Doktor Proktor ja maailma lõpp. Võib-olla. Jo Nesbø

küsis Proktor.

      „Jah,” vastas Bulle ja kraapis taldrikut. „Kas sa ei võiks parem leiutada midagi, mis paneks Dølgeni kooliorkestri paremini kõlama?”

      „See on tõenäoliselt võimatu,” vastas doktor Proktor. „Aga mis te arvate karamellipudingimaitselisest jõulupudrust?”

      „SELLEGA oled sa juba õigel teel!” hõiskas Bulle ja piilus viimast karamellipudingitükki, mis oli kandikule alles jäänud. „Kui keegi teine rohkem ei soovi, siis ma võin ehk…”

      „Proktor,” ütles Lise. „Mida sa sokivarga all mõtlesid?”

      „Pole kunagi millestki sellisest kuulnud,” vastas Proktor. „Ja ka teie mitte.”

      Lise vaatas Bulle poole. Poisi põsed nägid välja nagu kaks õhupalli ja karamellipudingi kandik oli tühi.

      „Oi, mis kell juba on,” sõnas doktor Proktor ja haigutas valjult.

*

      „Kas sulle ei tundunud, et Proktor oli täna õhtul pisut imelik?” küsis Lise, kui nad trepil seisid.

      „Ei,” vastas Bulle, röhatas valjult ja naeratas seejärel õnnelikult.

      „Muidugi,” ütles Lise ja pööritas silmi.

      Kui Lise oli koju jõudnud, õhtust söönud, kodutöö ära teinud ja klarnetit harjutanud, hüüdis ema alakorruse elutoast, et tema arust oleks Lisel viimane aeg magama minna. Ja seda arvas tegelikult ka Lise ise. Kui ta oli hambad ära pesnud ja alla head ööd soovima läks, istusid vanemad teleri ees, kus oli näha mehi ja naisi, kes täiest kõrist laulsid ja end edasi-tagasi kõigutasid, nii et nende pikad valged rüüd lehvisid nagu kardinad suvetuules. Ja Lise tundis, et ta igatseb kevadet.

      „Mis see veel on?” küsis ta.

      „See?” ütles komandandipapa. „See on „Laululahing”. Koor, kes võidab, saab sada tuhat krooni ja viiskümmend ööri. Pluss veel oma telesaate. Pluss reisi koos majutusega Taani kämpingus.”

      „Pluss pool aastat tasuta juukselõikuseid Mossi ja Vossi juures,” lisas ema. „Pluss…”

      „Kes laulab?” küsis Lise.

      „Hallvard Tenoreseni koor,” põristas isa.

      „Kes on Hallvard Tenoresen?”

      „Kes on Hallvard Tenoresen?” kordas ema üllatunult. „Päriselt ka, Lise, sa peaksid pisut rohkem kollast ajakirjandust lugema. Hallvard Tenoresen on ju see laulev kiropraktik Jönköpingist. Kõige vahvam koorijuht Skandinaavias. Vaata, kui vahva ta on. Imelik, et ta abielus pole.”

      „Pole üldse imelik, et ta abielus pole,” mügistas komandandipapa.

      Lise vaatas kooriliikmeid, kes ajasid suud pärani, laulsid ja naeratasid. Siis läks ta ära.

      Kui Lise oli voodisse jõudnud, kustutas ta seinalambi, pani taskulambi põlema ja suunas valgusvihu teisel pool teed kõrguva kollase maja ühte aknasse. Ja nagu tavaliselt, läks ka täna seal tuli põlema ja pisitillukesed sõrmed hakkasid varjuteatrit tegema. Täna õhtul tundus peategelaseks olevat luksuv mees, kes ringi veeres ja millelegi otsa sõitis. Talle tuli appi pika ninaga naisterahvas. Mees üritas teda suudelda, aga naine tõukas ta eemale. Lise naeris valjult. Ja unustas täiesti, et ta oli unustanud selle, mille ta unustanud oli. Kui etendus läbi sai, uinus Lise rahulikult nagu ikka ja ebatavaliselt kiiresti. Ja ta ei pannud tähele, et lumesadu oli lakanud ja Kanonveieni kanalisatsioonikaevust hakkas kostma imelikku häältemõminat. See kandus üles kuu poole, kes pilgutas uniselt alla Oslo poole silmi ja ümises üht laulukest.

      Kolmas peatükk

      Seitsmekoivalised ämblikud ja Apollo 11

      Järgmisel päeval rääkisid koolis kõik „Laululahingust” ja kelle poolt nad hääletanud olid.

      „Hallvard Tenoreseni koori poolt,” ütles üks.

      „Koori, keda juhib Hallvard Tenoresen,” ütles teine.

      Aga teised ütlesid lihtsalt: „Hallvard Tenoresen.”

      „Laululahingu” viimane ja otsustav voor pidi olema juba samal õhtul. Kõik tahtsid seda muidugi näha ja loomulikult tahtsid nad kõige enam näha Hallvard Tenoresenit.

      Lõunavahetunnil istusid tüdrukud koridoris pinkidel, sõid kaasavõetud võileibu ja rääkisid selle mehe pehmest pikast tukast, mis peaaegu kattis tema sinised leebed silmad, ja mehe täiuslikest hammastest, mis seisid suus rivis nagu valgeks värvitud aialatid.

      „Nagu päriselt ka,” ütles Beatrize, kes ei olnud lihtsalt kõige ilusam tüdruk klassis, vaid ka parim matemaatikas, kehalises, keksu hüppamises ja tegelikult peaaegu kõiges. „Minu meelest me peaksime nagu enda koori tegema. Ja siis saaksime järgmisel aastal osaleda.”

      Ja nagu ikka, kui Beatrize midagi ütles, noogutasid teised tüdrukud takka. Kõik peale Lise, kellele oli armuliselt pingiotsale koht loovutatud.

      Beatrize viskas oma pikki blonde juukseid ja uuris oma värskelt lakitud küüsi: „Ma olen nagu täiega kindel, et me võidaksime. Nagu lihtsalt vaadake meid. Meist nagu lausa õhkub sarmi ja sisemist ilu ja sellist värki.”

      Lise pööritas silmi, aga keegi tüdrukutest ei märganud seda. Ja vaevalt oleks neile korda läinud, kui nad oleksidki märganud.

      „Aga kuidas me selle koori nagu teeme, Beatrize?” küsis üks tüdrukutest.

      „Lihtsalt,” vastas Beatrize ja uuris oma juukseotsi. „Me vajame nagu ainult dirigenti.”

      „Aga kuidas me ta nagu leiame?”

      Ülevalt kõlas hüüatus: „Dirigendi?”

      Ja koos hüüatusega pudenes midagi ülalt alla ja maandus laksatusega nende ette, jäädes pidama kahele kingatallale, suurus kakskümmend kaheksa. Silmad hiilgasid tedretähnide vahel. Väikeses peas istus viltune erkoranž tuttmüts. „Hästi, ma võtan töö vastu.”

      „Kust sina nagu välja ilmusid?” küsis Beatrize.

      „Mütsiriiulilt,” vastas Bulle, kägardas võileivapaberi kokku ja viskas selle täiusliku kaarega Lise kõrval seisvasse prügikasti. „Millal ma alustan?”

      Beatrize pööritas silmi. „Kas sa arvad, et me tahame mingit punapäist päkapikku endale dirigendiks?”

      Teised tüdrukud kihistasid.

      „Sellisel juhul ei hääletaks meie poolt keegi,” sosistas üks neist.

      „Kui meie dirigendiks oleks see kaltsukott,” sosistas teine.

      „Sa ei ole eriti teemas, pisipõnn,” ütles Beatrize.

      „Pakkumine saab läbi viie sekundi pärast,” sõnas Bulle. „Neli, kolm… Noh, mis te kostate?”

      Ja vastus kõlas ühehäälselt nagu koor: „EIIIII!”

      „Ahah siis,” ütles Bulle. „Aga ärge tulge siis meile kaebama, et teile ei antud võimalustki, kui me järgmisel aastal võidame.”

      „Meie?” küsis Beatrize.

      „Jah,” vastas Bulle.

      „Nagu kes siis?”

      „Lise on sopran ja mina olen tenor.”

      Tüdrukud hakkasid hüsteeriliselt naerma, aga Lise ärritus.

      „Bulle…” alustas ta.

      „Kas teil on mingi nimi ka vä?” itsitas Beatrize.

      „Aga muidugi,” vastas Bulle ja joonistas õhku tähed, samal ajal nime aeglaselt ja rõhutatult ette veerides: „Bulle Üsna Harmooniline Ja Täiesti Segane Koor.”

      „Haa, haa,” naeris Beatrize põlglikult. „Kas teie kooris on nagu ainult kaks liiget vä? Hallvard Tenoresenil on nagu vähemalt kolmkümmend.”

      „Kes ütles, et ainult kaks?” küsis Bulle. „Loomulikult on