Alasti. Sylvia Day

järgmisel päeval võimalikult kiiresti tööle jõuda. Olin meelega valinud lühema tee esmaspäevase tipptunni ajal ja üsna rahul, kui jõudsin Crossfire’i hooneni, kus Waters Field & Leaman asetses, vähem kui poole tunniga.

      Ajasin pea kuklasse ja tõstsin pilgu kitsa taevaribani. Crossfire oli tõeliselt muljetavaldav – sädelev sile safiirikarva torn, mis läbi pilvede trügis. Teadsin varasematest tööintervjuudest, et hoone sisemus teisel pool ehitud ja vaskraamitud pöörduksi oli sama aukartustäratav – kuldmustrilised marmorpõrandad ja – seinad, harjatud alumiinumist valvelaud ja pöördristid.

      Tõmbasin uue ID-kaardi pükste sisetaskust välja ja lehvitasin seda kahele laua juures seisvale mustas ülikonnas valvurile. Nad pidasid mu sellest hoolimata kinni – kindlasti sellepärast, et kandsin sobimatuid riideid –, kuid lubasid kohe edasi liikuda. Mõtlesin, et kui olen liftiga kahekümnendale korrusele tõusnud, on mul piisavalt aega, et kõik uksetagused läbi käia. Lahe.

      Astusin parajasti liftide poole, kui sihvakas ja hoolitsetud kaunis brünett kottipidi ühe pöördristi külge kinni jäi. Kott kukkus maha ja puistas välja hunniku peenraha. Mündid sadasid vihmana marmorile ja veeresid lõbusalt laiali; vaatasin, kuidas möödujad seda kaost eirasid ja edasi liikusid, nagu poleks midagi märganud. Pilgutasin kaastundlikult silmi ja kummardusin, et aidata naisel raha kokku korjata, üks valvur ruttas samuti appi.

      „Suur tänu,” ütles naine ja kinkis mulle põgusa närvilise naeratuse.

      Naeratasin vastu. „Pole tänu väärt. Tuttav tunne.”

      Kükitasin, et sirutada käsi 5-sendise järele, mis lebas sissekäigu juures põrandal, kui mu silme ette ilmus paar musti luksuslikke Oxford-stiilis kingi, millele langesid mustade rätsepapükste sääred. Ootasin veidi, et mees teelt ära läheks, aga kui seda ei juhtunud, lasin pilgul ülespoole tõusta. Klassikaline kolmeosaline ülikond avaldas mulle supersügavat muljet, kuid tõeliseks sensatsiooniks oli selle sees kõrguv pikk, võimsalt sihvakas keha. Ja kui mõjuv kogu see hunnitu mehelikkus ka poleks olnud, nokaudi sain ma alles siis, kui pilk mehe näoni jõudis.

      Vau. Lihtsalt… vau.

      Mees laskus minu ette kükki. Rabatuna sellest erilisest maskuliinsu-sest otse silmade kõrgusel, suutsin vaid teda vahtida. Täiesti lummatult.

      Järsku miski nagu liigahtas meie kahe vahelises ruumis.

      Mu pilgule vastates mees muutus… Nagu oleks mask tema silme eest langenud, paljastades hõõguvtulise kire, mis imes kogu õhu mu kopsudest välja. Intensiivne magnetism, mida ta kiirgas, tugevnes, muutus peaaegu kombatavaks, elusaks ja kompromissituks väeks.

      Instinktiivselt reageerides tõmbusin tagasi. Ja kukkusin istuli.

      Küünarnukid kirvendasid järsust kontaktist marmorpõrandaga, kuid ma ei pannud valu peaaegu tähelegi. Olin liiga ametis vaatamisega, pilk naelutatud minu ees kükitava mehe külge. Tintmustad juuksed raamisid hingematvalt kaunist nägu. Tema luustik oleks pannud skulptorid rõõmust nuuksuma, kindlapiiriline suu, sirge nina ja sügavsinised silmad muutsid mehe murdjalikult ilusaks. Tema silmad tõmbusid veidi pilukile, muidu säilitasid näojooned rahu.

      Mehe triiksärk ja ülikond olid mustad, kuid lips sobis ideaalselt tema säravsiniste iiristega. Silmad olid targad ja hindavad ning puurisid minust läbi. Mu südamelöögid kiirenesid, suu vajus lahti, hingamine lasi galoppi. Mees lõhnas patuselt hästi. Mitte lõhnaõli järele. Võib-olla vanniõli. Või šampooni. Mis see ka oli, igatahes pani see suu vett jooksma. Nagu mees isegi.

      Ta ulatas mulle käe ja nähtavale ilmusid kullast ja oonüksist mansetinööbid ning väga kallis kell.

      Hingevärinal asetasin käe talle pihku. Pulss hüppas lakke, kui tema sõrmede haare tugevnes. Mehe puudutuses oli elektrit, see saatis šoki mööda mu käsivart üles, nii et kuklakarvad püsti tõusid. Ta jäi hetkeks liikumatuks, uhke kaarega kulmude vahele ilmus korts.

      „Kas sinuga on kõik korras?”

      Mehel oli koolitatud hääl, veidi kähisev, see pani mu kõhu värelema. See tõi meelde seksi. Erilise seksi. Pähe tuli mõte, et ta võiks mind ainult rääkimisega orgasmini viia.

      Huuled kuivasid, ma tõmbasin neist keelega üle. „Jah, kõik on korras.”

      Mees tõusis seletamatu kergusega ja tõmbas mu endaga kaasa. Silmside säilis – ma lihtsalt ei suutnud temalt pilku pöörata. Ta oli noorem, kui olin algul arvanud. Ma pakkunuks talle vanust alla kolmekümne, kuigi silmad olid elukogenud. Tõsised ja vahedalt intelligentsed.

      Mind tõmbas tema poole, nagu oleks mu piha ümber köis, millest ta mind aeglaselt ja järjekindlalt sikutab.

      Pilgutasin nagu poolunes silmi ja lasksin tema käest lahti. Ta ei olnud lihtsalt ilus, ta oli… nõiduslik. Ta oli selline mees, kelle seljast naised on valmis särki rebima, nii et laiali lendavad nii nööbid kui vaoshoitus. Vaatasin teda selles peenes, viisakas, kohutavalt kallis ülikonnas ja mõtlesin toorest, loomalikust, linu kraapima panevast seksist.

      Mees kummardus ja võttis põrandalt ID-kaardi, mille olin enese teadmata maha pillanud, ühtlasi vabastas ta mind oma provokatiivsest pilgust. Mu aju hakkas uuesti tööle.

      Mind ajas närvi, et olin nii kohmakas, samal ajal kui mehest kiirgas suurt enesekindlust. Ja miks? Sest ma olin pimestatud, pagan võtaks.

      Ta tõstis pilgu ja tema poos – ta peaaegu põlvitas mu ees – viis mu uuesti tasakaalust välja. Ta ei pööranud end sirgu ajades minult pilku. „Oled ikka kindel, et kõik on korras? Sa peaksid ehk mõnda aega istuma.”

      Mu põsed hakkasid kuumama. Missugune tobedus – näidata end kohmaka ja uimasena maailma kõige enesekindlama ja veetlevama mehe ees! „Kaotasin vaid korraks tasakaalu. Kõik on okei.”

      Pilku kõrvale heites märkasin naist, kes oma koti sisu põrandale oli kummutanud. Ta tänas parajasti valvurit, kes teda oli aidanud; seejärel hakkas naine paljusõnaliselt vabandades minule lähenema. Ulatasin talle peotäie üleskorjatud münte, kuid naise pilk peatus ülikonnas jumalal ja ta unustas mind sootuks. Ootasin veidi, sirutasin käe ja poetasin peenraha tema käekotti. Seejärel riskisin pilgu veel kord mehele heita ja leidsin, et ta vahtis ikka veel mind, kuigi brünett teda ülevoolavalt tänas. Teda. Loomulikult mitte mind, kes tegelikult oli talle appi tormanud.

      Küsisin häält kõvendades: „Kas ma saaksin, palun, oma kaardi tagasi?”

      Mees sirutas ID-kaardi minu poole. Kuigi püüdsin seda ilma teda puudutamata kätte saada, riivasid tema sõrmed minu omi ja saatsid minusse uuesti tuttava laengu.

      „Aitäh,” pomisesin ja tõttasin läbi pöördukse tänavale. Seisatasin korraks kõnniteel ja ahmisin sisse sõõmu New Yorgi õhku, mis lõhnas miljonite erinevate asjade järele, nii heade kui mürgiste.

      Hoone ees seisis läikiv must Bentley linnamaastur, nägin selle puhastel tumendatud klaasidel oma peegelpilti. Ma õhetasin ja mu hallid silmad särasid. Olin seda ilmet oma näol varem märganud – vannitoa peeglis, enne kui läksin mõne mehega voodisse. See oli kepiks-valmis-ilme, mis poleks üldse pidanud tol hetkel mu sihverplaati ehtima.

      Jessas. Võta end kokku.

      Viis minutit härra Tumeda ja Ohtlikuga ning ma olin täis närvilist, rahutut energiat. Tundsin ikka veel tõmmet tema poole, seletamatut kihku minna uuesti sisse, sinna, kus tema viibis. Oleksin võinud vabanduseks tuua, et ma polnud lõpule viinud seda, mille pärast ma üldse Crossfire’isse läksin, kuid teadsin, et pärast hakkan kahetsema. Mitu korda päevas võib inimene end naeruväärseks teha?

      „Jäta,” kutsusin end mõttes korrale, „hakka astuma!”

      Autosignaalid plärisesid, üks takso sööstis teise ette, nii et kokkupõrkest puudus paar sentimeetrit, pidurid kriiksusid, kui hulljulged jalakäijad astusid ristmikule paar sekundit enne rohelist tuld… Hõiked, vandesõnade tulv ja žestid, mille taga polnud tõelist viha – mõne sekundi pärast olid kõik pooled sõnavahetuse unustanud. Kõik oli linna tempo loomulik osa.

      Lülitusin jalakäijate voolu ja võtsin suuna spordikeskuse poole, naeratus huultel