Alasti. Sylvia Day

Kui see vaid võimalik oleks.

      Astusin lifti. „Tänan.”

      Ta võttis sõrme nupult, uksed sulgusid ja lift hakkas alla sõitma.

      Kohe hakkasin oma otsust kahetsema.

      Tema lähedus pani naha kipitsema. Ta oli selles väikses ruumis tugevaks jõuks, ta kiirgas käegakatsutavat energiat ja seksuaalset külgetõmbejõudu, mis pani mind rahutult jalalt jalale tammuma. Hingamine muutus sama katkendlikuks kui südametegevus. Tundsin jälle seda seletamatut tõmmet, temast otsekui kiirgas nõudmist, millele ma olin instinktiivselt valmis vastama.

      „Kuidas esimene tööpäev möödus?” küsis ta ootamatult.

      Tema hääl voolas mu kohal, võnkus võrgutavas rütmis. Kuidas ta teab, et see oli mu esimene tööpäev?

      „Päris hästi,” vastasin rahulikult. „Ja sinul?”

      Tundsin tema pilku endal, aga vaatasin pingsalt alumiiniumist liftiuksi. Süda tagus rinnus, kõht võbeles kohutaval kombel. Olin nagu peast segi, täiesti oimetu.

      „Noh, mulle polnud see esimene,” vastas ta, hääles lõbus noot. „Aga edukas küll. Ja aja jooksul läheb aina paremaks.”

      Noogutasin ja isegi naeratasin, kuigi mul polnud aimugi, millest jutt käis. Lift peatus kaheteistkümnendal korrusel ja peale tuli kolm omavahel rõõmsalt vestlevat inimest. Astusin tahapoole, et neile ruumi teha, Tumedast ja Ohtlikust eemale, vastasnurka. Kuid tema astus mulle järele. Järsku seisime teineteisele lähemal kui varem.

      Ta kohendas oma ideaalset lipsusõlme ja tema käsivars puudutas minu oma. Hingasin sügavalt ja püüdes ignoreerida ehmatust, kui teravalt teadlik ma olin tema lähedusest, püüdsin keskenduda meie ees toimuvale vestlusele. See oli võimatu. Sest ta oli sealsamas. Kohe minu kõrval. Läbinisti ideaalne ja oivaline ja taevalikult lõhnav. Mu mõtted läksid uitama – fantaseerisin, kui tugev keha võis tema ülikonna all peidus olla, kuidas see minu vastas tunduks, kui hästi – või halvasti – varustatud see võib olla…

      Kui lift alla jõudis, ma peaaegu oigasin kergendusest. Ootasin kannatlikult kabiini tühjenemist ja kiirustasin ettepoole. Mees pani käe kindlalt mu seljale ja astus minu kõrvale, mind välja juhtides. Tema puudutus kõrvetas.

      Jõudsime pöördväravateni ja mehe käsi langes alla, mispeale tundsin end veidral moel hüljatuna. Heitsin talle pilgu, püüdes tema mõtteid aimata, aga ta nägu ei reetnud midagi.

      „Eva!”

      Silmasin Caryt fuajees hooletult vastu marmorsammast nõjatumas. Ta kandis kitsaid teksaseid, mis tõid esile miilipikkused sääred, ja laia helerohelist sviitrit, mis rõhutas tema silmade värvi. Ta tõmbas kergesti iga mööduja tähelepanu. Aeglustasin tema poole astudes sammu ja seksijumal läks meist mööda, kadus läbi pöörduste ning libises nõtkelt autojuhiga musta Bentley linnamaasturi tagaistmele, mida ma olin eelmisel õhtul tänava ääres näinud.

      Cary vilistas, kui auto minema sõitis. „Vaata aga vaata. Selle järgi, kuidas sa teda vaatasid, oli ta seesama, kellest sa mulle rääkisid, jah?”

      „Jah, just. See oli tõesti tema.”

      „Kas te töötate koos?” Mind käevangu haarates juhtis Cary mu läbi tavalise ukse tänavale.

      „Ei tööta.” Peatusin kõnniteel, et tänavakingad jalga panna. „Ma ei tea, kes ta on, kuid ta küsis, kuidas mu esimene päev möödus, nii et ma pean selle välja uurima.”

      „Ah nii…” Cary naeratas laialt ja toetas mind küünarnukist, kui ma kohmakalt ühelt jalalt teisele hüppasin. „Ei kujuta ette, kuidas tema kõrval üldse tööd teha saab. Minu ajus igatahes tekkis korraks lühis.”

      „See on kindlasti üleüldine mõju.” Ajasin end sirgu. „Lähme, ma tahan nüüd juua.“

      JÄRGMINE HOMMIK saabus kerge tuikamisega kuklas – meenutus sellest, et ajasin liiga palju veini sisse. Aga kui liftiga kahekümnendale korrusele tõusin, ei kahetsenud ma pohmakat nii palju, kui oleksin pidanud. Eelmisel õhtul oli mu ees kaks valikut – kas ülemäärane kogus alkoholi või vibraatori surin, ja ma oleksin end neednud, kui oleksin eelistanud patareide abil saadud orgasmi seiklusele härra Tumeda ja Ohtlikuga peaosas. Mitte et tema sellest teada oleks saanud või isegi hoolinud, et ta ajas mind nii kiima, et see võttis silmanägemise, aga mina ise oleksin teadnud, ja ma ei tahtnud rahuldada fantaasiat temast.

      Viskasin asjad laua alumisse sahtlisse. Mark polnud veel saabunud, võtsin tassi kohvi ja läksin oma boksi tagasi, et lugeda lemmikuid – reklaamiäri blogisid.

      „Eva!”

      Hüppasin püsti, kui Mark minu kõrvale ilmus, lai valge naeratus siledat tumedat nahka elustamas. „Kena hommikut, Mark.”

      „Kena hommik tõesti. Arvan, et mul on sinuga kõvasti vedanud. Tule minu kabinetti ja võta oma tahvelarvuti kaasa. Kas saad täna kauemaks tööle jääda?”

      Tema elevus nakatas ka mind. „Loomulikult.“

      „Teadsin, et oled nõus.” Ta vajus oma tooli.

      „Niisiis,” alustas Mark, „me saime Kingsman Vodkalt pakkumise ja mind mainiti nimepidi. Esimest korda.”

      „Õnnitlen!”

      „Suur tänu, aga jätame tähistamise selleks ajaks, kui oleme kliendi kindlalt endale saanud. Kui oleme pakkumise faasist läbi jõudnud, peame ikkagi tingima, ja homme õhtul tahavad nad minuga kokku saada.”

      „Tore. Kas selline rutt on tavaline?”

      „Ei ole. Enne kohtumist tavaliselt oodatakse, kuni oleme pakkumisele vastanud, aga Cross Industries sai hiljuti Kingsmani endale ja tal on kümneid filiaale. See on hea äri, kui me selle endale saame. Nad teavad seda ja sunnivad meid “läbi rõngaste” hüppama, esimene neist on minuga kohtumine.”

      „Tavaliselt töötatakse meeskonnana, eks ole?”

      „Jah, me esitleme end grupina, kuid nad on rutiiniga tuttavad – teavad, et ideed esitleb mõni kõrgem ametnik ja tööle hakkavad mõne nooremaga –, niisiis nad valisid minu ja tahavad mu nüüd üle vaadata. Ausalt öeldes annab pakkumine rohkem infot, kui vastu küsib. See on sama hea kui resümee, nii et ma ei tohi tegelikult süüdistada, et nad oleksid põhjendamatult nõudlikud, pigem piinlikult täpsed. See on loomulik, kui tegemist on sellise firmaga nagu Cross Industries.”

      Mark tõmbas käega üle oma tihedate lokkide, reetes pinget. „Mida sa Kingsman Vodkast arvad?”

      „Hmm… tead… ausalt öeldes pole ma sellest midagi kuulnud.”

      Mark naaldus tahapoole ja hakkas naerma. „Jumal tänatud. Ma arvasin, et olen ainuke. Ja plussiks on see, et pole vaja paha ajakirjandusega jamada. Uudise puudumine võib olla hea uudis.”

      „Kuidas mina aidata saan? Peale selle, et otsin viina kohta infot ja jään kauemaks tööle.”

      Mark ajas korraks huuled torru, nagu mõtleks kõvasti. „Pane kirja…”

      Töötasime terve lõunaaja ja kaua pärast seda, kui kontor oli tühjaks jäänud, vaadates läbi strateegidelt saadud lähteandmeid. Veidi pärast seitset lõhkus ootamatult vaikuse Marki nutitelefoni helin, see ehmatas mind.

      Mark lülitas kõlari sisse ja jätkas tööd. „Hei, kullake.”

      „Kas sa vaesele tüdrukule süüa oled ikka andnud?” nõudis soe mehehääl liinil.

      Vaadates läbi kabineti klaasseina minu poole, vastas Mark: „Oi… unustasin täitsa ära.“

      Hammustasin alahuult, et muiet varjata.

      Telefonist kostis norsatus. „Ainult kaks päeva tööl olnud, aga juba jätad ta ületunde tegema ja näljutad surnuks. Ta läheb niiviisi varsti minema.”

      „Kurat. Sul on õigus. Steve, kullake…“

      „Ära siin poe midagi. Kas talle Hiina köök meeldib?”

      Näitasin Markile