Doktor Proktor ja maailma lõpp. Võib-olla. Jo Nesbø

ei vastanud.

      Proktor ringutas käsi. „Oh teid küll. Mida selle kohta siis raamatus kirjutati?”

      Bulle jutustas ja Lise aitas, kui poiss midagi unustas.

      „Peale selle, et ta suudab ümbruskonnaga sulanduda, varastab ta ka veel,” rääkis Bulle. „Lihtne ja labane sokivargus. Ta kõnnib otse inimeste kodudesse, hiilib neist mööda, kui nad telerit vaatavad, maskeerub ilmateateks või jalgpallimatšiks ja patseerib vannituppa, kus pätsab pesumasinast sokid ja paneb need jalga. Seda nägime ka võimlas, märgade sokkide jälgi.”

      Proktor hõõrus lõuga: „Ma olen samuti kuulnud seda sokivarguse juttu, aga ma ei usu seda eriti.”

      Bulle ohkas ja osutas doktor Proktori jalgade poole. „Vaata ise. Ühes jalas on sul punane ja teises sinine sokk. Kas sa oskad seda seletada?”

      „Mis siin ikka seletada,” pomises Proktor. „Mul on üks punane sokk puudu.”

      „No nii. Üks punane sokk kadus pesumasinast kui nõiaväel, kas pole?”

      „Ei, see läks põlema, kui üritasin seda leivaröstris kuivatada.”

      Lise naeris ja Bulle lasi kuuldavale oige.

      „Sellest hoolimata,” alustas ta. „Iga päev kaob tervest maailmast sokke. Igapäevased sokimüsteeriumid jäävad lahenduseta ja inimesed vaatavad hämmastunult üksteisele otsa ja küsivad: kuhu sindrima kohta kadus… Aga kuna need on kõigest sokid, siis need unustatakse. Miljonid sokid! Terved müriaadid jalakatteid! Galaktikatäied õmmeldud, kootud, heegeldatud, nõelutud, triibulisi sokke!”

      „Aga mida hakkab üks… ee, kuuelukas pihta sokkide ja sukkadega?” küsis Proktor.

      „Mis sa ise arvad?” küsis Bulle.

      „Ee…”

      „Käpad külmetavad,” vastas Bulle.

      „Aga sellisel juhul oleks ju kingad paremad?”

      Bulle tegi grimassi: „Need varbad pole mõeldud kingadega käimiseks. Jalajäljed näitavad, et kuukameeleonidel on kõige pikemad, teravamad ja hooletusse jäetumad varbaküüned, mida võite endale ette kujutada. Sellised, mis kulutavad sokkidesse kohe augud sisse. Sellepärast peavad nad kogu aeg uusi varastama. Ja mis veel hirmsam, nad on võitmatud, neil ei ole nõrkusi. Nojah, välja arvatud õigekiri.”

      „Mis asja?” pahvatas Proktor.

      Lise köhatas: „Raamat ütleb, et kuukameeleonid on õigekirjas päris oskamatud.”

      „Tegelikult täiesti kobad,” lisas Bulle.

      „Ja eriti käib see topelttähtede kohta,” lausus Lise. „See ongi üks moodus, kuidas kuukameeleoni ära tunda. Kui nad maskeeruvad sildiks, kus seisab näiteks KARAMELLIPUDINGI PAKKUMINE, siis see muutub KARAMELLIPUDINGI PAKUMISEKS.”

      „K-A-R-A-M-E-L,” luges Bulle tähthaaval. „Said aru?”

      Proktor noogutas.

      „Ja P-A-K-U…” alustas Bulle.

      „Ma usun, et ta on sellele nüüd pihta saanud,” lausus Lise.

      „Hästi,” sõnas Bulle. „Kui Lise vaatas võimlas enda arust orkestrilippu ja märkas, et sellel seisval nimel on üks täht puudu, ei näinud ta üldsegi mitte lippu.” Bulle tasandas häält. „Vaid hoopis kuukameeleoni, kes seisis hiirvaikselt lipu ees!”

      „Uäh,” ütles Proktor.

      „Topeltuäh,” ütles Lise.

      „Aga kõnevead?” küsis Proktor.

      „Hüpnoos,” vastas Lise.

      „Hüpnoos?”

      Proktor vaatas esmalt Lise ja siis Bulle otsa, kes aeglaselt noogutas.

      „See on LKOSTESes kirjas,” ütles poiss. „Kui maskeerunud kuukameeleon vaatab sulle silma kauem kui kaks minutit, saab ta sind hüpnotiseerida, nii et sa teed täpselt nõnda, nagu ta ette ütleb. Ainus viis, kuidas aru saada, kas keegi on hüpnotiseeritud, on nende kõnevead.”

      „Ja ainus viis, kuidas hüpnoos murda,” jätkas Lise, „on kasutada midagi, mis on tugevam kui hüpnoos.”

      „Nagu näiteks mida?”

      „Midagi, mis on veel hüpnotiseerivam.”

      „Või mis nad hirmust segaseks ajab,” ütles Bulle ja laksutas hambaid. „Grrr!”

      „Hmm,” sõnas doktor Proktor. „Nagu ma aru saan, olete seda raamatut põhjalikult lugenud.”

      Bulle ja Lise noogutasid.

      „Järelikult olete aru saanud, et mitte kirjavigade, kõnevigade ega sokinäppamise pärast pole nad sinna raamatusse sattunud.”

      Nad raputasid pead. Lise sulges silmad ja keskendus.

      „Lehekülg kolmsada kuusteist,” ütles ta ja alustas tsiteerimist: „Keegi ei tea, kus kuukameeleonid maakeral pesitsevad, aga on teada, et nad väldivad päevavalgust. Kui sa oleksid nii suure ebaõnnega koos, et näeksid kuukameeleoni päise päeva ajal, oleks midagi jubedat teoksil. Tegelikult lausa midagi super jubedat. Kui päris täpne olla, siis midagi ultragigasuper jubedat. Või kui täiesti absoluutselt ülitäpselt öelda: maailma lõpp.”

      Mõned sekundid valitses keldris selline vaikus, et oleks võinud kuulda nööpnõela kukkumist kuiva heina kuhja. Vähemalt. Seejärel noogutas doktor Proktor süngelt. „Maailma lõpp. Ka sellest rääkisid tollased kuulujutud.”

      „Jaa, jaa,” ütles Bulle. „Vaatame nüüd asja helge-mat poolt. Kui me ei seisaks maailma lõpu veerel, siis ei saaks me ka ju maailma päästa. Või mis?”

      „Oijah,” sõnas Proktor, vaatas keldriaknast välja ja märkas, et õues oli pimedaks läinud. „See jutt oli küll nii ebameeldiv, et ma arvan, et me lähme kööki ja teeme ühe karamellipudingi.”

*

      Samal ajal teritasid kuningalossi ees, mis on üks suur kollane kiviehitis Oslo keskel, kaks väravavahti kõrvu ja lasid silmadega üle nende ees laiuva lageda, lumega kaetud väljaku.

      „Kas sina kah seda kuulsid, Gunnar?” küsis üks ja lasi sõrmedega üle rõngasvuntsi.

      „Mäs asja, Rolf?” vastas kolleeg ja silus rippvuntsi.

      „Ma kuulsin, nagu keegi oles meite ees kõndinud.”

      „Ma küll medagist ei näe,” vastas rippvunts ja jõllitas pimedusse. Siis keeras ta end fassaadi poole, kus põles tuli vaid ühes üksildases aknas.

      „Kuningas see igatahes põle, too istub oma ristsõnade taga.”

      „Näe!” ütles rõngasvunts. Rippvunts keeras end ringi. Tema kolleeg osutas millelegi nende ees lumel. Rippvunts võttis peast musta vormimütsi, mille küljes rippus tobe tutt ja kummardus alla.

      „Näävad välja nigu koira käpajäljed,” sõnas mees.

      „Koira, kes põle tükk aega omi varbaküüsi lõigand,” lisas rõngasvunts.

      „Ja kes kahel jalal käib,” ütles rippvunts.

      „Jaa, jaa,” ütles rõngasvunts ja haigutas. „Tänapäiva koirad on ühed imelikud küll.”

      „Vabandage.”

      Kaks valvurit vaatasid üles.

      Nende ees seisis pikka kasvu mees heleda tukaga, seljas miski, mis meenutas admiralimundrit. Tema taga seisis auto, mille küljel oli kiri MAJORSTUA KOLIMISBÜROO.

      „Jah?”

      „Ma võitsin valimised.”

      „Või nii?”

      „Ma olen uus president. Kas te oleksite nii kenad ja ütleksite kuningale,