Mees, kes teadis ussisõnu. Andrus Kivirähk

millisel päeval täpselt naised puu otsa vihtlema ronivad. Ma nägin neid täiesti juhuslikult. Rästikud näevad kõike, mis metsas toimub, aga me ei pea selle üle arvet. Ma ei saa aru, mis selles vihtlemises nii põnevat on?”

      “See on ülipõnev!” kinnitasime meie Pärtliga. Meid erutas võimalus saada jälile kiivalt hoitud saladusele. Vahest oleme meie esimesed mehed, kes puude otsas vihtlevaid naisi näevad? Igatahes polnud keegi meie kuuldes sellega kiidelnud. Aga peale selle tundus meie jaoks ahvatlev sattuda peale suurele hulgale paljastele naistele. Me olime juba piisavalt vanad, et säärase asja vastu huvi tunda. Seal on ju näiteks Salme oma sõbrannadega. Ja Hiie – vaeseke, ta ilmselt ei tulnud selle pealegi, et reetes meile suure saladuse, annab ta meile võimaluse teda paljalt vahtida. Aga võib-olla poleks ta sellest ka hoolinud, peaasi, et sai meiega natuke juttu puhuda ning näidata, et ka tema oskab öelda midagi huvitavat.

      Me leppisime Pärtliga kokku, et kohtume vihtlemispuude all, kuhu me kavatsesime jõuda oma emasid ja õdesid jälitades.

      See polnud raske. Ilmselt ei tulnud emale pähegi, et ma võiksin midagi kahtlustada, ja mina mängisin oma osa hästi. Pugisin end õhtul korralikult täis nagu alati ning kobisin asemele. Salme tegi sedasama ning mõni aeg hiljem heitis ka ema oma suure põdranaha alla, kuhu me lapsepõlves olime mahtunud kõik kolmekesi.

      Tükk aega oli vaikne ja pime; ehkki ma esiteks olin kartnud, et ei pea vastu ning jään ikkagi magama, polnud mul enam selles suhtes mingit hirmu. Ma olin ergas ja ärevil nagu pääsuke ning ainuke mure oli hoida ennast ühes asendis paigal, kuna tegelikult oleksin ma tahtnud lakkamatult keerelda ja ennast igalt poolt sügada. See on hirmus, kuidas kärsitus sügama ajab! Aga ma sundisin end siiski liikumatuks, kuni viimaks kuulsin, kuidas ema end oma asemelt üles ajab ning Salmet sikutab.

      “Lähme nüüd!” sosistas ta.

      Nad hiilisid hääletult uksest välja. Lebasin veel paar hetke endises asendis, juhuks kui nad äkki midagi maha unustasid ja tagasi tulevad. Aga nad ei tulnud ja ma kargasin voodist välja ning järgnesin neile.

      Nägin neid enda ees sammumas ja roomasin niiskel rohul nagu sõber Ints, püüdes teha nii vähe kära kui võimalik. Ema ja Salme ei märganud midagi. Veidi aja pärast kohtusid nad ühe Salme sõbrannaga, kes koos oma emaga oli samuti teel kuuvalguse sauna, ja nad läksid edasi neljakesi. Mina püsisin neil kannul.

      Lõpuks jõudsime väikesele lagendikule. See oligi kahtlemata meie lõppsiht, sest nägin seal teisigi naisi, kes juba lahti riietusid ning seejärel puude otsa ronima hakkasid, tammeviht hambus. Kuskilt põõsast kostis kahinat ning minu juurde roomas Pärtel.

      “Minu oma on juba puu otsas!” sosistas ta ning osutas näpuga ühe kõrge kuuse poole, mille ladvas istus tema alasti ema, valge keha kuupaistel helendamas, ning vihtles end aeglaselt ning mõnuga.

      See oli kahtlemata ilus ja nõiduslik vaatepilt, aga Pärtli emast hoopis rohkem huvitasid mind Salme sõbrannad. Ma lasin pilgul ringi käia ning nägin neid öötaeva taustal mööda puutüve üha kõrgemale turnimas, kuni nad sobiva oksa leidsid ja end seal sisse sättisid, kümmeldes heledas kuuvalguses ning silitades tammevihaga oma paljast keha, justkui määriks nad sellele laiali kuu kuldset kuma. See oli erutav vaatepilt ja me mõlemad Pärtliga jõllitasime paljaid tüdrukuid lummatult. Nägime ka Hiiet, kes ema kõrval istus ja väikese vihaga kondiseid sääri sopsutas, aga tema polnud ilmselgelt meie lemmik, ta oli kõhn ja alles lapseliku kehaga. Seevastu ühel Salme sõbrannal olid rinnad nagu herilasepesad! Me neelatasime ühekorraga, kui ta end vihtlema hakkas ning tema tissid lõbusalt üles-alla hüppasid.

      Võis vaid ette kujutada, millist vaatepilti pakkunuks kuuvalgel vihtlevad naised aastasadu tagasi, siis kui mets veel inimesi täis oli! Küllap olid siis kõik puuoksad naiste all lookas. Nüüd oli vihtlejaid väheseks jäänud, neid oli vaevalt paarkümmend, nende seas ka mitu vanaeite, kes mingit silmarõõmu ei pakkunud. Aga nad kõik vihtlesid vahvalt ning tammevihtade langemise rütmis kerkis naiste õlgadelt peenikest kuuvalgusetolmu, mis hõõgus otsekui elus tuli.

      “Ilus!” õhkas Pärtel ja õgis silmadega ühte naist, kes oli viha korraks käest pannud ja suurest mõnust ringutas, kergitades sel kombel veelgi oma võimsat rinnapartiid.

      Keegi teinegi ohkas vaimustunult meie läheduses ja me võpatasime ehmunult. Kes võis siin veel varitseda? Keerasime end järsult ringi ja nägime üsna meie läheduses suurt karu, kes vahtis vihtlejaid, pea viltu, ja näris suurest õnnest oma pikki küüsi.

      “Mis sina siin teed?” küsisin ma pahaselt, sest minus oli juba ärkamas mees ja ükski mees ei salli, kui karud naisi vahivad.

      “Vaatan,” vastas karu. “Oh, nad on nii kenakesed!”

      “Kas emakarud ei käi vihtlemas?” pärisin ma pilkavalt. “Miks sa neid ei piilu?”

      “Ei, nemad ei vihtle,” ohkas karu, kes ei saanud muidugi aru, et ma teda narrida püüdsin. Karud ei mõista seda kunagi, nad on kohutavalt lihtsameelsed ja kergeusklikud. “Nemad pole nii kaunid ka. Neil on paks kasukas seljas ja seda ei saa üldse ära võtta. Aga need on siin kõik nii ilusad ja õrnad! Justkui nülitud!”

      “Ise sa oled nülitud!” turtsatasin ma pahaselt. “Tõmba uttu! Mine ja nüli mõni kits, siis on tema ka ilus ja õrn.”

      “Ma olen proovinud, aga see pole see,” ohkas karu, kes nagu karud ikka, polnud võimeline solvuma. Aga ta tatsas siiski veidi maad eemale, et seal koon taas puulatvade poole tõsta.

      Me olime vist karuga liialt valjuhäälselt sosistanud ning minu õde Salme laskus puu otsast alla. “Kuhu sa lähed?” kuulsin ma korraga ema häält ja pöörasin ringi. Oma ehmatuseks märkasin, et paljas Salme seisab juba puu all, meist üldse mitte kaugel.

      “Ma kuulsin mingit häält,” ütles Salme, kahtlustav nägu ees. “Mulle tundub, et siin on keegi.”

      Ta vahtis puude vahele ja meie Pärtliga litsusime end nii sügavale samblasse, kui suutsime. Ära roomata me enam ei saanud, seda oleks Salme kohe märganud, aga ka paigalejäämine polnud ohutu – tänu täiskuule oli metsa all väga valge. Salmel pruukis vaid paar sammu astuda ning ta oleks meid otsekohe avastanud, ja parajasti ta just valmistuski neid samme astuma.

      Ma tundsin kuklas külma higi, sest ma ei osanud arvatagi, milline karistus ootab salajasele vihtlemispeole tunginud poisikesi. Naised oleksid kindlasti hirmus vihased, et me neid piilumas käisime. Vaevalt muidugi, et ema mulle mingit suurt kurja lubaks teha, kuid häbi oleks ikkagi.

      Oleksime tahtnud muttidena maa alla kaevuda, aga seda võimet pole inimestele kahjuks antud, ei aita siin isegi ussisõnad.

      Salme astus kaks sammu ja oleks järgmisel hetkel meid kindlasti leidnud, kui korraga keegi õrna häälekesega hõikas:

      “Salme!”

      Loogiline olnuks, et Salme nüüd kiljatab ning ehk isegi appi hüüdma hakkab. Aga ta ei teinud midagi säärast. Selle asemel pomises ta mingi häbeliku rahuloluga:

      “See oled sina, Mõmmi. Mis sa siin teed, siin ei tohi olla.”

      Meie tuttav karu tuli võsast välja.

      “Salme, sa oled nii kaunis!” õhkas ta. “Istusin siin ega saanud sinult pilku. Palju ilusaid naisi on seal puude otsas, kuid sina oled kõige kenam.”

      “Mõmmi, pole ilus niimoodi salaja vahtida!” noomis Salme, varjates kätega oma paljast keha. Ta polnud põrmugi kuri. Kujutasin ette, kui teistmoodi kõnelnuks ta minu ja Pärtliga. See oli isegi solvav, oma venna oleks ta kindlasti armutult läbi praganud, aga mingi suvalise karuga räägib nii hellal ja lahkel häälel, nagu oleks see ta kõige kallim sõber. Päts tuli päris Salme juurde ja lakkus ta paljaid jalgu.

      “Ära tee, ema on seal üleval,” sosistas Salme. “Ma pean ka tagasi ronima. Teinekord näeme.”

      “Mina jään siia puu alla hommikuni,” mõmises karu. “Luba, et ma imetlen su ilu!”

      “Rumal,” ütles Salme õrnalt ja silitas karu pead. Siis lippas ta tagasi oma puu juurde ja ronis üles.

      “Kes seal oli?” küsis ema.

      “Ei