Alasti. Sylvia Day

ürbid laupäevase nõuandekeskuse heategevusõhtusöögi jaoks. Seksikas kleit sulle ja Brioni smoking mulle, sest mulle kinkide tegemine on see, mida Stanton teeb sinu jaoks. Sind on lihtsam taluda, kui ma olen sinuga kaasas, et sind kuulaksin, viripunn.”

      „Sul on kuradima õigus. Jumal tänatud, et ta seda teab.”

      „Loomulikult teab. Stanton ei oleks rikkur, kui ta kõike ei teaks.” Cary võttis mul käest kinni ja tiris karpidele lähemale. „Lähme viskame neile pilgu peale.”

      SURUSIN end järgmisel hommikul kümme minutit enne üheksat Crossfire’i pöörduste kaudu fuajeesse. Tahtes esimesel päeval parimat muljet jätta, panin selga lihtsa tuppkleidi ja jalga mustad kinnised kontsakingad, mille liftis tänavakingade asemel jalga libistasin. Tänu Caryle olid mu heledad juuksed seatud kunstipäraseks krunniks, mis meenutas number kaheksat. Ise olin ma juustega saamatu, see-eest Cary oskas teha soenguid, mis olid glamuursed meistriteosed. Kõrvas olid mul väiksed pärlid – isa kingitus kooli lõpetamise puhul – ning randmel Rolexi kell Stantonilt ja emalt.

      Hakkasin juba mõtlema, et olin pühendanud välimusele liiga palju tähelepanu, aga fuajeesse sisenedes meenus mulle, kuidas aelesin trenniriietes põrandal, ja olin tänulik, et ei sarnanenud tolle häbitu tüdrukuga. Kaks turvatöötajat ei seostanud mind ilmselgelt temaga, kui teel pöördristide poole neile oma ID-kaarti välgutasin.

      Kahekümnendal korrusel astusin liftist Waters Field & Leamani vestibüüli. Minu ees kõrgus kuulikindlast klaasist sein, mis raamis topeltuksega sissepääsu vastuvõtualasse. Administraator kuusirbikujulise laua taga viskas pilgu kaardile, mille vastu klaasi surusin. Ta vajutas nupule, uksed avanesid ja ma pistsin oma ID-kaardi kotti.

      „Tere, Megumi,” tervitasin sisse astudes ja tema jõhvikapunast pluusi imetledes. Neiu oli segavereline, asiaatliku välimusega ja väga ilus. Tema juuksed olid tumedad ja paksud, lõigatud siledaks bobiks, mis oli tagant lühem ja eest teravasalguline. Silmad olid pruunid ja soojad, huuled täidlased ja loomulikku roosat värvi.

      „Tere, Eva. Mark pole veel tulnud, aga sa ju tead, kuhu minna, eks?”

      „Absoluutselt.” Lehvitasin talle ja kõndisin vastuvõtulauast vasakule jääva koridori lõppu, kus tegin veel ühe pöörde vasakule ning jõudsin kaheks boksiks jagatud ruumi. Üks kuulus minule ja ma suundusin otse sinna.

      Pistsin käekoti ja koti madalate tänavakingadega praktilise metall-laua alumisse sahtlisse ja lülitasin arvuti sisse. Olin kodust mõned asjad kaasa võtnud, et töönurka isikupärasemaks muuta, ja nüüd tirisin need lagedale. Üks oli kolmest fotost koosnev raamitud kollaaž – mina Caryga Coronado rannas, ema ja Stanton jahiga Prantsusmaal Rivieras ja minu isa politseiautos Oceanside’is, Californias, oma tööpostil. Teine asi oli värviline klaaslilledest kompositsioon, mille Cary mulle hommikul esimese tööpäeva puhul kinkis. Panin selle fotoraami kõrvale ja naaldusin toolileenile, et oma kätetööd imetleda.

      „Tere hommikust, Eva.”

      Hüppasin püsti, et ülemust tervitada. „Tere hommikust, härra Garrity.”

      „Kutsu mind, palun, Markiks. Tule nüüd minu kabinetti.”

      Astusin uue bossi sabas üle koridori, mõeldes taas, et ta oli väga vaatamisväärne oma särava tumeda naha, piiratud kitsehabeme ja lõbusate pruunide silmadega. Markil oli nurgeline lõug ja võluvalt kaval naeratus. Ta oli trimmis ja heas vormis ning temast õhkus kindlameelsust, mis sundis teda usaldama ja austama.

      Mark viipas ühele kahest toolist oma klaasist-ja-kroomist töölaua ees ning ootas, kuni ma istusin, et seejärel ise Aeroni pöördtoolile maanduda. Taevalapi ja pilvelõhkujate taustal näis Mark tahtejõuline ja mõjuvõimas. Tegelikult oli ta vaid noorem projektijuht ja tema kabinet oli pugerik võrreldes nendega, milles pesitsesid direktorid ja juhatajad, kuid vaade oli super.

      Mark toetas selja toolileenile ja naeratas. „Kas oled end uues korteris juba sisse seadnud?”

      Olin üllatunud, et ta mäletas, kuid ma hindasin seda. Kohtusin temaga teise intervjuu ajal ja ta hakkas mulle kohe meeldima.

      „Peaaegu,” vastasin ma. „Mõned kastid vedelevad veel siin ja seal.”

      „Sa kolisid siia San Diegost, eks? Ilus linn, aga New York on hoopis teistsugune. Kas tunned juba palmidest puudust?”

      „Pigem kuivast õhust. Siinse niiskusega annab ikka harjuda.”

      „Oota, kuni suvi saabub.” Ta naeratas. „Niisiis… Täna on sinu esimene tööpäev ja sa oled minu esimene assistent, eks me tegevuse käigus vaatame, mis saama hakkab. Ma ei ole harjunud ülesannete delegeerimisega, kuid olen kindel, et õpin selle ruttu selgeks.”

      Tundsin end kohe sundimatult. „Ootan juba huviga, et mulle midagi teha antakse.“

      „Sinu siinolek on minu jaoks suur asi, Eva. Tahan, et sa tunneksid end siin hästi. Kas sa kohvi jood?”

      „Kohv kuulub mu peamisse toidugruppi.”

      „Ahaa, assistent minu südame järele.” Marki naeratus laienes. „Ma ei palu, et sa mulle kohvi tooksid, aga mul poleks midagi selle vastu, kui aitaksid välja uurida, kuidas kasutada neid uusi ühe-tassi-kohvimasinaid, mis hiljuti puhkeruumidesse toodi.”

      Ma naeratasin. „Pole probleemi.”

      „Kas sind kurvastab, et mul pole sulle praegu muid ülesandeid anda?” Mark hõõrus ujedalt kukalt. „Ma näitan sulle projekte, mille kallal ma töötan, siis saame edasi minna.”

      ÜLEJÄÄNUD PÄEV möödus nagu udus. Mark suhtles põgusalt kahe kliendiga ja pidas pika koosoleku loomingulise meeskonnaga, kes töötas ühe kutsekooli kontseptsiooni kallal. See oli põnev protsess – esimest korda näha, kuidas erinevad osakonnad üksteiselt teatepulga üle võtsid, et viia kampaania ideest teostumiseni. Oleksin võinud kauemaks tööle jääda, et saada parem ülevaade kabinettide paigutusest, kuid kümme minutit enne viit helises telefon.

      „Mark Garrity kabinet. Eva Tramell kuuleb.”

      „Vea oma tagumik koju, et saaksime välja minna ja väikse dringi teha, eile ju hüppasid alt ära.”

      Cary tehtud rangus sundis mind naeratama. „Olgu, olgu. Hakkan kohe tulema.”

      Panin arvuti kinni. Kui liftide juurde jõudsin, tõmbasin mobla välja, et toksida Caryle kiire sõnum. Olen teel. Helin andis märku, milline liftikabiin minu korrusel peatuma hakkab, astusin selle poole, enne jõudsin veel sms-i saatmisnupule vajutada. Liftiuksed avanesid, astusin sammu ette. Tõstsin pilgu – ja see kohtus siniste silmadega. Mul jäi hing kinni.

      Seksijumal oli ainus sõitja liftis.

      2

      TEMA LIPS oli hõbedane ja särk briljantselt valge, täielik värvide puudumine rõhutas silmade hämmastavalt siniseid iiriseid. Kui ta seal seisis, pintsakuhõlmad lahti ja käed hooletult püksitaskutes, siis… Teda näha oli nagu joosta peadpidi vastu seina, mida varem ei märganud.

      Nõksatasin seisma, pilk mehel, kes mõjus veel hunnitumana kui esimesel korral. Ma polnud varem nii musti juukseid näinud. Need särasid ja olid üsna pikad, kraeservani. Juuste seksikas pikkus oli selle eduka ärimehe juures nagu paha-poisi-külgetõmbejõu viimane pintslitõmme – kirss vahukoorekoogil. Ema oleks öelnud: ainult lurjustel ja hulkuritel on sellised juuksed.

      Surusin käed rusikasse, et suruda maha kiusatust neid puudutada, et näha, kas need ongi sama siidised kui välja paistsid.

      Uksed hakkasid sulguma. Mees astus sammu ette ja vajutas nupule, et hoida neid avatuna. „Siin on ruumi meile mõlemale, Eva.”

      Tema hääle karune, käskiv toon tõi mind hetkelisest juhmusest välja. Kust ta mu nime teab?

      Kohe meenus, et ta oli ju minu ID-kaardi üles korjanud, kui selle fuajees maha pillasin. Korraks mõtlesin, et ütlen talle, et ootan kedagi järele, ja lähen teise