksid, aga nad jõudsid peaaegu alati eest ära, sest Truls ja Trym olid viimase aastaga nii paksuks läinud, et nad ei jaksanud enam tugevalt visata.

      Aga Lise sai kiiresti aru, et täna ei pääse nad nii kergelt.

      Kaksikud olid aiast üle hüpanud ja seisid Bullel ja Lisel tee peal ees. Kumbki hoidis käes üht suurt lumepalli. Ja Lise nägi päeva esimesi päikesekiiri nende peal helkimas ja sai aru, et Truls ja Trym olid nende peale vett valanud. Jäälumepallid.

      Bulle ütles vaikselt: „Rahu, Lise. Las ma tegelen sellega.”

      Lise vaatas alla oma tibatillukese sõbra poole. Ta võis olla küll ärritav, tüütu ja suur luiskaja. Aga Lise ei teadnud kedagi, kes oleks julgem. Vahel lausa nii julge, et võis kahtlustada, kas ta polnud lihtsalt pisut loll.

      „Tere hommikust, kapten Thrane ja kapten Thrane!” kuulutas Bulle särava naeratusega. „Sest need on ju kaptenimütsid, mis teil peas on, kas pole?”

      „Koorimütsid,” vastasid kaksikud kooris ja nägid üsna uhked välja. Mütsid olid valget värvi, musta särava noka ja nööri otsas rippuva tutiga.

      „Koori?” küsis Bulle. „Seega te oskate lisaks trummimängule ka laulda? Kes oleks osanud arvata, et nii väikestesse kehadesse mahub nii palju talenti.”

      „Talenti?” kordas Truls ja pigistas kahtlustavalt ühe silma kinni. „Kas sa ei öelnud just enne jõule, et meil on sama palju rütmitaju kui kahel kahhelahjul.”

      „Jah, ja selle eest sai ta siis ka korraliku koslepi!” naeris Truls. „Hoo, hoo!”

      „Aga mitte piisavalt!” ütles Trym ja tõstis käe jäälumepalliga.

      „Ma pidasin silmas,” alustas Bulle, „kahte Jøtuli kahhelahju. Ja nagu üldsusele teada, ei leidu maailmas ühtegi kahhelahju, mil oleks parem rütmitaju kui Jøtulil. Mõelge vaid Jøtuli bossanovale. Kas te olete ehk kuulnud mõnda teist ahju kahheldamas täiuslikus kaks neljandikku taktis?”

      Truls ja Trym jõllitasid Bullet avali sui, millest paiskus välja hingeõhku nagu kahest korstnast.

      „Ta üritab meid lihtsalt ära rääkida,” sosistas Trym vennale.

      „Aga…” sosistas Truls. „Ma usun teda, kui ta ütleb, et ma olen hea trummimängija.”

      „Sellepärast, et sind on ära räägitud,” sosistas Trym.

      „Ma olen ära räägitud,”