Joomahullu päevaraamat. Juha Vuorinen

späev, 23.3.1998

      Käisin õhtul kohalikus pubis, kust leidsin endast vähemalt peajagu pikema leedi. Märkasin juba pubis, et leedi suutis juua vähemalt sama palju kui mina, see tähendab siis jõledalt palju. Mul õnnestus see liha veel viina lubades enda juurde keelitada. Eit oleks joonud nagu hobune, kui ma oleksin ainult ette andnud. Kustusin oma lavatsile kolme paiku hommikul. Kui mu kellraadio näitas 3.15, räntsatas liha mulle ihualasti peale ja küsis:

      “Kas kepime ka?”

      Tegin jaatavalt vastates oma elu suurima vea, sest selle tagajärjel ähvardati mind hiljem korterist välja tõsta. Esiteks, eidel olid nii pikad jalad, et ta põlved käisid ühtlases rütmis kolksuga vastu lage, ja teiseks, ta karjus kaks ja pool tundi ühtejutti:

      “Veel, veel, kõvemini, kõvemini…”

      Lõpupoole oli joove juba niipalju hajumas, et kartsin, et selle madistamise peale lõhkeb mul mingi veresoon. Eit kustus veidi enne kuut. Jumal tänatud.

      Teisipäev, 24.3

      Ärkasin kohutava pohmaka ja kusehäda peale. Vetsus tundsin, et kusemine oli nii valus, et ma lausa kiljatasin, kui kusi varre otsa välja jõudis. Pohmell oli sedavõrd kõva, et ehmatasin omaenda kiljatuse peale. Kiljatuse peale ärkas ka eit. Öisest rassimisest olid isegi mu juuksed peanaha külge kleepunud. Nägin välja, nagu oleks mul juustest tehtud kiiver peas. Lootsin, et seksihull liha läheb varsti ära ja ma saan hakata pohmakat ravima. Eit ei teinud sellist nägugi, nagu kavatseks minekut teha, ja jõi juba köögis ihualasti mu viimaseid õllesid. Neelasin järelejäänud õlut nii kiiresti, kui suutsin, et lehm ise kõike sisse ei imeks. Mul kippus õllede lõppedes suurest kiirustamisest lausa rops tulema. Eit ei paistnud ikka minna kavatsevat, ehkki kõik õlmarid olid juba näkku tõmmatud.

      Eit vedeles alasti sohval. Tal olid nii pikad jalad, et ta oleks võinud sohval istudes varbaga teleka käima panna. Mul käis vetsus ämbri sees õlu. Otsustasin hakata seda jooma, ehkki see oli alles poolenisti käinud. Eit märkas ämbrit, lohistas selle elutuppa ja hakkas sealt kruusiga ammutama nagu allikast vett. Mulle lõi see nii siibrisse, et hakkasin ka ise seda poolkäinud sodi tões ja vaimus lakkuma. Jõime kogu päeva. Õhtul ronisin juua täis peaga lavatsile. Ärkasin lavatsiredeli astmete nagina peale. Liha sööstis mulle kallale, hullu lehma läige silmis. Pärast ähvardati mind jälle välja tõsta.

      “Veel, veel, kõvemini, kõvemini,” kiljus lehm.

      Vahepeal eit rahunes ja just kui olin magama jäämas, kuulsin kõrva ääres urinat:

      “Ma tahan sind veel rohkem!”

      Lõpetasime neljatunnise rabelemise järel ja ma hakkasin lõpuks magama jääma, ehkki tundus, et kogu alakeha on tules. Olin just unne suikumas, kui tundsin, et sooltes keeras kahtlaselt nagu segumasinaga. Poolkäinud õlu oli hakanud oma tööd tegema. Mõistsin, et trepist alla ma ei jõua, sestap hüppasin üle lavatsi serva maha ja tormasin väikeste sammudega vetsu. Potist kostva müra järgi tegin järelduse, et tegelesin parajasti kogu sisikonna välja puristamisega. Vaevahigist tekkis põrandale kenake loik, kui ma kogu oma kõhu sisu perse kaudu välja pressisin. Hetke pärast koputati vetsu uksele ja teiselt poolt kostis hädaline palve:

      “Kas sul läheb veel kaua?”

      “Muidugi läheb,” ühmasin.

      Hetk hiljem koputati uksele juba nõudlikumalt.

      “Ma peaksin üsna ruttu sinna pääsema.”

      Kuulsin läbi ukse eide sisikonna korinat. Poolkäinud õlu oli oma töö teinud ka tema kallal, kelle soolestik oli minu omast ilmselt paari meetri võrra pikem. Hüüdsin tüdinult, et oodaku oma järjekorda. Hetk hiljem kuulsin ukse tagant närvilist paljaste jalgade tatsumist, purtsatust, teist purtsatust ja veel kolmandatki. Eide nutune hääl kurtis:

      “Sa ju ei lasknud sisse…”

      Eit oli pasandanud mööda esiku seinu ja mis kõige kohutavam, ka riidenagi suunas.

      Kolmapäev, 25.3

      Eit lahkus hommikul. Küsis, kas võiksime veel kohtuda ja juttu rääkida. Pesin kogu päeva esiku seinu ja oksendasin. Läksin suitsu ostma. Kioski juures kaevasin taskust raha välja. Ma ei tahtnud müüjale sitast rahatähte anda ja nii läksin koju tagasi raha pesema. Õhtul käisin ja ostsin ühelt diilerilt kaks liitrit piiritust. Maitsesin prooviks ühest pudelist. Sellel oli minu meelest kerge petrooli mekk, aga müüja ütles, et on puhas kraam. Ostsin kaks pudelit ja hakkasin neid jooma.

      Neljapäev, 26.3

      Ei mingeid mälestusi.

      Reede, 27.3

      Ei mingeid mälestusi.

      Laupäev, 28.3

      Värisen ja hirm on. Leidsin mingid isast järele jäänud tabletid. Viskan ühe nüüd näkku. Hoian kogu aeg pussi käes.

      Pühapäev, 29.3

      Ei mingeid mälestusi.

      Esmaspäev, 30.3

      Ei mingeid mälestusi.

      Teisipäev, 31.3

      Madratsi järgi otsustades polnud ma kaks päeva ärganud isegi selleks, et vetsus käia. Oli kummaline, pehmelt öeldes ebatõeline tunne. Lasin kõik tabletid potist alla, mind ajas oksendama ja nutma. Nutsin ja oksendasin, see tõi kergendust. Käisin naabrilt küsimas, mis päev täna on. Naaber ütles, et viimane päev. Mul oli piinlik küsida, millise kuu. Õnneks soostus ta ütlema. Äkki taipasin, et mul on täna sünnipäev. Ütlesin seda kohe naabrile. Ta embas mind ja küsis, kui vanaks ma sain. Ma ei tihanud küsida, mis aasta on, ja valetasin, et sain 31. Naaber ütles, et seda on raske uskuda. Võtsin seda kui komplimenti.

      Mu naabrivanamehel on mopeed, mille ma palusin laenuks, et Alkos ära käia. Kuna mul oli sünnipäev, laenaski vanamees mulle oma sääreväristaja. Vanamehe peanumber on kindlasti 65. Ta kurdab alati, et kael on valus. Kui mina peaksin sihukest mõõtu melonit söögitoru otsas kõigutama, oleks mul ilmselt kogu ülakeha juba ammu liikumatu. Panin neli mütsi ülestikku, aga vanamehe kiiver loksus ikka pea otsas. Sellest hoolimata läksin mopeediga Alkosse. Vanamees ei rääkinud käikudest midagi, sestap oletasin, et mopeed on automaatkäigukastiga, sest see liikus käiku vahetamata peaaegu kuuekümnega. Ostsin kuus euroviina ja riputasin need lenksu külge. Mopeedi mootor oli imelikult kuum, mille tagajärjel üks mu püksisäär oli mustaks põlenud. Otsustasin lõigata otse läbi väikemajade rajooni. Mu käsi lipsas kuidagi gaasilt ära ja selgus, et mopeedil oli teinegi käik. Naabrivanamees on endine automehaanik ja nüüd ma taipasin, mida ta seal keldris nokitsenud oli. See segane oli timminud oma mopeedi, mis nüüd sõitis teise käiguga kindlasti oma saja kahekümnega. Ületasin punastest tuledest hoolimata ühe ristmiku ei põrganud veel millegi vastu. Gaas põhjas kahemeetrisele tihedale viirpuuhekile lähenedes hakkas mul hirm. Siis taipasin, et see mõrapea kasutas lahtist kiivrit. Läbi heki vihisemine polnud õigupoolest üldse valus. Alles eramaja õuel olevas tühjas basseinis hakkas igalt poolt sitaks valus. Hakkasin basseinis tuule käes jahtunud viina jooma. Märkasin, et ainus koht, mis mul valus polnud, oli kõri seestpoolt. Nüüd, kui jääkülm viin sealt alla läks, hakkas ka see valutama. Jätsin naabrivanamehe raketi basseini ja läksin koju. Enne ostsin poest neli pakki plaastreid. Seal oli ainult Lõvikuninga plaastreid. Kodus kasutasin need kõik ära. Mu moll nägi mõnevõrra imelik välja, sest ainsad kohad, kust ei vaadanud vastu väikesed lõvid, olid silmamunad. Jõin kahest viinapudelist korraga. Valu hakkas järele andma. Otsustasin homme selgeks teha, mis aasta on, ja naabrile kiivri tagasi viia. Kui jõudu jätkub, lähen ja teen veel politseis naabri peale avalduse.

      Kolmapäev, 1.4

      Päeval oleks tulnud ilge pohmakas, kui ma poleks hakanud viimast viina jooma kell 6.00 hommikul. Täna on ilmselt mingi hullude päev, sest Kristian helistas ja rääkis nutusel häälel, et ta oli käinud suguvõsa kokkutulekul. Kogu suguvõsa oli pärast pidu ühe bussi peale läinud, ainult Kristian oli maha jäänud, et peopaika koristada. Poole tunni pärast olevat talle mobiilile helistatud, et bussiga oli juhtunud õnnetus. Türgi reisilennuk oli otse bussi sisse sõitnud ja kogu suguvõsa surma