Ei maa ega meri. Anne von Canal

numbritega kell säras päikese käes. Täistund lähenes – tõde, lõplik tõde.

      „Proovime koos,” ütles Pelle.

      „Ei,” sõnas Laurits otsustavalt. „Ainult sina. Sa oled ju endas nii kindel.”

      Nad ronisid kirikaia müüri peale ja ootasid. Minut enne nelja hakkas Pelle kõõritama, Laurits loendas sekundeid. Kuuskümmend. Ükshaaval. Kell lõi, Laurits hoidis hinge kinni, põrnitses Pellet. Too muudkui kõõritas ja kõõritas. Ega lõpetanud.

      „Sa võid nüüd lõpetada!” hüüatas Laurits.

      Pelle tegi korisevat häält. „Pole võimalik,” oigas ta. Ta ajas silmad pärani, üks kõõritas ülespoole, teine nina suunas. „See ei lähe üle.”

      Laurits sattus paanikasse. Kuidas ta süda tagus!

      Päike kõrvetas, linnud kädistasid puude otsas, Rootsi, Stockholm muutusid õudusfilmi tegevuspaigaks, kõik kurjad vaimud ajasid kirikaias oma luukerekäed hauast välja ning küünitasid nende poole, kägistasid Pelle kaela. See oli tõde. Ja Stalin oli nad tabanud.

      Pelle korises veel kohutavamalt, see kostis nii, nagu hakkaks ta kohe surema.

      „Näed nüüd, said, mis tahtsid!” karjus Laurits. „Minu isal on ikkagi õigus!”

      Siis purskas Pelle naerma, laiali pritsiv sülg säras teemandipuruna päikese käes.

      „Ei ole, va lollakas.”

      Ta silmad vaatasid jälle otse. Ta hüppas müüri pealt alla.

      „Mees!” hüüatas Laurits vihaselt. „Sa oled täitsa segane!”

      Pelle naeris. „Tule, lähme toome Höglundi-vana käest kirsse.”

      „Ma pean minema hakkama,” ütles Laurits. „Klaver.”

      „Klaver ja klaver. Alati klaver,” lausus Pelle ja kõõritas veel kord.

      „Nägudeni,” ütles Laurits. „Homme näeme.”

      Ja nad olid lahkunud teine teises suunas. Kumbki oma ellu.

      Kõik oli vale.

      Minnes katkus Laurits rohukõrsi.

      Kuid see äratundmine polnud temast veel aastaid hiljemgi sugugi mitte mässajat teinud.

      Ta järgis koduseid reegleid ja pidas õige hulljulgeks tembuks kell 21.00, kui kõlas uudistesaate „Aktuell” kutsung ja ekraanile ilmus Lars Orupi kivinenud nägu, hiilida Pelle juurde ja tõmmata rahupiipu, sellal kui tema vanemate tähelepanu hõivasid pooleks tunniks ilmaprognoos, uuemad sündmused raudse eesriide taga ja võidurelvastumine.

      Pelle oli eelmisel talvel kõvasti pingutanud, et veenda teda salaja rahuaktivistidega liituma. Suvel, USA välisministri Henry Kissingeri külaskäigu ajal, oli Laurits siis isegi julgenud jääda Kungsgatanil Pelle kõrvale seisma, kui too mädatomateid loopis, aga kui ta varsti pärast seda esimest korda uhkelt ema helesinise Volvo Amazoni roolis sõbra juurde sõitis, et teda ühele demonstratsioonile viia, oli Pelle vaimustuse avaldamise asemel sõimama hakanud.

      „Kas sa pole ikka veel millestki aru saanud?”

      Laurits kehitas õlgu.

      „Sinu vanemad on tõesti tublit tööd teinud, kulla poiss. Oportunisti sinust küll ei saa. Kas sa mõtled selle käruga rahuaktivistide demonstratsioonile sõita? Meid visatakse ju otsekohe välja. Laurits, mõnikord oled sa ikka tõeline ülemkihi tühikargaja! Sa oled küll mu parim sõber, aga kas sa ei arva, et oleks juba aeg aju tööle lülitada? Et su küsimust ennetada – see on see hall klimp su peas.”

      Laurits vaatas talle mõistmatult otsa.

      „Tee, mida tahad, aga mina sõidan rattaga,” ütles Pelle, keeras ringi ja kadus kuurialusesse. Jättis Lauritsa tol rambel hilissuveõhtul Oscari väikese maja ette seisma; pihlakapuul punetasid juba esimesed marjad, nii nagu ikka sel aastaajal, oli vaikne. Üks musträstas hakkas laulma.

      Laurits oli endalt sageli küsinud, miks polnud ta ise tulnud mõttele demonstreerida Vietnami sõja ja tuumaenergia vastu. Miks ei tulnud talle endale pähe suvevaheajal läbi Rootsi rännata ja pärast kooli lõpetamist Hispaaniat avastada. Miks teadis Pelle, kust saab hašišt, aga tema mitte.

      Kuna ta oli ülemkihi tühikargaja. Loomulikult.

      Pelle oli viimase seitsmeteistkümne aasta jooksul olnud lihtsalt liiga viisakas, osutamaks talle seda, kui ilmselt haiglane oli kuulumine ülemkihi hulka.

      Lauritsa jaoks oli alati olnud normaalne see, et kodus korraldati vastuvõtte, et isa looživennad käisid külas, et maja ette sõitsid mustad limusiinid ja kabinetipühamu hämaruses toimusid kohtumised, mida ei tohtinud segada, et ema organiseeris heategevusüritusi, et neil oli kokk ja lapsehoidja, et ta õppis ühel ajal kingapaelu siduma ja lipsusõlme tegema, et avalikkuse ees ei kaotatud enesevalitsust ja piiripidamine oli voorus. Perekondlik teater, milles kõik etendasid täiuslikult oma rolli. Tärgeldatud tavad. Oli normaalne, et külmust ei hoovanud maja seintest ja marmorpõrandatest, vaid see rippus õhus, ja sama normaalne oli see, et tegelikult ei olnud iial millestki puudus, olgugi et ainult materiaalses mõttes.

      Sellal kui Laurits uskus veel Aadama ja Eeva lugu, oli Pelle ammugi evolutsiooniteooriat mõistnud. Selle üle oleks võinud naerda, kui see poleks nii kurb olnud. Tõepoolest, Laurits rippus Pelle küljes, otsekui oleks too nabanöör, mis ühendab teda teise maailmaga.

      Ilma pikema jututa keeras ta auto lukku ja istus sõbra ratta pakiraamile. Sõitmise ajal üritas ta loiult seletada vahet oportunismi ja kompromissivalmiduse vahel, kuid Pelle naeris ta välja.

      „Oled ikka ohmu, Laurits, ainus, mis sind tõeliselt huvitab, on su klaver. Koosolekule tuled sa ju ainult tüdrukute pärast,” märkis ta, tõusis pedaalide peal püsti ja sõitis meelega ühest teelohust läbi.

      Võib-olla oli tal õigus. Kuid see oli minevik.

      Laurits hingas sügavalt sisse. Sulges silmad. Ja kahe veerandpausi järel lõi ta jõuliselt esimese lõppakordi. Paus. Siis teise, tertsi võrra madalamalt. Steinway värises. Laurits ei tõstnud pilku. Nüüd tundis ta taas oma südamelööke, vaatas sõrmedele ja adus silmanurgast mingit liikumist akna juures. Üks vares üritas tiibu lehvitades aknalauale laskuda, ta küünised kriipisid plekki. Žürii poolt ei kostnud mingit häält.

      Esimesed seitse ja pool minutit olid läbi.

      Nüüd tuli Chopin. Etüüdimeister, iga õpilase piin. Mitte kuskil mujal ei kostnud nõrkused nii hästi välja. Talle need palad meeldisid, need nõudsid seda, mida ta nooruslikus enda ülehindamises nimetas kirglikkuseks, ema aga tema isalt päritud usinuseks. Tegelikkus oli arvatavasti kuskil määratlematult kahevahel.

      Etüüdi „Ookean” oli ta valinud täiesti lihtsal põhjusel. See oli meri. Ja selles tundis ta end nii koduselt kui vannis. Molto allegro con fuoco. Soolane maitse ja põhjatu pimedus, maailma vaikus vee all, õhumullid. Ei mingit sentimentaalsust. Vaid suurus. Avarus. Liikumine. Jõud.

      Laurits kogus end, hoidis hinge kinni ja hüppas sisse, nii nagu ta oli hüpanud toona, kui õppis ujuma, supluskohas Dalarö lahes.

      Helid lainetasid, meri kevadisel päeval, heatahtlik, kuid rahutu, veidike tuulest aetud, tumeroheline.

      Kuuendaks sünnipäevaks oli ta saanud suure sukeldumismaski. See oli sinine, kattis kaks kolmandikku ta näost ning ta suutis vaevu oodata, millal saab sõita suvemajja ja maski proovida.

      Päevade kaupa oli ta sumanud madalas vees, pea vee all teises maailmas. Ei mingeid helisid, iseäralik sõbralikkus. Päikesevalgus murdus veepinnal, paistis vähkidele ja karpidele, kividele ja künklikule liivapõhjale, milles imelisel moel ilmutas end lainemuster. Mulksumine kõrvus kostis kui muusika ja millimallikad näisid kaalutult tantsivat. Ta arvas, et kuuleb kalade juttu. Nii palju oli avastada, sellal kui tuul paitas ta selga ja päike pruunistas nahka.

      „Inimese keha koosneb kaheksakümne protsendi ulatuses veest,” oli isa talle seletanud. „Saad aru, poiss?”

      Laurits oli väga hästi aru saanud.