Mees, kes teadis ussisõnu. Andrus Kivirähk

ja ilmast. Onu Vootele kõneles kõigest, mis kunagi olnud ja nüüdseks päästmatult kadunud. Ta näitas võssa kasvanud osmikuid, mille asukad olid kas surnud või ära külasse rännanud, ja rääkis, millised võimsad vanamehed ja karmid eided neis hoonetes kunagi oma elu olid elanud. Sadu aastaid tagasi poleks keegi osanud ettegi kujutada, et kord jäävad need onnid tühjaks, nende seinad lagunevad ja katused langevad sisse. Murdsime ennast läbi võsa ja turnisime hüljatud osmikute varemetes, leidsime sealt hulganisti jälgi kunagistest peremeestest. Tihti avastasime terve säilinud majapidamise – söögiriistad, noad ja kirved, kirstud loomanahkadega ja teised kirstud, mis olid täis kulda ja kalliskive. Need olid ammustel aegadel röövitud meie randa purjetanud laevadelt, mille meeskonnad hävitas Põhja Konn. Imelik oli puudutada neid prosse ja keesid, mis olid omal ajal näinud endi kohal lehvimas Põhja Konna hiiglaslikku varju. Tundus, nagu oleks neis veel säilinud tema suust välja pursanud leekide soojust.

      Me jätsime kõik leitu sinnapaika, sest meil polnud midagi teha ei nahkade, sööginõude ega aaretega. Meil oli endalgi kõike küllalt – aastasadade jooksul erinevate sugupõlvede poolt kogutud varandust. Nii ronisime me jälle välja pehkinud varemetest ning võsa kattis nad taas nagu kõige tihedam ämblikuvõrk.

      Vahel kohtasime oma rännakutel siiski ka elavaid inimesi. Need olid valdavalt raugad, kes istusid oma majakese ees ning tukkusid läbi puuvõrade langevate päikesekiirte paistel. Onu Vootele tegi nendega juttu ja vanakesed vastasid hea meelega. Nad rääkisid meile oma elust ja kõigest sellest, mis oli olnud varem, siis kui onu Vootelegi oli alles poisike. Ka Intsu nägemine tegi neile suurt rõõmu ja nad sisistasid oma hambutute suudega osavalt ussisõnu, pärides Intsult mitmete usside kohta, keda nad olid omal ajal tundnud. Ints vastas neile, nii palju kui teadis, aga enamasti pidi ta tunnistama, et kõik need ussid on ammu surnud, sest rästikud ei ela nii kaua kui inimesed.

      “Jah, muidugi,” nõustusid vanakesed. “Küllap on nad nüüdseks juba surnud. Terve see maailm, mida me tundsime, on nüüdseks surnud ja eks meie ise sureme ka varsti, siis ongi kõik.”

      Mina püüdsin neilt ättidelt ja eitedelt pärida eeskätt Põhja Konna kohta. See huvitas mind hirmsasti. Ma tahtsin Põhja Konna kangesti näha, aga teadsin, et nii nagu vanasti, kõva sisinaga, teda välja kutsuda pole võimalik. Aga ometi pidi ta kuskil elama, ta oli ju alles ja magas, nagu kinnitas mulle onu Vootele. Ainult et kus? Onu Vootele ei teadnud seda, ka tema polnud Põhja Konna iialgi näinud. Küll aga mäletasid teda need vanakesed, nemad olid oma lapsepõlves näinud Põhja Konna taevasse tõusmas ja üks muldvana taat, kelle keha sarnanes luukerega, oli koguni Põhja Konna tiibade varjus mere kaldal lahingut löönud.

      “Või mis lahing see ikka oli,” pomises ta ning naeratas oma jubedat, kondist naeratust, nii et läbi imeõhukese naha olid viimse üksikasjani näha tema kolba lõualuud. “Põhja Konn tappis nad kõik või kõrvetas poolsurnuks, meil jäi üle nad vaid tükkideks raiuda ja sõjasaak kokku koguda. Olid ajad!”

      “Kus Põhja Konn elab?” küsisin mina.

      “Kus ta elab?” kordas rauk. “Maa all. Aga kus täpselt, seda mina ei tea. Seda teavad üksnes valvurid, need, kellel on võti. Ilma võtmeta pole teda võimalik leida.”

      “Millised valvurid?” uurisin mina. “Milline võti?”

      “Võti viib su Põhja Konna juurde,” seletas rauk. “Mina seda muidugi näinud ei ole, see oli ülisalajane asi. Ainult niipalju ma tean, et on olemas mingid valvurid, kellel on pääs Põhja Konna koopasse, aga kes need valvurid on, seda mina ei tea. Küllap olid nad inimesed meie hulgast, aga kes täpselt, seda ei avaldatud kunagi. See oli saladus ja keegi ei toppinud oma nina Põhja Konna asjadesse. Tema oli meie võim ja vägi, me teadsime vaid, et ta puhkab kusagil sügaval ja tõuseb siis, kui me kõik koos teda kutsume. Rohkem polnud meil vajagi teada, sellest piisas. Olid ajad!”

      Pärast, kui olime ära läinud ja äti oma koopa ette tukkuma jätnud, küsisin ma onu Vootele käest, kas ka tema teab midagi valvuritest ja võtmest.

      “Ma olen sellest kuulnud,” ütles onu Vootele. “Aga ma arvan, et see on lihtsalt samasugune lora nagu see, mida ajab hiietark. Noh, kogu see haldjate ja näkkide jutt. Need on niisugused vanad muinasjutud, mis on välja mõeldud üksnes selleks, et leida igale keerulisele asjale lihtne põhjus. Keegi ei taha ju tunnistada, et ta on loll. Põhja Konn ilmus taevasse ei tea kust ja kadus jälle ei tea kuhu – ei saanud ju sellega leppida! Inimene ei talu, et ilmas on asju, mis jäävad väljapoole tema käeulatust. Siis mõeldigi välja lugu mingisugustest valvuritest, kes teavad Põhja Konna peidupaika, ja võtmest, mis sinna salakohta viib. Säärane asi lohutab inimesi – nemad küll ei tea, kus Põhja Konn magab, aga mingid inimesed siiski on, kes seda teavad, ja müstilise võtme abil on põhimõtteliselt ka temal võimalik see imeline koobas üles leida. Tänu sellisele muinasjutule muutub maailm hoopis lihtsamaks ja selgemaks.”

      “Keegi ju ei tea, kust seda võtit leida,” ütlesin mina.

      “Jah, aga ka selle kohta on olemas legend, mida vanamees sulle ei rääkinud,” vastas onu Vootele. “Mina olen kuulnud sellist juttu, et suvisel pööripäeval, siis kui päike kõige kauem taevas püsib, puhkeb õitsele sõnajalg ja just see õis ongi võti, mis aitab leida tee Põhja Konna juurde.”

      “Kas siis sõnajalg õitseb?”

      “Ei, muidugi mitte. Sõnajalg ei õitse iial, aga seda on ju nii meeldiv uskuda, et piisab vaid pööriööl metsas hulkumisest ning sõnajalaõie leidmisest, kui vajalik võti ongi käes. Muidugi, ka sõnajalaõie leidmine pole naljaasi ja muinasjutus öeldaksegi, et sellist õit leiab väga harva, aga ikkagi on ka see napp lootus palju meeldivam kui teadmine, et Põhja Konna elupaika pole mingil kombel võimalik leida, seisa selleks siis pea peal või lase kukerpalli. Inimene tahab endale ikka väikesegi võimaluse jätta, ta ei lepi kunagi paratamatusega.”

      Selles oli onu Vootelel õigus, sest ka mina ei leppinud selle jutuga. Muidugi, ma austasin onu väga ja uskusin kõike, mida ta räägib, aga kuna ma nii koledal kombel tahtsin Põhja Konna üles leida, siis veensin ma ennast, et sedapuhku ta eksib. Äkki ikka on olemas mingi võti! Seda oli palju põnevam uskuda kui onu sõnu. Kuna pööriöö oli kohe tulemas, jutustasin Pärtlile kõigest, mida ma olin kuulnud, ja kutsusin teda endaga sõnajalaõit otsima. Pärtel oli kohe nõus, Ints aga seevastu keeldus.

      “See on lollus,” ütles ta. “Sõnajalg ei õitse kunagi, seda teavad kõik rästikud.”

      “Aga pööriööl!” veensin mina rohkem küll ennast kui teda.

      “Pööriööl samuti mitte,” vastas Ints. “See on naeruväärne. Kuidas sa saad uskuda sellist jama? Samahästi võiksid sa uskuda, et hunt oskab pööriööl lennata või et rästikule kasvavad pööriööl jalad. Loodus jääb ikka samaks, olgu öö missugune tahes.”

      Ma sain muidugi mõistusega aru, et Intsul on õigus, aga sõge soov leida võti Põhja Konna juurde tegi mu jonnakaks.

      “Mina igatahes lähen seda õit otsima,” kinnitasin. “Võib-olla pole sinu arust Põhja Konna ka olemas?”

      “Põhja Konn on olemas,” vastas Ints. “Ta oli olemas juba enne seda, kui metsas roomas esimene rästik, ja elab igavesti. Seda ütles mulle isa. Ma ei tea, kus ta magab. Ükski rästik ei tea ja selle väljauurimiseks pole olemas ainsatki ussisõna.”

      “On ju olemas valvurid ja võti!” õiendasin mina ja rääkisin, mida olin kuulnud luukerega sarnanevalt raugalt.

      “Võib-olla,” ütles Ints. “Äkki on mõned inimesed tõesti Põhja Konna üles leidnud, seda mina ei tea. Rästikutel on palju teadmisi, mida inimestel pole, ja vahest on ka inimesed avastanud asju, millest meie midagi ei tea. Aga ma kinnitan sulle, et sõnajalaõis pole päris kindlasti see võti. Niisugust asja nagu sõnajalaõis pole lihtsalt olemas ja seda otsida võib ainult loll.”

      “Mina lähen siiski!” teatasin raevukalt. Ints soovis mulle naerdes jõudu ja roomas koju. Meie Pärtliga aga jäime pööriööd ootama.

      Ma ei hakka pikalt kirjeldama seda hommikuni kestnud retke, mida mul on praegu piinlik meenutada. Ainsaks vabanduseks meie rumalusele saab olla vaid see,