Vareste pidusöök. II raamat. Jää ja tule laul. George R. R. Martin

hüüdis mind Roppsuuks, teie lahkel loal.” Mees sülitas pihku ja pühkis kätega põski justkui aitaks see teda kuidagi esinduslikumaks muuta.

      „Võluv. Kas sina oled siin ülem?”

      „Mina? Sittagi. Isand. Pistke mulle või oda persse.” Roppsuu habemes oli nii palju toiduraasukesi, et kogu garnison oleks nendest söönuks saanud. Jaime naeris tahtmatult. Mees sai sellest julgust juurde. „Pistke mulle või oda persse,” kordas ta ja hakkas ka naerma.

      „Te kuulsite, mida ta ütles,” sõnas Jaime Ilyn Payne’ile. „Otsige üks kena pikk oda ja torgake see talle persse.”

      Ser Ilynil polnud oda, kuid Parratu Jon Bettley viskas talle selle valmilt. Roppsuu joobnud naer katkes järsult. „Hoidke see kuradi riist minust eemal.”

      „Siis räägi selgelt,” ütles Jaime. „Kes siin käsutab? Kas ser Gregor nimetas kellegi lossivardjaks?”

      „Polliveri,” vastas üks teine mees, „aga Hagijas tappis ta maha, isand. Tema ja Kõditaja ja selle Sarsfieldi-poisi.”

      Jälle Hagijas. „Oled sa kindel, et seda tegi Sandor? Kas te nägite teda?”

      „Meie ei näinud, isand. See kõrtsmik rääkis meile.”

      „See juhtus seal ristteekõrtsis, mu isand.” Seda ütles nooremapoolne mees, kellel olid lopsakad liivakarva juuksed. Ta kandis kaelas müntidest keed, mis oli varem kuulunud Vargo Hoatile – mündid poolesajast kaugest linnast, hõbedast ja kullast, vasest ja pronksist, kandilised ja ümmargused, kolmnurksed ja sõõrjad ja luust tehtud. „Kõrtsmik kinnitas, et sellel mehel oli üks näopool üleni põlenud. Tema libud rääkisid sama juttu. Sandoril oli kaasas üks poiss, kaltsakas talupoiss. Nad olevat Polly ja Kõditaja tükkideks raiunud ja piki Kolmjõge edasi ratsutanud.”

      „Kas te kedagi neile kannule ei saatnud?”

      Roppsuu krimpsutas nägu, nagu teeks see mõte talle haiget. „Ei, isand. Mida perset, polnud mõtteski.”

      „Kui koer marru läheb, lõigatakse tal kõri läbi.”

      „Nojah, aga ma ei pidanud sellest sitapeast Pollyst suurt lugu,” vastas mees lõuga mudides, „ja see peni oli ju Seri vend, nii et…”

      „Me oleme küll kõvad mehed, isand,” segas müntidest keega mees vahele, „aga et Hagija vastu minna, peaks päris hull olema.”

      Jaime mõõtis teda pilguga. Teistest söakam ja mitte nii purjus kui Roppsuu. „Te lõite teda kartma.”

      „Ma ei ütleks just, et kartma, mu isand. Ma ütleks, et me jätsime ta meist paremate meeste hooleks. Selliste nagu Ser. Või teie.”

      Kui mul oleks veel kaks kätt. Jaime ei kavatsenud ennast petta. Sandor oleks temast praegu kähku jagu saanud. „Kuidas sind hüütakse?”

      „Rafford, teie lahkel loal. Enamik hüüab mind Raffiks.”

      „Raff, kutsu kõik mehed Saja Kolde Saali kokku. Teie vangid ka. Ma tahan neid näha. Ja need libud sealt ristteelt ka. Aa, ja Sikk. Ma kuulsin kurvastusega, et ta on surnud. Ma tahaksin tema pead näha.”

      Kui see tema ette toodi, nägi Jaime, et Sikul olid huuled ära lõigatud, nagu ka kõrvad ja suurem osa ninast. Varesed olid ta silmi nokkinud. Kuid see oli siiski äratuntavalt Sikk. Jaime oleks tema habeme igal juhul ära tundnud – naeruväärne kahe jala pikkune köis, mis tolknes terava lõua küljes. Muidu püsisid qohorlase kolba küljes vaid üksikud vintsked ihuribad. „Kus on ülejäänud keha?” küsis Jaime.

      Keegi ei kippunud talle vastama. Lõpuks lõi Roppsuu pilgu maha ja pobises: „Kõdunes ära, ser. Ja söödi ära.”

      „Üks vang mangus alailma süüa,” tunnistas Rafford, „ja Ser käskis talle praetud sikku anda. Ainult et qohorlasel polnud palju liha luudel. Ser lasi kõigepealt tal labakäed ja – jalad maha raiuda, siis käsivarred ja sääred.”

      „See paks molkus sai suurema jao, isand,” lisas Roppsuu, „aga Ser käskis hoolt kanda, et kõik vangid suu seks saaksid. Ja Sikk ise ikka ka. See hoorapoeg kukkus ilastama, kui me talle süüa andsime, ja rasv jooksis tal kidura habeme sisse.”

      Isa, mõlemad su penid on marutõppe jäänud, mõtles Jaime. Talle meenusid tahtmatult lood, mida ta oli lapsepõlves Casterly Kaljul kuulnud – hullust emand Lothstonist, kes kümbles verega täidetud vannis ja korraldas nendesamade müüride vahel pidusööke, kus pakuti inimliha.

      Kättemaks ei tundunud miskipärast enam magus. „Võta ja viska see järve.” Jaime heitis Siku pea Peckile ja pöördus garnisoni poole. „Seniks kui isand Petyr oma aujärjele tuleb, jääb kuninga nimel Harrenhali valitsema ser Bonifer Hasty. Need teie seast, kes soovivad, võivad tema juurde jääda – kui ta teid endale tahab. Ülejäänud tulevad koos minuga Vetevoole.”

      Mäe sõdurid vahetasid omavahel pilke. „Meil on võlg saada,” ütles üks neist. „Ser lubas meile prisket tasu.”

      „Nii ta ütles,” kinnitas Roppsuu. „Need, kes koos minuga tulevad, saavad priske tasu.” Veel kümmekond meest hakkasid toetavalt nurisema.

      Ser Bonifer tõstis kinnastatud käe. „Iga mees, kes minu juurde jääb, saab endale ühe adramaa, et seda harida, teise adramaa lisaks, kui ta võtab naise, ja kolmanda juurde, kui tal sünnib esimene laps.”

      „Maa, ser?” Roppsuu sülitas. „Mida perset. Kui me oleks tahtnud mulda sonkida, oleks me kuramuse hästi võinud ka koju jääda, palun väga vabandust, ser. Priske tasu, ütles Ser. Jutt käis kullast.”

      „Kui te tahate kaebust esitada, siis minge Kuningalinna ja rääkige sellest minu kalli õega.” Jaime pöördus Raffordi poole. „Ma tahan nüüd neid vange näha. Kõigepealt ser Wylis Manderlyd.”

      „Seda paksu?” küsis Rafford.

      „Ma loodan seda hardalt. Ja ärge tulge mulle rääkima kurba lugu sellest, kuidas ta hinge heitis, muidu lähete kõik sama teed.”

      Lootus mida Jaime ehk pisut hellitas – leida Tubatäkk, Pyg või Zollo vangikojas virelemas – läks armetult tühja. Tundus, et Vahva Vennaskond oli Vargo Hoati viimse meheni hüljanud. Emand Whenti alamatest oli alles vaid kolm – kokk, kes oli kõrvalvärava ser Gregori meestele lahti teinud, küürselgne relvasepp Ben Mustpöial ja näitsik nimega Pia, kes polnud enam kaugeltki nii ilus kui siis, kui Jaime teda viimati nägi. Keegi oli tal nina puruks ja pooled hambad suust välja löönud. Jaimet nähes langes tüdruk ta jalge ette ja klammerdus nuuksudes hüsteerilise jõuga nende külge, kuni Kuldiramm ta eemale tiris. „Keegi ei tee sulle rohkem kurja,” ütles Jaime, kuid tüdruk hakkas seepeale veel valjemini nuuksuma.

      Teiste vangidega oli paremini ümber käidud. Nende seas olid ka ser Wylis Manderly ja mitmed teised kõrgest soost põhjalased, kelle Ratsutav Mägi oli Kolmjõe koolmetel peetud lahingutes vangi võtnud. Kasulikud pantvangid, kõik prisket lunaraha väärt. Nad kõik olid kaltsudes, räpased ja pulstunud ja mõnedel olid värsked sinikad, mõrased hambad ja paar sõrme puudu, kuid nende haavu oli puhastatud ja seotud ja keegi neist polnud nälga näinud. Jaime mõistatas, kas neil oli aimu, mida nad olid söönud, ja pidas paremaks mitte järele küsida.

      Trotsi polnud neist enam üheski, eriti mitte ser Wylises – pondunud näoga rasvatünnis, kellel olid tuhmid silmad ja kahkjad lotendavad lõualotid. Kui Jaime ütles talle, et ta saadetakse Neitsiallikale ja sealt laevaga edasi Valgesse Sadamasse, varises ser Wylis põrandale loiku maha ja nuuksus pikemalt ja valjemini kui Pia. Läks tarvis nelja meest, et ta jälle jalule tõsta. Liiga palju sikupraadi, mõtles Jaime. Jumalad, kuidas ma seda neetud lossi vihkan. Harrenhal oli oma kolmesaja aastase ajaloo vältel näinud rohkem jubedusi kui Casterly Kalju kolme tuhande aastaga.

      Jaime käskis Saja Kolde Kojas tuled süüdata ja saatis komberdava koka tagasi kööki, oma sõjameestele sooja sööki valmistama. „Ainult mitte sikulihast.”

      Ta ise sõi õhtust Kütisaalis, lauakaaslaseks ser Bonifer Hasty – tõsise ilmega vibalik mees, kellel oli