Mees, kes teadis ussisõnu. Andrus Kivirähk

e>

      1

      Mets on tühjaks jäänud. Vaevalt kohtad kedagi, sitikad muidugi välja arvatud. Nendele ei mõjuks nagu miski, nemad ikka sumisevad ja pinisevad, nii nagu enne, nii ka nüüd. Lendavad verd imema või hammustama, ehk siis ronivad niisama mõttetult su jalale, kui sa nende teele ette satud, ja sibavad seal edasi-tagasi, kuni sa nad maha pühid või laiaks lööd. Nende maailm on ikka endine – aga ega see niiviisi jää. Küll lööb ka sitikate tund! Mina seda muidugi ei näe, keegi ei näe. Aga ükskord see tund lööb, mina tean seda päris kindlasti.

      Ega ma enam kuigi sageli väljas käi, vast nii korra nädalas tõusen maa peale, lähen allikale, toon vett. Pesen ennast ja oma kaaslast, nühin ta kuuma keha. Vett kulub palju, mitu korda tuleb allikal käia; aga et ma tee peal kohtaks kedagi, kellega sõna juttu saaks vesta, seda juhtub harva. Enamasti pole mitte hingelistki, paar korda olen trehvanud mõnda kitse või metssiga. Kartlikuks on nad muutunud, pelgavad mind juba lõhnast. Kui ma sisistan, siis tarduvad paigale, jõllitavad mind juhmakalt, aga ligi ikka ei tule. Põrnitsevad otsekui ilmaimet – inimene, kes mõistab ussisõnu! See ajab neile veelgi suurema hirmu peale, hea meelega hüppaks nad pea ees võssa, annaks jalgadele valu ja põgeneks sellise imeliku värdja juurest võimalikult kaugele – aga ei tohi. Sõnad keelavad. Sisistan neid veel, juba tugevamini, sunnin neid karmi käsuga enda juurde. Lojused inisevad ahastavalt, lohistavad ennast vastu tahtmist minu poole. Võiksin neile halastada ja loomadel minna lasta – aga mistarvis? Mingi imelik viha on minus nende uute elajate vastu, kes ei tunne vanu kombeid ja kepsutavad mööda metsa, otsekui oleks see aegade alguses just neile vabaks püherdamiseks loodud. Seepärast sisistan ma veel kolmaski kord ja sedapuhku on mu sõnad kanged kui mädasoo, millest välja rabelda pole võimalik. Ogaraks läinud loomad sööstavad minu juurde nagu vibust lastuna, samal ajal kui kogu nende sisikond väljakannatamatust pingest plahvatab. Nad purtsatavad lõhki, nii nagu rebenevad liiga kitsad püksid, ja soolikad voolavad rohule. Jälk on seda vaadata ja ma ei tunne oma teo üle rõõmu – aga iial ei jäta ma siiski oma võimu proovimata. See pole minu süü, et need lojused on unustanud ussisõnad, mida mu esivanemad neile omal ajal õpetasid.

      Kord juhtus siiski teisiti. Olin just allikalt tulemas, raske veelähker õlal, kui nägin korraga suurt põtra oma teel. Sisistasin sedamaid lihtsaimad sõnad, tundes juba ette põlastust põdra kimbatuse üle. Aga põder ei kohkunud, kuuldes ootamatult inimlapse suust ammu unustatud käsusõnu. Ta langetas hoopis pea ja tuli kiiresti minu juurde, laskis end põlvili ning paljastas alandlikult kaela, just nagu neil vanadel aegadel, mil me endile sel kombel kõhutäidet muretsesime, et põdrad enda juurde tapale kutsusime. Kui sageli olin ma väikese poisina näinud oma ema sel viisil meie perele talvevarusid hankimas! Ta valis suurest põdrakarjast välja kõige sobivama lehma, kutsus enda juurde ja lõikas siis ussisõnadele alistunud loomal kerge vaevaga kõri läbi. Täiskasvanud põdralehmast jätkus meile terveks talveks. Kui naeruväärne tundus meie lihtsa toiduhankimise mooduse kõrval külainimeste nõme jaht, kus ühte põtra pikki tunde taga aeti, hulk nooli huupi võssa läkitati ja seejärel ikkagi üsna sageli paljaste kätega ning pettunult koju mindi. Oli vaja ju vaid paari sõna, et põder enda voli alla saada! Nagu praegugi. Suur ja tugev põder lesis minu jalge ees ja ootas hoopi. Ma oleksin võinud ta ühe käeliigutusega surmata. Aga ma ei teinud seda.

      Selle asemel võtsin ma õlalt lähkri ja pakkusin põdrale juua. Ta lakkus vaguralt. See oli vana pull, päris vana – pidi olema, sest muidu poleks ta mäletanud, kuidas peab käituma üks põder, kui inimene teda kutsub. Ta oleks rabelnud ja rapsinud, püüdnud kas või hammastega puulatvadest kinni hoida, samal ajal kui iidne sõnajõud teda minu poole kisub, oleks tulnud minu juurde nagu narr, kuna ta nüüd tuli nagu kuningas. Sellest pole midagi, et ta tuli tapale. Ka seda peab oskama. On selles siis midagi alandavat, kui alistutakse muistsetele seadustele ja kommetele? Minu meelest mitte. Me ei tapnud iialgi ühtegi põtra lõbu pärast – mis lõbu sellest teost ikka leida võib? Meil oli vaja süüa, toidu hankimiseks oli olemas sõna ja seda sõna tundsid ka põdrad ning kuuletusid sellele. Alandav on kõik unustada, nagu need noored metssead ja kitsed, kes sõnu kuuldes põiena lõhkevad. Või külainimesed, kes käisid kümnekesi püüdmas ühte põtra. Lollus on alandav, mitte tarkus.

      Ma jootsin seda põtra ja silitasin ta pead ning tema nühkis oma koonu vastu mu vammust. Vana maailm polnud veel siiski päriselt kadunud. Nii kaua, kuni elan mina, nii kaua, kuni elab see vana põder, mäletatakse ja tuntakse siin laanes veel ussisõnu.

      Ma lasin põdral minna. Elagu ta veel kaua. Ja mäletagu.

      See, millega ma oma lugu tegelikult alustada tahtsin, on Manivaldi matused. Olin tookord kuueaastane. Mina polnud seda Manivaldi oma silmaga üldse näinudki, sest tema ei elanud metsas, vaid mere kaldal. Ma ei tea tegelikult siiamaani, miks onu Vootele mind matustele kaasa võttis. Teisi lapsi seal ei olnud. Ei olnud minu sõpra Pärtlit, ei olnud Hiiet. Ometi oli ka Hiie sel ajal juba kindlasti sündinud, ta oli minust vaid aasta noorem. Miks Tambet ja Mall teda kaasa ei võtnud? See oli ometi just üks neile meelepärane sündmus – mitte selles mõttes, et neil Manivaldi vastu midagi olnuks ja et nad tema surma üle rõõmustanuks. Ei, seda kaugeltki mitte. Tambet austas Manivaldi väga; mäletan selgesti, kuidas ta riida juures kõneles: “Selliseid mehi enam ei sünni.” Tal oli õigus, ei sündinudki. Tegelikult ei sündinud üldse enam mehi, meie kandis. Mina olin viimane, paar kuud enne mind oli tulnud Pärtel, aasta hiljem tuli Tambetil ja Mallel Hiie. Tema polnud enam mees, tema oli tüdruk. Pärast sünnitasid meie metsas veel ainult nirgid ja jänesed.

      Siis Tambet seda muidugi veel ei teadnud ega tahtnudki teada. Tema uskus ikka, et kord jõuab jälle kätte aeg ja nii edasi. Ta ei saanudki teistmoodi uskuda, ta oli juba kord selline mees, kes pidas kangesti lugu kõikidest tavadest ja kommetest, käis iga nädal pühas hiies ja sidus tõsise näoga pärnapuude külge värvilisi riideribasid, uskudes, et toob ohvreid haldjaile. Hiietark Ülgas oli tema parim sõber. Või ei, sõna sõber siia ei passi, Tambet poleks ilmapeal hiietarka oma sõbraks nimetanud. See oleks tundunud talle matslikkuse tipuna. Hiietark oli suur ja püha, teda tuli austada, mitte temaga sõbrustada.

      Loomulikult oli ka Ülgas Manivaldi matustel. Kuidas siis muidu! Tema oli ju see, kes pidi tuleriida süütama ning kadunukese hinge vaimudemaale saatma. Seda tegi ta pikalt ja tüütult: laulis, lõi trummi, põletas mingeid seeni ja heinakõrsi. Nii oli ajast aega surnuid põletatud, nii pidi tegema. Sellepärast ma ütlesingi, et Tambetile olid need matused väga mokka mööda. Temale meeldisid kõiksugused riitused. Peaasi, et tehti nii nagu esiisad, siis oli Tambet rahul.

      Minul jällegi oli hirmus igav, mäletan seda selgesti. Manivaldi ei tundnud ma ju üldse, seega ei saanud mul olla ka mingit leina; vahtisin niisama ringi. Algul oli põnev näha surnu kortsulist ja pika habemega nägu – ning üsna jube kah, sest ma polnud varem surnud inimest näinudki. Hiietark loitsis ja manas nii kaua, et lõpuks polnud enam ei põnev ega hirmus. Oleksin hea meelega üldse minema jooksnud – mere äärde, polnud ma ju sealgi varem käinud. Mina olin metsalaps. Aga onu Vootele hoidis mind ikka paigal, sosistades kõrva, et kohe pannakse tuleriit põlema. Algul see mõjus, tuld tahtsin ma näha küll, ja eriti veel seda, kuidas põletatakse inimest. Mis tema seest välja tuleb, millised kondid tal on? Ma jäin paigale, kuid hiietark Ülgas ei lõpetanud ikka veel oma kombetalitust ja lõpuks olin ma tüdimusest poolsurnud. Mind ei oleks enam seegi huvitanud, kui onu Vootele oleks lubanud vanamehe laiba enne põletamist veel ka ära nülgida, ma tahtsin lihtsalt koju. Haigutasin valjusti ning Tambet jõllitas mind oma pungis silmadega ja urises:

      “Vait, poiss, sa oled matustel! Kuula hiietarka!”

      “Mine, jookse ringi!” sosistas mulle onu Vootele. Ma jooksingi mere äärde ja hüppasin riietega lainetesse, pärast mängisin liivaga, kuni nägin välja nagu mudatükk. Siis märkasin, et lõke juba põleb, ja jooksin tuhatnelja tule juurde, aga Manivaldist ei paistnud enam midagi, leegid olid niivõrd suured ja tõusid tähtede poole.

      “Kui räpane sa oled,” ütles onu Vootele ja katsus mind oma käisega puhastada, ning taas kohtasin ma Tambeti tigedat pilku, sest loomulikult ei sobinud matustel käituda nii, nagu tegin seda mina, ja Tambet pidas alati reeglitest väga täpselt kinni.

      Mina ei hoolinud Tambetist, sest ta polnud minu isa ega onu, vaid kõigest üks naaber, kelle tigedus mulle korda ei läinud. Mina sikutasin hoopis onu Vootelet habemest ja nõudsin:

      “Kes see Manivald oli? Miks ta mere ääres elas? Miks ta metsas ei elanud nagu meie?”

      “Mere ääres oli tema kodu,” vastas onu Vootele. “Manivald oli