Mees, kes teadis ussisõnu. Andrus Kivirähk

ometi kogu aeg alasti käivad, see on ju rõve! Sellel Räägul ulatuvad rinnad nabani, tolgendavad justkui kaks suurt karvast tammelehte. Ja Pirrel on nii suur riist, et kui ta istub, siis võtab ta selle sülle, muidu vedeleb till maas nagu saba ja sipelgad lähevad sisse.”

      “Salme, mis sa räägid!” ehmus ema. “Miks sa selliseid asju üldse vahid?”

      “Kuidas ma saan mitte vahtida, kui ta seda ise kõigile näitab!” õiendas Salme. “Ma just sellepärast räägingi, et minu arust on see kole! Süda läheb alati pahaks, kui seda värki näen. Ja siis veel nende tagumikud! Seal ei kasva isegi karvu! Täiesti paljad ja lillad, nagu kaks suurt punnis mustikat.”

      “Sa pane silmad kinni,” õpetas ema.

      “Miks mina pean silmad kinni panema, las need ahvid panevad parem ise endale midagi perse ümber! Minu silmad ei sega kedagi, aga nende asjandused on ikka täitsa võikad. Teised tüdrukud räägivad ka, et kui ainult mõtled korra Pirre riista ja Räägu nisade peale, siis läheb söögiisu ära.”

      “Ärge siis ometi mõelge nende peale!” ahastas ema. “Mina ei mõtle nende peale sugugi. Ma ei näe neid kunagi, nad ei liigu ju kuigi palju metsas ringi.”

      “Õnneks!” turtsatas Salme. “Aga ma ei imestaks, kui Leemet nad ühel päeval meile külla kutsuks. Ta tolgendab ju alailma seal ahvide juures. Leemet, ma ütlen sulle, kui need Pirre ja Rääk oma lillad persed meie juurde veavad, siis mina enam siin majas ei maga ega söö!”

      “Oh ei, Leemet ei kutsu neid,” lohutas ema Salmet. “Ja ega nad tulekski. Aga mis sa seal jälle tegid, Leemet? On seal siis nii huvitav?”

      “Nad kasvatasid kitsesuuruse täi,” ütlesin mina. “Ja me viisime koos Intsu ja Pärtliga selle täi jalutama.”

      Ma tõmbasin sügavalt hinge, sest nüüd kohe tahtsin ma kõik koledad uudised hinge pealt ära rääkida, aga ema ja Salme ei lasknud. Nad arutasid tükk aega, milleks on kellelgi vaja täid kitsesuuruseks kasvatada ja kas selline täi on inimesele ohtlik ning kas Salme üldse julgeb veel metsas ringi liikuda.

      “Mis ta sulle ikka teha saab?” arvas ema. “Käratad ta peale või viskad käbiga, küll ta siis minema jookseb.”

      “Ei tea midagi,” turtsus Salme. “Sihuke elajas ei karda midagi. Ainult ahv võib selliseid lollusi välja mõelda. Aga olgu peale, ma räägin sellest täist Mõmmile ja Mõmmi murrab ta maha.”

      “Kes on Mõmmi?” küsis ema nüüd ja tema hääl muutus jäiseks ning valvsaks, sest polnud kuigi raske ära arvata, milline loom selle nime taga peitub.

      “See on üks karu,” vastas Salme vastumeelselt. Ta mõistis, et on liialt lobisenud, aga nüüd oli juba hilja huulde hammustada.

      “Kust sa teda tunned?” nõudis ema ja mina sain oma masenduseks aru, et nüüd võtab kogu jutuajamine hoopis teise suuna ning mul on väga raske oma muredega lagedale tulla. Karud olid ema hell koht ja kui ta üldse midagi siin ilmas kartis, siis seda, et tütar käib tema teed.

      “Ma nägin teda ükspäev metsas,” ütles Salme. “Me õieti ei tunnegi, niisama paar korda oleme näinud. Ema, ära hakka nüüd peale! Ma tean küll, et sulle ei meeldi ükski karu, aga Mõmmi on väga sõbralik ja pealegi ma tegelikult ei suhtlegi temaga, niisama teretame vahel, kui trehvame.”

      “Salme, sa oled liiga noor, et karudega asju ajada!” ütles ema ja istus, näol heitunud ilme, nagu oleks pikne just äsja tema onni katusesse löönud ja kogu elamise põlema süüdanud.

      “Ma ju ei ajagi mingeid asju!” kostis Salme. “Kuulsid, ema, mis ma ütlesin! Me ainult teretame!”

      “Pole tarvis ka teretada.”

      “Kuidas siis muidu, nii on ju viisakas! Tuttavatele tuleb tere öelda.”

      “Ei ole tarvis selliseid tuttavaid!”

      “Ema!”

      “Salme, karud mõtlevad ainult ühest asjast!”

      “Huvitav, mis asjast?”

      “Küll sa tead. Salme, ma tahan, et sa selle Mõmmiga rohkem ei kohtuks! Karud on küll väga ilusad ja tugevad, aga nad toovad õnnetust.”

      Salme nohises tigedalt.

      “Võib-olla sulle tõid nad õnnetust, aga minule mitte! Minule toob Mõmmi maasikaid ja pohli!”

      “Maasikaid ja pohli!” kiljatas ema ja puhkes nutma. “Just nimelt, maasikaid ja pohli toodi mullegi! Nii see algab, maasikaid ja pohli tooma on nad meistrid! Ei, ma teadsin seda! Kui sul kasvab majas tütar, siis pole sul karudest pääsu. Nad tulevad kohale nagu sisalik päikesepaiste peale! Mida ma pean ometi tegema? Kuhu ma peaksin su peitma? Karu pääseb ju igale poole, ronib puu otsa ja kraabib mulla sisse augu. Oh need hirmsad loomad!”

      Ema õhetas näost ja Salme oli samuti punane nagu pihlakas. Nad põrnitsesid teineteisele otsa, Salme pilk täis trotsi, ema oma nõutut ahastust. Küllap oli tal tunne, et ta näeb praegu oma tütart viimast korda, sest kohe tuleb suur karu ja viib Salme oma pessa. Kuna ta ise oli omal ajal karu armastanud, oli ta ilmselt kindel, et kes juba kord ühe pätsuga tuttavaks saab, see talle ka kaela langeb. Jupp aega olid nad vait ning ma leidsin, et nüüd on viimane aeg jutustada kõigest, mis juhtus järve ääres.

      Ema kuulas esiotsa liikumatult, silmitsedes ikka veel Salmet ning olles mõtetes karu juures, aga kui ma olin oma looga lõpuni jõudnud, vaatas ta mulle järsku jahmunult otsa ning ütles:

      “Oota nüüd, Leemet! Räägi üks kord veel! See on ju jube!”

      Ma rääkisin uuesti. Ema vaatas vaheldumisi otsa mulle ja Salmele, otsekui peaks aru, kumma lapse jutt on kohutavam. Igal juhul oli minu asi kiirem, sest kesköö oli varsti käes, samal ajal kui karu Mõmmi suhtes polnud võimalik kohe praegu midagi ette võtta. Aga samas ei osanud ema ka minu jutuga midagi peale hakata. Kaks teineteisele järgnenud halba uudist mõjusid talle nii, et ema lihtsalt istus tummalt, käed rüpes, ja vaatas mulle ahastava näoga otsa.

      Salme seevastu sai minu lugu kuuldes maruvihaseks.

      “Sa oled ikka täiesti võimatu!” karjus ta. “Vaesed hundid, milles nemad süüdi on? Nad andsid nii hästi piima. Sa laostad meid! Kas sul häbi ei ole?”

      “Mis ma siis pean tegema, ema?” küsisin ma õnnetult, Salmet tähele panemata. Loomulikult oli mul häbi ja üldse nii paha olla, et kogu sisikond valutas. Kõige parema meelega oleksin ma pugenud kuhugi nurka ja end kerra tõmmanud, aga see polnud võimalik. Järve ääres ootas tige hiietark ja ma tahtsin, et ema kõik edasised otsused ise langetaks, mina ei julgenud oma peaga enam midagi ette võtta. “Lähen sinna järve äärde või mitte?”

      “Mina ei tea,” ohkas ema täiesti jõuetult. Ta oli täiesti lössis. “Kõik meie hundid… ”

      “Milleks sul oli tarvis selle vastiku täiga jännata?” kisas Salme edasi. “Kes meile nüüd piima hakkab andma, lollakas!”

      “Äkki karumõmmid?” pomisesin mina, mispeale Salme peaaegu plahvatas ja mind põdralihaga viskas.

      “Lapsed, jätke järele!” palus ema ja hakkas nutma. “Kõik need uudised… Ühekorraga… Ma ei tea tõesti, mida teha.”

      “Varsti on kesköö,” käisin mina peale. “Kas ma siis lähen järve äärde? Ütle ometi!”

      Ma sikutasin ema meeleheitlikult varrukast.

      “Ma ei tea,” kordas ema. “See on nii kole!”

      Ta nuttis vaikselt ja pühkis käisega silmi.

      Mina hakkasin samuti nutma.

      Salme nuttis juba ammu, suurest solvumisest ja vihast.

      Siis tuli onu Vootele.

      Tal oli ikka kombeks meie juurest õhtuti läbi astuda ja kuulata, kuidas päev on läinud. Sedapuhku nägi ta muidugi kohe, et midagi õige hullu on sündinud. Ta seisis hetke hämmeldunult lävel, aga ma lausa kargasin ta juurde, tirisin tuppa ja hakkasin paristades