Mees, kes teadis ussisõnu. Andrus Kivirähk

leivalabidat valmis meisterdada – voki ehitamise peale ei hakanud ma mõtlemagi, see tundus mulle lausa teisest maailmast pärit riistapuuna, mida tavaline inimene kunagi oma kätega valmis teha ei või. Ei tulnud see leivalabidaski mul suurem asi välja, jäi kuidagi kõveraks ning pinnuliseks. Teha polnud sellega midagi, koju viia ma oma kätetööd ei julgenud, nii jäigi ta võssa vedelema.

      Pärtliga kokku puutudes me loomulikult meenutasime oma külaskäiku ja pidasime nõu, kas ehk veel kord põnevat maja vaatama minna. Külavanem Johannes oli meid küll tagasi kutsunud, aga tõrge küla vastu ei olnud meie hingest siiski kadunud ning ema ja onu jutud olid vähemalt minus seda võõristust tublisti kasvatanud. Nii soovitasin ma uue külaskäigu kuhugi kaugemasse tulevikku lükata ja üksinda Pärtel minna ei tahtnud. Küll kutsusin ma teda onu Vootele juurde ussisõnu õppima, aga Pärtel ütles nina krimpsutades, et tema ema juba õpetab teda, et see on vastikult raske ning mingeid lisatunde ta küll võtta ei kavatse. Nii jäin ma onu Vootele ainsaks õpilaseks.

      Pärast esimesi piinavaid nädalaid, mille käigus mu keel mitu korda seenesuuruseks paistetas, hakkasid suulihased viimaks pingutustega harjuma ning mõnigi sisin kõlas juba päris õige sisina moodi. Kui ma esialgu olin ussisõnu tuupinud ennekõike kuulekusest ja lugupidamisest onu vastu, keda ma väga armastasin, siis ajapikku hakkas sisistamine mulle isegi meeldima. Põnev oli katsetada uusi sisinaid ning õnnestumise korral näha, kuidas kotkad kõrgel taevas ringi pööravad ning sinu juurde laskuvad, kuidas öökullid keset päeva oma pead puuõõnsustest välja pistavad ning emased hundid paigale tarduvad ja jalad laiali ajavad, et sul oleks mugavam neid lüpsta.

      Ainult putukad ei mõistnud ussisõnu, kuna nende aju oli säärase tarkuse jaoks liialt väike, kõigest tolmuterasuurune. Nii polnud ussisõnadest abi sääskede või parmude vastu ja nendega ei saanud ravida mesilase hammustust. Satikad ei taibanud iidsest keelest mõhkugi, neil oli oma vastik pinin. Siiamaani kuulen ma seda, kui lähen allikale vee järele, samas kui ussisõnad on päästmatult välja surnud. Pinin on alles.

      Aga siis, noore ja õpihimulisena, ei pööranud ma putukatele mingit tähelepanu ja lõin nad lihtsalt maha, kui nad mulle kallale kippusid. Satikad nagu ei kuulunudki metsa juurde, nad olid justkui lendav praht. Mina olin võlutud just nendest muutustest, mida ma tänu ussisõnadele metsas tähele panin. Kui ma varem olin lihtsalt seal ringi lipanud, siis nüüd võisin ma metsaga ka rääkida. See tundus otsatult lõbus.

      Onu Vootele oli minuga rahul; ta kinnitas, et mul on ussisõnade peale soont, ja kui meil liha otsa lõppes, lubas minul uue kitse kohale kutsuda. Ma sisistasin, kits jooksis sõnakuulelikult kohale ja onu Vootele tappis ta, samal ajal kui ema heldinult kõike seda pealt vaatas. Ma olin siis üheksa-aastane.

      Kõige soodsamalt mõjus minu õpingutele muidugi see, et ma sain tuttavaks Intsuga.

      Ma olin sel päeval üksi, onu Vootele oli andnud mulle harjutamiseks ning päheõppimiseks mõned uued sisinad ja ma lebasin väikese allika juures ning susistasin neid püüdlikult, nii et keel sõlmes. Korraga kuulsin, et ka keegi teine sisiseb – valjusti ja hirmunult.

      See oli üks noor rästik, keda ründas siil. Ma sisistasin siilile otsekohe kõige uhkema keelusisina, mis mul enda teada väga hästi välja tuli ning mis oli sundinud alati kõiki loomi kivina paigale tarduma, aga siil ei teinud mu häälitsusest väljagi. Siis sain ma aru, et sedasama sisinat oli ju pruukinud ka too väike rästik ning et minust oli ülimalt rumal püüda ussile ussisõnade kasutamises abiks olla. Ükskõik millise osavuseni inimene ussisõnade lausumises ka jõudis, ehtsa mao vastu ei saanud ta kunagi. Rästikud olid meile seda kunsti õpetanud, mitte vastupidi.

      Väike uss ootas minult muud abi. Asi oli selles, et siilid on loomadest kõige rumalamad ega ole kõigi nende miljonite aastate jooksul, mil nende sugu ilmas ringi on jooksnud, suutnud ussisõnu selgeks õppida. Seetõttu olid nii minu kui ka noore rästiku sisinad määratud lolli tuimadele kõrvadele. Mitte millestki hoolimata ründas siil madu ja oleks talle ilmselt ka otsa peale teinud, kui ma poleks teda tubli jalahoobiga võssa virutanud.

      “Ma tänan,” lõõtsutas väike madu. “Nende siilidega on alati üks häda, nad on rumalad nagu käbid ja mättad ning sa võid ennast kas või surnuks sisistada, ikka pole sellest abi.”

      Minu ussikeel polnud veel kuigi hea, aga kohmakalt sisinaid seades õnnestus mul noorelt rästikult siiski pärida, miks ta siili ei nõelanud.

      “Ka sellest pole mingit abi, ma ju ütlesin, et nad on nagu käbid ja mättad, täiesti tuimad. Meie mürk ei mõju neile, nad teevad ikka oma tempe edasi. Veel kord suur tänu! Muide, sinu ussisõnad on juba päris head. Ammu pole kohanud inimest, kes neid nii hästi mõistaks. Minu isa räägib, et vanasti olevat tal inimestega paljustki rääkida olnud, aga nüüd ei oska inimesed enam muud kui ussisõnade abil kitsi tappa.”

      Mul oli natuke häbi, sest olin ka ise just hiljaaegu ussisõnu sellel eesmärgil pruukinud, aga ma ei öelnud seda väikesele rästikule. Seletasin talle, nii hästi kui oskasin, et mind õpetab onu Vootele, ja nimetasin talle ka oma nime.

      “Ma olen seda Vootelet näinud,” ütles rästik. “Minu isa tunneb teda hästi. Tema räägib meie keelt tõesti soravalt. Ta on meil ka külas käinud. Kui sa tahad, Leemet, siis võid ka sina meie juurde tulla. Lähme kohe, siis ma räägin isale ja emale, kuidas sa mu päästsid. Minu maokeelne nimi on sinu suu jaoks kole keeruline, aga sa võid mind näiteks Intsuks kutsuda.”

      Ma olin kohe nõus rästikuga kaasa minema, sest polnud veel kunagi näinud, kuidas ussikuningad elavad. See, et minu uus sõber just ussikuningate sekka kuulus, oli ütlematagi selge. Ussikuningad olid tavalistest rästikutest palju suuremad ja täiskasvanud ussikuningatel säras laubal tilluke kuldne kroon. Intsul seda veel ei olnud, aga tema jämeduse ning arukuse järgi polnud kahtlustki, et tegemist on ussikuninga pojaga. Ussikuningaid oli palju vähem kui tavalisi usse, nad olid otsekui üksikud sipelgaemad keset miljoneid tillukesi töösipelgaid. Olin neid vahel näinud, kuid siiani polnud mul olnud juhust nendega rääkida. Ja ega ussikuningad pööranukski tähelepanu mingile väikesele poisile, nad olid selleks liiga tähtsad ja vägevad.

      Seepärast olin väga põnevil, kui Ints mu ühe suure augu juurde juhatas ning sealt sisse pugeda käskis. Natuke kõhe oli, mitte küll nii kõhe, kui külavanem Johannese majja astudes – ussid olid ju ikka omad, nende poolt ei olnud mingil juhul midagi halba karta, aga ikkagi. Käik usside majja oli pime ja kaunis pikk. Aga Ints sisises julgustavalt mu kõrval ning see rahustas mind.

      Lõpuks jõudsime avarasse koopasse. Küll seal oli palju usse! Enamasti tavalisi väikeseid rästikuid, aga nende seas ka tosinkond ussikuningat, kõigil uhked kroonid peas nagu kuldsed kibuvitsaõied. Kõige suurem neist oli ilmselt Intsu isa. Ints kõneles talle oma pääsemisest, tehes seda väga kiiresti, nii et mina ei suutnud sellest väledast sisinast suurt midagi mõista. Suur ussikuningas silmitses mind ja roomas lähemale. Kummardasin ja ütlesin onu Vootele õpetatud tervitussõnad.

      “Ma kardan, et sina, mu kallis poiss, oled viimane inimene, kelle suust ma neid sõnu kuulen,” ütles ussikuningas. “Inimesed ei hooli enam eriti meie keelest ja otsivad ilusamat elu. Sinu onu Vootele on mu hea sõber. Mul on hea meel, et ta endale järglase on kasvatanud. Oled alati meie koopas teretulnud, eriti pärast seda, kui sa mu poja elu päästsid. Siilid on meie soo suurim nuhtlus. Harimatud, puupäised olendid!”

      “Kahju, et inimesed nüüd nende jälgedes käivad,” poetas üks teine uss nurgast. “Varsti on nad samasugused.”

      “Mis seal imestada,” lisas Ints. “Neile ju meeldivad raudmehed, aga need on vist siilide sugulased, samasuguse okkalise vammusega. Raudmehi inimesed juba toidavad, ma ei imestaks, kui nad varsti hakkaksid ka siilidele kaussi piima valama.”

      Selle peale naerdi lõbusalt.

      “Raudmees pole ikka päris seesama mis siil,” ütles nüüd seesama uss, kes ennist oli kõnelnud. “Siil ei võta oma okkaid kunagi ära, aga raudmees ajab oma kuue maha küll. Siilile ei tee meie mürk midagi, aga ühte raudmeest ma alles mõni päev tagasi suskasin, kui ta oli end paljaks koorinud ning ujumast tulles mulle otsa koperdas. Sellele mehele mürk mõjus – ta hakkas koleda häälega kisendama ja läks paiste.”

      Ma