Ei maa ega meri. Anne von Canal

oli toetanud käed kraanikausile ja jälginud peeglist, kuidas piisad üle ta kahvatu näo veeresid, vaadanud oma pruunidesse silmadesse, kust ei paistnud muud kui ebakindlus. Mis oli juhtunud tema muidu nii tugeva esinemisnärviga?

      Tumedad lokid kleepusid niiskena laubale ja ta ei teadnud, kas tuli see higist või veest. Ilmetult põrnitses peegelpilt talle vastu. Ta tundis end vaevu ära. Ta pilutas silmi ja püüdis oma pilku fokuseerida.

      Kuidas tal üldse on sellised rippuvad silmalaud? Kellelgi ema perekonnas pole olnud sääraseid lihavaid lauge, mis justkui otse näo sisse kadusid, ei, neil kõigil olid suured, kauni lõikega silmad, mis lisaks sellele olid peaaegu ebamaist rohelist värvi. Isa silmad olid küll pruunid nagu temalgi, kuid vormilt mitte säärased kolmnurksed koerasilmad. Need olid suured ja klaarid. Paari aasta eest oli professor kord teinud ettepaneku, et Lauritsa väikese kosmeetilise vea – nagu ta seda nimetas – võiks kõrvaldada. „Üks lihtne lõige, poeg,” ütles ta. „Me eemaldame ülalault üleliigse naha ja lihaskoe ning sinust saab korralik inimene.” Kuid see lõikus polnud siiski päevakorda tõusnud.

      Lauritsa jõuline lõuapartii oli seevastu ilmselgelt Amy pärandus, nii nagu ka kitsas ülahuul, mille keskelt tõusis tema meelest liiga sügav vagu ninani. Talle ei meeldinud see lohk. Raseerimisel oli sellega iga kord probleeme, pealegi domineeris see ebameeldival moel ta näos. Laurits jälgis veepiiska, mis aegluubis ninaotsalt huulte poole veeres. Ta püüdis selle keeleotsaga kinni – soolane.

      Kiirelt tõmbas ta kätega üle näo, rebis seinalt hoidjast paberkäteräti ja kuivatas end.

      Ta silmitses oma käsi. Pikad, peened ja ometigi jõulised sõrmed, mehekäed juba, ja nii puhtad, nagu preili Andersson seda esimesest päevast peale temalt nõudnud oli. Poolkuud korralikult viilitud sõrmeküüntel särasid ümaralt ja ühtlaselt. Ta sirutas käed ette, liigutas randmeid ja sõrmi ning rahunes veidi, kui ei tuvastanud värisemist. Veel kord keeras ta kraani lahti, lasi kuumal veel üle pulsikoha joosta ja vaatas, kuidas nahk punetama lõi.

      Aeg venis.

      Ja siis hüüdis harakas tema nime.

      Ta vaatas naisele otsa ja puges temast mööda suurde saali, laskmata teda silmist.

      Õhk oli sumbunud, seda märkas ta kõigepealt. Tema eelkäija hirmuhigi hõljus hapukalt ruumis, kuid sel hetkel oli sellest isegi abi. Tuttav lõhn, tuttav tunne. Rahu, mille ta oli arvanud juba kadunuks, tervitas teda ühest kaugest ajusopist ja andis märku, et ta on ikka veel kohal. Uks langes vaikse kõlksuga ta seljataga kinni ning peletas ülejäänud maailma välja.

      Sekund absoluutset vaikust. Paljude tundide klaverimängu järelkaja.

      Uks avanes veel kord. Laurits pööras ringi. Üks hallis kitlis mees, arvatavasti majahoidja, tuli sisse ja ulatas naisele mingi sedeli. Too võttis paberi vastu ja püüdis vaikselt läbi ruumi astuda, kuid ta kontsad klõbisesid seda valjemalt.

      Kiire pilk üle ruumi. Keset saali seisis tiibklaver. Steinway. See oli hea, ka preili Anderssoni juures oli ta alati Steinwayl mänginud. Ja akende all, vastu valgust, istus varjuteatri mustade siluettidena viis kohtunikku.

      „Teie olete Victor Alexander Laurentius Simonsen?” küsis üks mehehääl.

      Ta ei suutnud tuvastada, kes oli rääkinud. Harakas istus paremal serval. Tal oli põlvedel kirjutusplokk ja ta tegi märkmeid. Tema ilmselt žüriisse ei kuulunud.

      Ta köhatas. „Jah,” vastas ta selgel häälel.

      „Sünniaeg?” jätkas tuvastamatu mees.

      „4. august 1958.”

      „Te olete veel väga noor, härra Simonsen. Alles kaheksateist. Kas olete kindel, et olete juba selleks valmis?”

      „Jah.”

      Korraga heitis üksik päikesekiir žüriipingile rambivalgust ja mehed said endale näo. Tavalised näod, millest kumas kainestavat ükskõiksust. Nende ilmest polnud võimalik midagi välja lugeda. Vaid üks vana kiilaspea silmitses teda läbi sarvraamides prillide nina krimpsutades, justkui poleks miski klappinud.

      „Te olete siin kena programmi välja mõelnud,” sõnas ta. „Millises järjekorras te tahate mängida?”

      „Romantika, etüüdid ja Viini klassika. Schuberti Impromptus number neljast Allegretto As-duuris, Chopini Ookeanietüüd opus 25, number 12, ja esimese osa Haydni sonaadist Es-duuris.”

      Paberisahin. Lehitsemine. Köhatamine.

      „Nonii. Palun väga.”

      Laurits noogutas, kohendas oma kikilipsu. Ema oli seda nõudnud. Talle endale oleks pikk lips rohkem meeldinud, kikilipsuga tundis ta end kuidagi valesti, täiesti valesti, ta poleks tohtinud ema sõna kuulata, oleks pidanud tee peal selle kikilipsu lihtsalt minema viskama, kuid nüüd oli juba hilja.

      Nüüd sõltus kõik üksnes temast, tema mängust, tema oskustest, tema tahtest.

      Ta läks klaveri juurde. Mustal lakkpinnal peegeldusid lambid, heledad prožektorid, mis laest tema peale kiirgasid. Ettevaatlikult, just nii, nagu võõrast hobust tutvumisel lauba pealt silitatakse, puudutas ta siledat pinda. Ta võttis istet, seadis pingi sobivasse kõrgusse ja kontrollis vahemaad instrumendini, siis hingas ta läbi nina sisse ja asetas käed klahvidele. Need olid jahedad ja ühtlased ja tuttavad.

      Tal polnud mingeid kõhklusi, oli vaid üks siht.

      „Sa näed suurepärane välja. Justkui täismees,” oli ta ema öelnud, kui pärast visalt venivat hommikupoolikut ja vaevaliselt kulgenud lõunasööki saabus lõpuks ometi aeg hakata bussipeatuse poole astuma. Laurits keeras salli ümber kaela ja tõmbas tuulepluusi pintsaku peale.

      „Kas sa mütsi ei pane pähe?” küsis ema.

      „Ei ole vaja,” vastas ta.

      Kuigi ilm oli hiljaaegu märgatavalt jahedamaks muutunud ja sügis juba lehed kolletama pani, lasi ta säärasel tähtsal päeval meelsamini tuult oma „hipilokkidesse”, nagu isa ta soengut nimetas.

      Ema võttis ta näo oma alati külmade pihkude vahele, astus talle päris ligi. Tema hingeõhk lõhnas piparmündi järele.

      „Ma olen su üle nii uhke. Ma olen alati teadnud, et sa saad sellega hakkama,” ütles ta ja naeratas piinatult. „Ja sa jääd selle juurde, et ei taha, et ma su autoga kohale viiksin?”

      „Ema. Me leppisime ju ometi kokku.”

      „Nojah,” ütles ema ja korrastas kiire liigutusega oma soengut. Kindlasti juba viiendat korda sestpeale, kui nad eeskojas seisid.

      Laurits pidi siit pääsema.

      Ikka ja jälle oli ema pakkunud, et saadab ta konservatooriumisse, ta oli seda lausa peale sundinud. Laurits teadis, et see oli tema suurim soov, ja suurim võit olnuks see, kui ta oleks olnud kohal, kui Laurits tõestab kogu maailmale (niisiis konservatooriumi žüriile ja professorile), milleks ta võimeline on. Kuid ainuüksi mõte, et peab lisaks iseendale taluma veel ka ema ülierutatust, rahutuid pilke, närvilisusest plekilist kaela ja peaaegu paanilist jutuvada, oli kõhus keerama pannud. Ta oli otsustanud minna bussiga. Loomulikult oli ema solvunud. Kuid tema oli suutnud seista vastu impulsile ema heameeleks ja vanast harjumusest siiski järele anda. Esimest korda elus oli küsimus ainuüksi temas ning miski polnud vastuvõetamatum, kui lasta sellest tulenevat elevust ema õnnetul kohalviibimisel rikkuda.

      Laurits pressis näole naeratuse ja neelas keelel olnud märkused alla. Ta püüdis end vabastada, kuid Amy rippus ta käte vahel justkui uppuja, klammerdudes raudselt ta külge. Tema hääl oli vaikne, kui ta ütles:

      „Kas tead, Laurits, sina oled meilt kummaltki kõige parema pärinud – oma isalt usinuse ja minult armastuse muusika vastu.”

      Laurits hammustas endale huulde.

      Rumal lugu, et see armastus oli juba ammugi ainult sõnakõlks ja ema hindas hoopis rohkem džinnipudelit. Rumal lugu, et tema usinus oli vanameest viimase kolmeteistkümne aasta jooksul veel vähem huvitanud kui Keenia naiste õigused või pingviinikolooniad lõunapoolusel.

      Jah.