Ida läänepiiril: Türgi, Armeenia, Gruusia. Brigitta Davidjants

nad end siis kurdideks nimetavad?”

      “Ei mina tea. Inglased nimetasid neid niimoodi 20. sajandi alul. Sealt nad selle idee saidki, et on eraldi rahvus.”

      Sama laua taga istuv kurdi tüdruk vaid naeratas ujedalt.

      Teine kord ütlesin loengut oodates, et Aserbaidžaanist tuleb head muusikat. “Keda see Aserbaidžaan huvitab,” nähvas seepeale Emre. “Neil näidatakse televisioonis 25 aastat vana Türgi programmi.” Ja keeras selja. Can aga jäi mind huviga vaatama ja saatis mulle õhtul aserbaidžaanlase Muslim Magomajevi “Ciao Bella”. “Ma arvan, et ta oli Venemaa Frank Sinatra,” lisas poiss. Magomajev oli Nõukogude Liidus suur staar ning võrdlus Sinatraga pole üldse kohatu. Ja niimoodi me Caniga sõbraks saimegi, läbi vene muusika. Hiljem pidi Can Erasmuse programmiga Eestisse õppima tulema. “Sa oled nii ilus ja tark, et leiad Eestist kohe uue,” lohutasin ma teda, kui tüdruk ta maha jättis. “Vaata, Brigitta, ma ei suuda isegi Türgi 70 miljoni seast girlfriendi leida. Kuidas peaks see pooleteise miljoni hulgast õnnestuma?” ajas Can vastu.

      Patriotismi üks alaliike on türklaste jaoks Atatürgi armastus. Ankaras vaatas Atatürk mulle vastu iga nurga peal. Või mis iga nurga – iga seina peal. Avastasin kord Eesti saatkonda põigates, et Ilvese nägu pakub pärast Atatürki üllatavalt mõnusat vaheldust. Minu jaoks oli aga täielik müstika, et Türgit moderniseerinud mehest endast on puuslik tehtud. Kui ma seda Emrele ütlesin, mõjus see talle miskipärast komplimendina: “Nagu paganlik kultus, eks ju?” Kui lisasin veel, et kõik õppejõud, olenemata ainest, lasevad mul eksamiks kirjutada referaadi Atatürgi revolutsioonist, leidis ta samuti, et see on jumalast normaalne, ning soovitas mul külastada Atatürgi mausoleumi Anıtkabiri.

      “Mis asja ma sellest Atatürgist ikka vahin? See on ju kõigest laip!” toksisin msn-is nõutult vanemale õele Kristiinale. Tollal ma veel ei teadnud, et Atatürk polegi nagu Lenin ilmarahvale imetlemiseks välja pandud. Mis omakorda muutis asja täiesti mõttetuks, sest mida ma siis üldse sinna mausoleumi ronin. “Väidetavalt on ta Anıtkabiris, aga mina ei usu seda. Rahvas räägib, et ta on sealt ammu ära viidud,” väitis mu korterikaaslane Beste. “Ta võib olla peidus näiteks Abdullah Güli7 voodi all,” püüdsin mina teravmeelitseda, parafraseerides kunagist Mona Lisa röövi. Nagu ikka, läks mu eesti huumor vastu seina.

      Krissu saatis vastu naeratava kakukese.

      “Atatürk on tähtis türklaste jaoks. Sellepärast nad kõik sind sinna saadavadki,” seletas Nezan. Nezan oli piltilus kurdi tüdruk, kes kimus vahetpidamata suitsu, töötas Ankara Ülikooli juures ning kiitles pärast viieminutist tutvust, et loeb Marxi ja Leninit ning Schopenhauerit ja Freudi. “Freudile ma sülitan. Miks ma peaksin meeste peenist kadestama?” krimpsutasin mina nägu. “Loe parem Woolfi.” Mispeale Nezan elavnes ja ütles, et Woolf on ta lemmikkirjanik. Ja olimegi sõbrad.

      “Kui ma läksin esimest päeva Diyarbakıris kooli, ütles õpetaja, et Atatürk on meie kõigi isa,” rääkis Nezan. “Ja et me kõik peame teda armastama. Hiljem läksin ma koju ja teatasin isale, et nüüd armastan ma Atatürki. Isa tõmbus näost täiesti imelikuks ja ütles: “Tule nüüd, tüdruk, korra siia. Mis sa ütlesid?” Ja lubas peksa anda, kui ma seda veel kunagi kordan.”

      Diyarbakır on linn Türgi idaosas, mille elanikkond koosneb peamiselt kurdidest ning mis oli pikka aega kurdide vastupanuvõitluse keskus. Kurdide sõnul lubas Atatürk omal ajal neile maad anda, kuid lõpuks taganes oma sõnadest. Türklased väitsid mulle, et midagi sellist pole olnud.

      “Kordasid siis või?”

      “Ei. Aga oleks ka raske olnud, sest isa oli suurema osa ajast Konyas.”

      Konya asub Diyarbakırist umbes 900 kilomeetri kaugusel.

      “Miks?”

      “Sest kurdid ei tohtinud Diyarbakıris õpetajana töötada ja valitsus saatis ta Konyasse. Nad tahtsid, et me temaga kaasa läheksime, aga ema keeldus Diyarbakırist ära minemast.”

      “Miks nad nii teevad?”

      “Ma ei tea. Küllap tahavad meist lahti saada.”

      Loivasime parasjagu polikliinikusse, sest mu keel värvus Türki tulles kollaseks. Kui see poolteist kuud hiljem ikka veel kollane oli, otsustasin arsti juurde minna. Just sinna Nezan mind parajasti eskortiski.

      Tee peal nägime järjekordseid mehi karjudes miitingut pidamas.

      “Mis seal toimub?”

      “Ah, ühe islamipartei esindaja sai kohalike valimiste ajal surma ja nüüd nad tahavad selle eest kohti saada.”

      “Mis loogikaga?”

      “Mitte mingiga.”

      Arsti juurde läksime otsemat teed pidi, põigates läbi Ankara Ülikooli juuraosakonna hoovi. Seal istusid mõned mosleminaised, peas parukad, mille alt paistsid omakorda pearätiviirud. Pärast Atatürgi reforme 20. sajandi alul ei tohi enam koolis pearätiga käia. Nad nägid välja nagu Rambodest transvestiidid.

      “See on kõik nende ajus,” vidutas Nezan kurjalt silmi.

      Arst nägi välja nagu jõuluvana. Vaatas keelt, kurku ja kõrva. Küsis siis, kas ma suitsetan, ja saatis mu röntgenisse. Seal tegi üks onkel minust pildi ära, vaatas seda vastu valgust, naeris ja korrutas: “Çok güzel!8 Çok güzel!” Kõmpisime arstikabinetti tagasi. Arst vaatas röntgeni üle, kirjutas diagnoosiks “liiga väike nina” ja keelas magada, suu lahti. “Aga ma ei maga ju suu lahti!” protesteerisin mina. Arst ega Nezan ei uskunud mind. Seepeale läksime Nezaniga õue, istusime trepile maha ja panime suitsud ette.

      “Diyarbakıris elades tahtsin ma minna mägedesse võitlejaks. Mu onu käis pidevalt üle piiri Iraagis. Mulle ütles ta, et Nezan, käi ülikoolis ära. Sa pead ülikooli minema. Aga ta tapeti ära. Lasti keset Diyarbakıri maha.”

      “Ja mis siis sai?”

      “Siis ma tulin Ankarasse ülikooli ja avastasin, et tahan hoopis reisida ja keeli õppida. Et mulle on tähtsad mu õpingud. Tahan poistega väljas käia ja ilus naine olla. Kurdiks olemine pole minu jaoks enam oluline.”

      “Ma tean. Mina oleksin tahtnud kümne aasta eest ASALA-ga9 liituda. Tead, kui loed mingeid asju, siis lihtsalt võtaks relva ja…”

      “Ma ju ütlesin, et sa oled mu hingesugulane!” rõõmustas Nezan. Ja mina koos temaga. “Aga kurdid ei ole head inimesed.”

      “Miks?”

      “Sest kui nad oleksid, siis nad teeksid midagi oma rahva jaoks. Mu sõbrannad kah räägivad, kuidas nad on kurdid, aga ei oska isegi kurdi keeles kirjutada.”

      “Võib-olla pole nad lihtsalt haritud? Teie riik ei paku ju selleks erilisi võimalusi,” julgesin oletada.

      “Võib-olla.”

      Nezan pidas väikse pausi ja pani siis enda arust pommi: “Kas sa tead, et nad tapsid sajandi alul armeenlasi?”

      “Olen nagu kuulnud. Aga sa ei saa neid selles süüdistada. Mu isa ütleb, et neil polnud armeenlaste vastu midagi. Et nad tapsidki kõiki, sest olid metsik rahvas.”

      “Täpselt. Ma arvan, et nad olid armeenlaste peale kadedad. Armeenlased olid rikkad.”

      Nüüd tegin mina väikse pausi. Ja lisasin:

      “Pole viga. Ühes Armeenia külas oli just mingi suur tüli, mille tulemusel sai surma neli jeziidi10. Võrdne värk. Ja üleüldse, kas sa arvad, et mina armastan kõiki armeenlasi selle pärast, et nad on armeenlased?

      Või kõiki eestlasi siin ilmas? Kaugel sellest. Aga millest ma kurdide puhul aru ei saa,” jätkasin ma ääri-veeri, “on see, et okei, ma mõistan, et Türgi riik ahistab teid, aga kui ma kuulen, mis toimub kurdi naistega, siis see on topeltjube. Ja seda teevad ju kurdi

7

Türgi president alates 2007. aastast

8

Tr. k. “Väga ilus!”

9

Aastail 1975–1986 tegutsenud armeenia terroristlik organisatsioon, mis tappis Türgi diplomaate vastureaktsioonina 1915. aastal Osmani impeeriumis korraldatud armeenlaste genotsiidile

10

Jeziidid on etniliselt küll kurdid, kuid nende religioon pole islam – nad kum-mardavad paabulind-inglit. Enamik Armeenias elavatest kurdidest on jeziidid.