Ida läänepiiril: Türgi, Armeenia, Gruusia. Brigitta Davidjants

“Aga miks nad siis tšadrasid kannavad?” “Tahavad. Neil on ajud ära pestud,” ütles Beste. “Perekonna pärast. Muidu nad ei kannaks,” seletas Nezan.

      Ankaral on tudengilinna kuulsus. Istanbuli kõrval peetakse seda ka pisut kolkalikuks. Võimalik, et see on tõsi. Ometi meeldis mulle Ankara rohkem. Muidugi on Istanbul üsna noore pealinnaga võrreldes palju ilusam ja karismaatilisem, kuid Ankaras valitseb see-eest eestlasele südamelähedane ordnung13. Ja kuna tegu on pealinnaga, võib igal sammul tunda, et seal on ajud – kõik valitsusasutused asuvad Ankaras. “Istanbulis saab kohe aru, et sinna on läinud seltskond, kes on tahtnud kähku rikkaks saada. Inimkvaliteet on madal,” kirtsutas Beste nina. “Ja ma ei tea, miks, aga just kõik need mu klassiõed, kes läksid Istanbuli, värvisid oma pead blondiks. Nagu vene naised!” Hullemat sajatust sookaaslaste aadressil türklannadel ei leidu. Samas õpivad paljud türklased ülikoolis vene keelt ja kultuuri ning on valmis oma idealistist professori käsul usinasti Gogolit ja Tšehhovit lugema, et aga tulevikus lõunakuurortides tasuvat tööd leida.

      Kuna Ankara näol on tegu tudengilinnaga, oli ka inimkontingent vastav ning ilmselgelt rõhus enamik naisi riidevalikus funktsionaalsusele. Moeteadliku ankaralanna garderoobi kuulusid ilmtingimata teksased või dressipüksid ning paar Converse’i ketse. Nii jäigi mulle esimese hooga petlik mulje, et Ankaras beibekultuuri ei eksisteerigi. Ent mõne aja pärast täheldasin veidrat vastuolu – beibekultuur ühes kõigi oma atribuutidega nagu kontsakingad ja roosa huulepulk oli Ankaras täiesti olemas. Ainult et beibelippu hoidsid uhkelt üleval just needsamad pearättidega naised.

      “Beste ütles mulle, et tema ema sõbranje töötab pesupoes ja just mosleminaised pidid ostma kõige siivutumat aluspesu,” teadsin mina Nezanile jutustada. “No aga mis sa neist tahad,” vastas Nezan. “Kuidagi nad ju peavad piiranguid kompenseerima. Pane ise rätt pähe ja kõnni niimoodi ringi. Ja üldse, minu arust on see hea märk. Veel viie aasta eest kandsid kõik musti pearätte. Aga vaata, kui ilusad värvilised rätikud on nüüd tänavapilti tekkinud!” Mul ei jäänud muud üle kui temaga nõustuda, sest rätid olid tõesti värvilised.

***

      Beste ja Cani juures meeldis mulle kõige rohkem see, kuidas nad kogu aeg teineteisel ümbert kinni hoidsid. Ühtlasi järeldasin, et nemad vist küll tõsiusklikult abieluööd ei oota. “Ei-ei, ära muretse, meie oleme ateistid,” ütles Beste, rõhutades eriliselt sõna “ateist”. Olin just teinud sarkastilise religiooniteemalise märkuse. Hiljem kuulsin sarnast lauset tihti. “Mina olen ateist,” kõlas Türgis peaaegu nagu poliitiline enesemääratlus. Umbes nagu “mina olen vasakpoolne”, “mina olen taimetoitlane” või “mina olen patsifist”. Selles pisut totalitaarses keskkonnas näisid terminid üldse rohkem maksvat. Türgi ateist oligi päriselt ateist, mitte nagu poolspirituaalne eestlane.

      Beste polnud lihtsalt ateist, vaid väga vihane ateist. Tõsi küll, vahel tundus mulle, et tema viha polnud suunatud religiooni enda, vaid seda kandvate institutsioonide vastu. “Kunagi pidi meil siin üks mees peaaegu presidendiks saama. Tal jäi naine haigeks ja pidi kähku operatsioonile minema. Ja siis ütles ta, et ükski teine mees tema naist alasti ei näe. Naine suri samal ööl. Püha jumal, su naine on seitsekümmend! Tal pole enam tissegi! Kes teda sinu arust vaadata tahab?”

      See oli üks neid lugusid, mis ei mahtunud minusuguse mõõduka põhjamaalase pähe, seega väänutasin lihtsalt nägu. Beste jätkas: “Sa oled ju märganud siinsamas Beşevleri metroo juures Gazi Ülikooli? Kui julged seal põskhabemega kooli tulla, kästakse see sul maha ajada. Kord tegi üks noormees ramadaani14 ajal suitsu ja ta peksti haiglasse! Ja kui naine tuleb seal pearätita kooli, astuvad kursavennad talle ligi: “Abla15, miks sa katmata oled?” Mispeale nemad katavadki end, sest kardavad peksa saada.” “Mina mõtlesin, et Türgi ülikoolides ei tohi pearätte kanda,” katkestasin teda. Beste vaatas mind lõbustatult nagu naiivset lapsukest.

      Niimoodi juhtuski, et mina, kes ma olin Eestis alati jutlustanud tolerantsivajadusest, muutusin Türki saabudes praktiliselt üleöö islamofoobiks. Mu vaenulikkust süvendas nii mõnegi moslemi kõrkus minu kui eeldatava kristlase suhtes. “Teie Piiblit on nii palju kordi ümber kirjutatud. Kust te teate, mida uskuda?” küsis moslem Cağdaş pisut irooniliselt muiates. Väidetavalt dikteeriti Koraan prohvetile valmiskujul ja tollel jäi üle see vaid kirja panna. Seega on Koraan sisuliselt raamatu kuju võtnud jumalasõna ning pole võrreldav Piibli, vaid Kristuse endaga. Olin äsja lugenud Vikerkaares avaldatud artiklit, kus Toby Lester kirjutas, et on leitud erinevaid Koraani käsikirju, mis jällegi seab suuresti kahtluse alla Muhamedile ilmunud teksti. Ometi ei hakanud ma Cağdaşi ees seda teemat torkima.

      Möödus veel kuu ja mulle sigines piisavalt sõpru, kes suutsid mu tasakaalu jälle paika ajada. Üheks selliseks sõbraks sai Esra. Tutvusime temaga Çanakkale lähistel, kui sõitsime samal praamil Bozcaada saarele. Tüdruk õppis Çanakkale Ülikoolis inglise kirjandust, kirjutas parajasti diplomitööd Emily Brontë “Vihurimäe” tegelaste patukujundi ja viktoriaanlike väärtuste vastuoludest ning ootas, et saaks kolida Tšehhimaale, abielluda seal islamiusku pöördunud tšehhi kallimaga ja leida töö inglise keele õpetajana.

      “Mul on hea meel kuulda, et su abielu on õnnelik, maşallah16! Aga miks sa Doris Lessingut loed?” kirjutas ta ükskord. “Tema raamatud peaksid ju olema feminismist. Kas sinu sisemaailmas on midagi, millele otsid selgitust?” Esrale meeldis end ülipoeetiliselt väljendada. Vastasin talle feministliku tiraadiga, jutustades muuhulgas, kuidas ühest süütust lausest (“Kas pole tore, et mehed võivad nüüd lastega koju jääda ja naised tööle minna, kui nad seda ise tahavad?”) tekkis minu ja mu katoliiklastest sõprade vahele ületamatu lõhe.

      “Kui kahju, et sa sellepärast sõbrad kaotasid,” vastas Esra järgmine kord msn-is lobisedes. “Mina pooldan religioosset ja rahvuslikku tolerantsi ning vastastikust lugupidamist.” Seda lauset kordas ta igas vestluses nagu mantrat. “Aga kui sa küsid minu arvamust… Üldiselt, ajalugu vaadates näeme seal pidevat naiste rõhumist ja alandamist. Ja see ajab mind hulluks. Aga ma arvan, et selles pole süüdi usk, vaid inimesed. See on inimsugu, kes tõlgendab Püha Raamatut täiesti valel moel. Naistevastases vägivallas on süüdi meeste lollus.”

      “Sama võib kristluse kohta öelda, aga lase edasi.”

      “Näiteks ütleb Koraan sugude kohta järgmist: “Teie, inimesed! Kartke oma Isandat, kes lõi teid ainsast hingest, ja sellest lõi ta tema paarilise, ja neist kahest sigines palju mehi ja naisi. Kartke Jumalat, kelle nimel nõuate üksteiselt õigust ja omavahelisi sugulussidemeid. Tõesti, Jumal jälgib teid.” See tähendab, et naistel ja meestel on õigus teineteisele ühesuguseid nõudmisi esitada. Naine peab olema hea naine ja ema ning mees peab olema hea mees ja isa. Jumal ei diskrimineeri kedagi. Ta andestab mõlemale soole ning jagab lõputult armu kummalegi, alates leivast, mida me sööme, ja lõpetades õhuga, mida hingame. Ta lubab paradiisi mõlemale ja patt on kõigi jaoks ühtviisi patt, mitte ainult naiste jaoks.”

      See jutt kõlas kaunis elementaarselt ja meenutas üht uurimust, mille andis mulle lugeda hoca Gündoğdu. Seal kirjutati Kaasani tatarlastest 19. sajandi Vene tsaaririigis. Kuna tatarlaste kogukond on Eestis üks vanemaid, tundus raamat mulle huvitav. Autor väitis, et lääne ja ida vahelise geograafilise asukoha tõttu erines tatarlaste usk araabia vahhabismist ning neid on mõjutanud hoopis tugev sufitraditsioon ja Venemaa kaudu ka Lääs.

      19. sajandil jõudsid tatarlased sinnamaale, et pidid oma geograafilise ja poliitilise olukorra tõttu eksisteerimiseks uue mooduse leidma. Haritud tatarlased leidsid end korraga ristteelt ja pidid kähku otsustama, kuhu minna. Kas suunduda itta või läände või otsida hoopis kuldne kesktee? Noored tatari moslemid arutasid murelikult, miks on islamimaailma ja Euroopa vahel nii suur lõhe. Miks on lääs suutnud alistada looduse? Miks on üks kultuur nii dünaamiline, erinevalt teisest? Tollane progressiivne džadistide liikumine vastas, et Euroopas avas tee progressile 16. sajandi reformatsioon. Väidetavalt imetlesid Martin Lutherit paljud tatari reformijad. Nii tekkiski kaks gruppi. Kadimistid esindasid tatari usugruppide feodaal-klerikaalset ideoloogiat.

13

Sks. k. “kord”

14

Moslemite püha kuu

15

Tr. k. “vanem õde”

16

Tr. k. “suurepärane”; kasutatakse kaitseks kurja silma eest